Osalesin oktoobri lõpus toimunud Helsingi raamatumessil soomlaste korraldatud paneelis, kus oli muu hulgas teema see, kuidas Soome ja üldse Euroopa riigid õigusriikidena pärast sõda on arenenud ning kujunenud ja milliste tegevuste ning poliitika kaudu on kujundatud usaldust inimeste vahel ja usku tulevikku.

Kõlama jäi, et mida paremini me nüüdsel tülide, silmakirjalikkuse ja psühholoogilise sõja ajastul olukordi ning nähtusi läbi valgustame ning teadvustame, seda paremini taipame märgata seoseid oleviku ja mineviku vahel. Seda kaitstum on tänast päeva ja tulevikku silmas pidades õigusriik ning inimene.

Üks meie paneelist osavõtja – kirjanik, ajaloolane ja endine europarlamentäär Lasse Lehtinen – ütles, et üks riik, mis on suurepäraselt oma minevikku analüüsinud, on Saksamaa, mis peaks kõigile eksistentsiaalselt eeskuju olema.

Ma lisasin juurde, et minu arvates teeb ka Eesti väga head tööd oma minevikuga, tuletades meelde, et Lasse Lehtinen on ka Eesti Mäluinstituudi kord aastas koguneva rahvusvahelise töörühma soomepoolne liige.

Lasse vaatas mulle otsa ja ütles, kõik on õige, aga midagi on jäänud tegemata, et nii hästi nõukogude taagast välja astunud Eestis valitseb poliitiliselt ning seetõttu psühholoogiliselt selline enesehävitajalik olukord. Vastasin optimistlikult, et jah, aga me jätkame mälutööga.

Aga väljaöeldu pani mõtisklema õigusriigi, usalduse ja reetmise, andekspalumise, andestamise, hoolimise ning sõnapidamise teemadel. Kõige selle üle, mis hoiab kultuuriruumi tervist, kus me elame vaimselt ja füüsiliselt tervetena ning riigina, kus meil endal, meie lastel ja lastelastel on hea elada.

Ajaloo vari

Püüan seda küsimust nüüd koduses ringis Eestis jätkata. Lootuses, et see tekitab arutelu ja annab sõna asjatundjatele, kes tegelevad oma uurimustöös eksistentsiaalsete teemadega.

Meil on eriti oluline küsida nüüd, mis on riik ja kuidas ning mis väärtustele toetudes me tegutseme ja milline on see ajaloo vari, mis on n-ö tume ning vaid pooleldi läbi töötatud mass. See ajaloo vari, millest on kirjutanud lugematuid teoseid Carl Gustav Jung ja mis 90 protsendi ulatuses juhib inimese käitumist.

Ajaloolane ja ajaloofilosoof Marek Tamm kirