Liisi Rünkla. Kuidas tõlkida peituvat häält ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tõlkimine nõuab konteksti mõistmist, lihtsalt sõnade tõlkimisel võib tähendus kaduma minna.
Tõlkimine nõuab konteksti mõistmist, lihtsalt sõnade tõlkimisel võib tähendus kaduma minna. Autor/allikas: Kuvatõmmis Google'ist

"Tõlkida tuleb neid teoseid, mida selles keeles veel ei ole," soovitab Marju Lepajõe ühes lausa oivalises tekstis, ööülikooliloengus Innocentius III häälest ja inimolu viletsusest, "ja mis aitab oma keelt avardada", ja küsib muidugi, niisama tõsiselt, et aga "kuidas teada, mida ei ole, kuidas seda teada?".

Tõlge on vist alati mütsak, niivõrd-kuivõrd, on sülem mitme inimese tahtmistest, kirjutaja ja tõlkija ja toimetaja ja nende sisemiste retsensentide taotlustest ja tunnetest, plaanidest ja unistustest, on natuke ebamäärase kujuga, ühtlasi on natuke nagu kukkumine, ja on natuke nagu pidu, koosviibimine mõne õilsamat tüüpi proovikivi ümber, jah, mütsak. Mütsak on alati kokkulepe. Mütsak ei saa kunagi olla sama suveräänne kui mõni isiklik kiri või mõni kõne kusagil avalikul platvormil, ööülikoolis või ajalehes. Mütsaku keel ei väljenda ühe inimese tunnet ühes olukorras, mütsaku keel väljendab kokkulepet. Seda üht olukorda on mütsakus alati juba kirjeldamas mitu inimest, mitu maitset, mitu elulugu.

Luua teksti, mida selles keeles veel ei ole, saab ikka pigem inimene, kes teab õige palju sellest, mis juba on, oskab lugu pidada ja vahet teha, oskab kõnelda helistikes, mida juba tuntakse, ja tabada varjundeid, mida veel kuigivõrd ei tunta, aga võiks. Luua teksti, mida selles keeles veel ei ole, ei saa kuidagi hooletult, okkalise proletaarlase kombel, lihtsa kirjaoskamatuse toel. Et loobuda mõtestatult, tuleb tunda seda, millest loobutakse. Ja kui juba tuntakse, siis peab olema mõnevõrra vaprust, et loobuda. On ju võrratult õdusam mängida tuttavate värvidega. On ju võrratult kergem seltskondlik olla, kui jätta probleemsemad varjundid tähelepanuta. Kõnelda asjust, millest juba kõneldakse, helistikes, mida juba tuntakse.

 

"Ja mul on tunne, et iga kord, kui mõni autor käänab rituaalses kirjanduse ruumis teadlikult valesti mõnd sõna, aidatakse teiste hulka tagasi mõni kodutu," kirjutab Heli Allik, ja tegeleb ikka jälle tekstidega, mis "võtavad keelt liigestest lahti, toovad selles välja vabastavaid kihte ja aitavad esile hääli, millel seal harilikes oludes tingimata kosta ei lasta"[1]. Kui kirjutab keegi, kes end kuigivõrd hästi sisse seadnud ei ole ses ilmas, kui kirjutab kodutu, on ta hääl ikka natuke peidus, natuke joonelt ära, natuke viltu, süntaks natuke ootamatu, sõnavara natuke liialt traagiline või maneerlikult klounilik, komasid kasutab ta muuhulgas hingamisekski. Kui tõlkida kedagi, kes natuke peidus, ja teha seejuures häält, mis natuke peidus, võib vahel juhtuda, et tõlgitakse teos, mida selles keeles veel ei ole.

Häält, mis natuke peidus, pole tõlkijal siiski kuigi lihtne teha, elab ju tõlkija mütsakus. Ja mütsak aitab tõlkijal juba enne trükkijõudmist kohata umbusku, saada oma sisemiste retsensentide kõrvale mõned väljaspoolsed, teised ja kolmandad silmad ja kõrvad. Hea tõlge sünnib tingimata mütsakus. Mütsak kaitseb tõlkijat lukku minemise, kinnismõttelise ühte või teise lahendusse kiindumise eest, ja seesugune kaitse kulub tõlkijale muidugi ära, tõlkijal ei sobi kinnismõtteliseks painduda ka siis, kui ta parajasti tõlgib mõnd kinnismõtlejat, tõlkija peaks ikka püsima tundlikult iroonilisel distantsil. Seestumiselgi olgu tõlkija stiihiaks ikka empaatiline iroonia.

Kuni empaatiat saadab iroonia, jaksab tõlkija tähele panna, kuidas kõike annab sõnastada ka pisut teisiti, kuidas tõlgitav tekstki, kui tahes kirgas, ei ole siiski mitte ilmutusega antud, võib olla leidnud väga mõjusa vormi ja minna sellega väga korda, on aga siiski vaid üks variant teiste seas, mustand. Ja mustandeid saab alati juurde teha. Mustanditega saab alati mängida. Mustand on toores. Mustand on kõhklev. Mustand on väga elus. Ja, nagu kinnitab Jorge Luis Borges Hasso Krulli tõlkes, "midagi peale mustandite ei saa olemas olla"[2].

Tõlge on üks mustand, üks versioon sellest tekstist. Tõlge saab üheks versiooniks sellest tekstist, kui on saanud piisavalt tugeva impulsi tost miskist, mis on teksti põhjustanud. Tost miskist, millest see tekst elab. Tost miskist, mida ei saa sulgudesse võtta. Iga tekst on ikka ju mitmuses. On mitu mustandit, millest üks (ikka mõnevõrra juhuslik) on läinud trükki. Tõlge ei peagi kajastama kõiki neid nüansse selles mustandis, mis mistahes tekst on, tõlge peab kajastama seda miskit, seda põhjust. Helinat rinna sees. Vanema, kallima, ammugi lugeja selgroolülide vahele või hinge põhja kirjutatud lause juures on seda praegu muidugi raske uskuda, aga tõlkija võiks katsuda uskuda siiski. Et nagu iga muu tekst, on isegi Juhan Liivi "Helin" samuti ainult mustand, üks võimalik versioon tõlkida helinat, teha kuuldavaks teisele. Ja kui tõlkija tähele paneb, et midagi peale mustandite ei saa olemas olla, ei klammerdu ta ka oma töös ühe versiooni külge. Ei lähe lukku. EHIs oli kord üks seminar, millest otseselt tuleneb selle lõigu toon siin ja natuke kaudsemalt üht-teist veel. Oli seminar, kus harjutasime mustandeid nägema oma tekstide kõrval ka Liivi ja Ristikivi, Becketti ja Kafka tekstides. Ja korraga oli tõlkimine võimalik.

Kui kirjutatud on muretut jauru, lohaka lauseehitusega muretut jauru, sadu lehekülgi, aga ses jaurus on õige natuke ja väga selgesti puhast meeleheidet hulgas, ja sula õnne, tulebki tõlkida muretut jauru, muidugi, aga tuleb tõlkida seda kuidagi nõnda, et meeleheidet ja sula õnne saab mustandisse niisamuti sisse, olgugi asja vormiks muretu jaur. Kuidas tõlkijal seda teha tuleks, kui see ei ole tema meeleheide, ei ole tema õnn, ei ole tema sula? Ja kui see sula väljendub eelkõige vormis, jauruvormi kummastatuses, jauruvormi üürikestes irdumistes ausast karusest jorsijaurust, milleski pigem efemeerses?

 

On näiteks Robert Walseril lõiguke romaani "Geschwister Tanner" (1907) kuuendas peatükis:

 

Ich möchte ein Stück Natur sein und mich lieben lassen, so wie du jedes Stück Natur liebst. Der Maler muß doch wohl die Natur am heftigsten und am schmerzlichsten lieben, viel stürmischer und zitternder und aufrichtiger als selbst der Dichter, als zum Beispiel so ein Sebastian, von dem ich doch hörte, daß er sich eine Hütte auf den Weiden zum Wohnen eingerichtet hat, damit er ungestört, wie ein Einsiedler in Japan, die Natur anbeten kann. Die Dichter hangen sicher weniger treu an der Natur, als ihr Maler; denn sie treten in der Regel mit verbildeten und verstopften Köpfen an sie heran. Doch vielleicht irre ich mich, und ich würde mich in diesem Fall gerne geirrt haben.[3]

 

Loomingu Raamatukogu tõlkemütsakus[4] ütleb Simon, jõudnud hommikuvalges külla maalikunstnikust vennale kusagil mägedes, öö otsa kõndinud sügisest maastikku, sünget ja hõrku, eksi läinud ja jällegi tee leidnud:

 

Tahaksin olla tükike loodust, et mind võiks armastada nii, nagu sa armastad iga tükikest loodusest. Maalikunstnik peab küll loodust kõige tugevamini ja kõige valusamini armastama, palju tormilisemalt ja kartlikumalt ja otsekohesemalt kui kirjanik, nagu näiteks mõni Sebastian, kellest ma kuulsin, et ta on end kusagil aasal ühte hurtsikusse sisse seadnud, et võiks segamatult loodust kummardada nagu mõni Jaapani erak. Kirjanikud jäävad kindlasti loodusele vähem truuks kui teie, maalikunstnikud, nad lähenevad talle ju eksitatud ja ummistunud peadega. Aga võib-olla ma eksin, ja selles asjas tahaksin meelsasti eksida.

 

Tõlkija mustandi mustandis (veebruar 2016) on jutt rabedam:

 

Tahaksin olla tükike loodust, et mind võiks armastada nii, nagu sa armastad iga tükikest loodusest. Maalikunstnik peab küll loodust kõige tugevamini ja kõige valusamini armastama, palju ärevamal ja pelglikumal ja ehedamal viisil kui koguni kirjanik, nagu näiteks mõni Sebastian, kellest ma küll kuulsin, et ta on korraldanud endale ühe hurtsiku kusagil aasal elamiseks, et ta võiks segamatult loodust kummardada nagu mõni jaapani erak. Kirjanikud püsivad kindlasti vähem truud loodusele kui teie, maalikunstnikud, nad lähenevad talle ju eksitatud ja täistopitud peadega. Kuigi võib-olla ma eksin, ja selles asjas tahaksin meelsasti eksida.

 

Toimetaja on soovitanud asendada sõnu. Walseri "stürmischer" tundub tõlkijale esmalt (mustandi mustandi mustandis, mida toimetaja veel ei näe, näeb kolm lähemat lugejat aprillis 2015) pigem "metsikum", aga tõlkija mõtleb veel, otsib ja otsustab, et "ärevam" on lähem. Toimetaja soovitab "tormilisemat". Walseri "zitternder" tundub tõlkijale "pelglikum", toimetaja soovitab "kartlikumat". Walseri "aufrichtiger" tundub tõlkijale esmalt pigem "ehedam", toimetaja soovitab "siiramat", tõlkija mõtleb, et vahest oleks "otsekohesem" lähem, puutub ehk otseselt väljendusse, pole nii ambitsioonikas ja sellevõrra on teda kergem uskuda, toimetaja nõustub.

Õieti seesama tõmme on otsustanud "ärevama" ja "pelglikuma" kasuks tõlkija tööriistakastis, peos või südames, "tormilisema" ja "kartlikuma" asemel, needki tunduvad puutuvat pigem väljendusse, ja lubavat end natuke kergemini uskuda ehk, selsamal põhjusel, et oleks nagu natuke ettevaatlikumast registrist. Olgugi "stürmisch" ja "zitternd" vahest pigem mitte kuigivõrd ettevaatlikud, neid omaette vaadates seda ettevaatusetunnet välja ei puhasta. Kuidagiviisi see ettevaatusetunne Walseri lausesse ilmub ometi, ja teeb tõlkija ettevaatlikuks, kiusatab otsima kõhklevamat sõna.

 

Kõhklevam sõna on ettevaatlikum ja on lugejale natuke tüütu, kui sellega liialdada. Teeb natuke umbusklikuks. Kõhklevam sõna ei ütle ju harilikult midagi toekat. Ütleb õhulisemaid asju. Ütleb asju, mis võivad olla ja mitte olla, öelduna juba tahes-tahtmata on, aga kõhklevalt öelduna tuletavad ühtlasi meelde kõige öeldu üsna paratamatut tinglikkust, seda elementaarset tõsiasja, millele vahest pigem ei ole kuigi maitsekas ikka jälle viidata, millele ikka jälle viitamisest mõni kõhklevam iseloom ei paista aga kuidagi pääsevat. Kõhklevamale iseloomule justkui ei jätku teadmisest, et me ju kõik mäletame, et keel saab elule pihta ikka vaid natuke, et mis tahes kõne on seetõttu mõningal määral irooniline. Kõhklevam iseloom otsekui tahaks iga lause sees näidata seda irooniat, et kõik kõne oleks aus kõnelemise olukorragi suhtes, kui ka jääb paratamatuks, et kõige muu suhtes on mis tahes kõne natuke eksitav.

Walseri jaur ongi enamjaolt võrdlemisi tüütu. Tal on oma elegantseid viipamisi, ajuti mõni tagurpidisalto koguni, aga suur osa ta tekstist viivitab pigem igavate tegelaste pigem igavalt sentimentaalsete elude pigem igavais häältes. Ja seda viivitamist peab tõlkija jaksama taluda. Et adekvaatselt näidata kirjakohti, kus Walseri tekstis tõesti on aken kuhugi, kus umbne ei olegi, tuleb tõlkijal näidata ka kõike muud, mis ses tekstis sünnib, tuleb püsida luusimistöö juures, tuleb püsida kaasas kõik see aeg, kui jutustajahääl keerutab, kõhkleb, tola teeb, komistab, kohutavalt naiivseid seisukohti kaitseb, kohmakalt kirjeldab, kardab ja ikkagi jutustab. Aga kuidas püsida selle tolategemise juures, saamata pahaseks, kuidas vältida empaatilise iroonia muutumist küüniliseks irooniaks? Kuidas anda oma hääl ka tõeliselt totakatele lausetele, kuidas panna vastu kiusatusele teha need laused kuidagi stiilsemaks?

Tuleb ju selline kiusatus ikka, tuleb kiusatus aidata peidust välja see hääl, mida tõlkija õige möödapääsmatult kuulma hakkab nii palju selgemini kui harilik vaba lugeja, on ju tõlkijal tekstiga aega, nii palju vabamalt aega kui mõnel teisel lugejal, muidugi hakkab siis tõlkija aina selgemini kuulma kõiki hääli, mis ses tõlgitavas tekstis on, hakkab kuulma nende häälte ansamblimängu, hakkab aina kirkamalt kuulma kooskõlakohti ja aina kriipivamalt kohti, kus hääled üksteisesse koperdavad, omaenda nähtamatuisse klounipükstesse takerduvad, kinni jooksevad. Ja muidugi tahaks tõlkija ära siluda need kinnijooksmise kohad, sõlmida lahti, triikida selgeks, tuua värvid välja. Aga ei tohi. Kui tahes ränk võib see olla tõlkija kaastundlikule hingele, kortsud ja kinnijooksud kuuluvad teksti koe sisse pigem orgaaniliselt, teevad selle teksti elu. Kui need välja siluda, läheb kaotsi miskit veel, miskit ansamblimängust, miskit asendamatut.

 

 

Mõni hääl peitub, nii on, ei saa kõnelda teisiti. Ei jaksa, ei söanda, või lihtsalt puhttehniliselt ei saa. Kui peituv hääl õpib ära, kuidas peitumata olla, saab sellest juba üks teine hääl, keegi muu. Kui Jüri Üdil ei oleks kiusavalt iroonilist riimimismängu, oleks vahest raskem usaldada ta traagikat, on ju nii, et külma ilmaga alasti seltskonda ei ilmuta. Kui Betti Alveril ei oleks nõnda saledat stroofi, hoiaks ta elegantsi teiste vahenditega muidugi, aga millised need oleks, võime vaid üksikuist tekstidest aimata, vaevalt et tunneksime selle hääle ära üksnes nende toel. Kui Karl Ristikivi jutustajahääl ei oleks mingil seletamatul moel nii kirkalt vaba tost vangitundest, mida seesama hääl nii selgesti jutustab, kuidas jaksaksime teda kuulata? Ikka see vana küsimus, et "how can we know the dancer from the dance".

Mustandis, mis tõlge ei ole, on igati ootuspärane, et hääl peitub. Ei erine ju mustandi kirjutamine kuigivõrd jutuajamisest valitud seltskonnas, kõike ei sobi kunagi kõnelda, mäng on asja osa. Tõtt saab vaadata lillega või kutsikaga, või näitlejaga rollis. Peitumist tõlkesse üle tuua aga niisama lihtne muidugi ei ole. On ju peitumine pigem nagu kõnnak või käekiri, sel on oma elu. Kui sellele tähelepanu pöörata, see muutub. Lihtsalt jäljendada seda vist ei anna. Nõnda, et elu alles jääks. Pigem ehk tuleb tõlkijal võtta roll ja asuda ise niisamuti mängima, peitust või kodu või fuugat. Tuleb usaldada end mängima, anda endagi hääl mängu osaks. Aga seejuures muidugi meeles pidada, kuidas seestumiselgi hoida iroonilist distantsi, õige natuke, võimalikult väheke. Kui irooniat saab palju, läheb tõlge kommentaariks, üheks teiseks asjaks. Kui iroonia ära jääb, on tõlget väga raske usaldada. Tuleb tunda mõõtu.

 

Kartliku hääle kõhklevat peitusemängu on võimalik raamatu sees näidata muidugi üksnes siis, kui see mütsakust välja pääseb. Kui toimetaja kuuleb seda häält, tunneb ära selle tingimused. Kui toimetaja usaldab tõlkija otsuseid. Kui toimetaja aitab tõlkijal vahet teha väga isiklikel ja natuke avarama tähendamisjõuga lausetel. Kui toimetaja teeb vahet komistamistel ja katsetel ehitada lause sisse liivalossi või redelit. Peituvat häält saab tõlkida üksnes koos toimetajaga, kes kunagi ei ütle tugevama õigusega, et "eesti keeles ei saa niiviisi öelda", kes ütleb pigem, et "sellest lausest ma ei saa hästi aru, otsime veel" või "siit paistab, nagu kirjutaja oleks puha tohlakas, tahame me tõesti seda näidata?" või "eh".

Kuidas peituva hääle kuuldaolek võrdlemisi otseselt toimetajast sõltub, annab ehk õige klaari näite üks Pierre Bourdieu tähelepanek: "on ilmne, et kõik vestlejad pole stuudios võrdsed. On olemas stuudio professionaalid, elukutselised stuudiokõnelejad, ja nende vastas amatöörid (need võivad olla streikijad, kes lähevad sinna häda sunnil...), mis loob erakordse ebavõrdsuse. Et nüüd taastada veidigi võrdsust, peaks saatejuht käituma ebavõrdselt, see tähendab, abistama suhteliselt kõige saamatumaid, nii nagu meie tegime oma küsitluses "Maailma viletsuse" jaoks. Kui tahetakse, et ebaprofessionaalne kõneleja suudaks midagi öelda (ja tihti ütleb ta siis täiesti erakordseid asju, mida need, kes rääkimist valdavad, pikapeale ei oska enam isegi mõelda), tuleb teha tööd, et aidata tal rääkida."[5]

Toimetaja ja peituva häälega kirjutaja suhe on ehk õige sarnane saatejuhi ja ebaprofessionaalse kõneleja suhtega, toimetajal tuleb anda ebaprofessionaalsele kõnelejale aega ja ruumi natuke vabama käega kui professionaalile. Ebaprofessionaalne kõneleja ei pruugi suuta ootuspärases ühe-minuti-aknas või seitsmesaja-tähemärgi-aknas või kerges-optimistlikus-toonis või mittelohejate-lausete-rütmis oma mõtet kuigi selgesti näidata, võib mõjuda tohlakana. Kui toimetaja suudab vastu panna kiusatusele arvata kõneleja saamatuks, kui toimetaja märkab, et probleem võib olla akna formaadis, kui toimetaja söandab usaldada kõneleja vaistu ja maitset, võib üht-teist juhtuda. Võib juhtuda, et oma häälega oma ajas ütleb too ebaprofessionaalne kõneleja vahest miskit tõepoolest ootamatut. Miskit, mis muudab olukorda, kõnelemise tingimusi, kuulajat. Ilugi päästab maailma üksnes siis, kui ta ära tuntakse.

 

Aga kuidas ikkagi hoida empaatilist irooniat? Kuidas hoiduda lukku minemast, kiindumast leitud lahendusse, figuuri või struktuuri, kujundisse või krutskisse, kuidas hoiduda kommenteerimast kõike juhtuvat mõne selge, elegantse loo kaudu? Kuidas jaksata pidevalt tähele panna, et kuigi elu ise ilmutab tugevat tõmmet inertsi poole, püüab eksitajate puudumisel ikka võimalikult samaks jääda, see eksitajatepuudumine ei püsi kunagi kaua, kõik suhestub, paindub, murdub, kasvab, heitub, otsib, leiab, kaotab, unustab, mäletab, varem või hiljem õitseb. Kõik muutub ju kõik aeg, isegi kinnismõtleja süntaks. Tõlkest saab elus asi, kui see muutumine lausesse sisse tuleb.

Liialdada muutumisega muidugi ei sobi. Tõlkel ei sobi olla lõdvem, kui on tekst, mida tõlgitakse, tuleb hoida vormi. Tõlkel ei sobi olla toorem, tõlkel ei sobi olla vabam. Kuidagiviisi tuleb tunda ära tõlgitava peitumise määr, tuleb tunda see ära ja seda aktsepteerida. Ja leida oma keeles vastav register üles, täheldatud peitumise määrale adekvaatne. Ja siis tuleb usaldada hoida seda registrit, seda tooni. Kui inimene jaksab tähele panna ja usaldada, võib teha õige toredaid asju, see on päris selge. Muuhulgas näiteks ka tõlkida. Peituvatki häält.

Kuidas elab inimene, kelle igapäevane töö nõuab seestumise ja kõrvaltvaate, läheduse ja distantsi, empaatia ja iroonia tasakaalu pidevat taastamist, võiks vaadata näiteks Lewis Carrolli Alice'i peeglitagusel maal kohatud Humpty Dumpty hoiakust, raamatu esimese illustraatori Sir John Tennieli joonistuselt, kus üks õige ümar olend istub üürikeses, hapras, aga pildile võetuna võrdlemisi igaveses tasakaalus õige õhukesel müüril. Eik Hermann kirjeldab pildi adekvaatsust ümberharjumise meistri olukorrale nii: "Kõik on õige. Müür on imeõhuke ja Humpty Dumpty on täiesti ebastabiilses tasakaalus, nii et nõks ühele või teisele poole kukutaks ta müürilt maha. Nii ühel kui teisel pool müüri ollakse lukus, omadega valmis, ära otsustanud. Tema aga on peal, otsustamatuses."[6]

Et tõlkija saaks töötada mütsakus, tuleb tal vist õppida tasakaalu hoidma nimelt sedasi, end imeõhukesele müürile pigem vaprasti istuma seadnud ümara olendi kombel. Et aga mütsak tõlkest elu välja ei toimetaks, et asi hoiaks rütmi ja mõtet, tuleb tõlkijal selle tasakaalu heitlikkuse kiuste ikka teada, mida ta tahab. Võib-olla tuleb tal suuta armastada ärevalt, pelglikult ja otsekoheselt. Võib-olla.

 

Artkkel aastaraamatust "Tõlkija hääl VII". 

 

[1]          Kuus küsimust Eesti Kultuurkapitali 2016. aasta tõlkekirjanduse auhinna nominentidele. Tõlkija hääl V, lk 219–220.

[2]          Anne Marie Louis, Jorge Luis Borgese tõlkekäsitus. Tlk Hasso Krull. Vikerkaar, 2000, nr 2–3, lk 128.

[3]          Robert Walser, Geschwister Tanner. Suhrkamp, 1997, lk 101.

[4]          Robert Walser, Õed-vennad Tannerid. Tlk Liisi Rünkla. Loomingu Raamatukogu, 2018, nr 6–9, lk 70.

[5]          Pierre Bourdieu, Televisioonist. Tlk Hasso Krull. Loomingu Raamatukogu, 1999, nr 30, lk 28.

[6]          Eik Hermann, Valmisolek ja valmis olek. Skeptikute maailmatu maailm. Vikerkaar, 2009, nr 10–11, lk 107–108.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: "Tõlkija hääl"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: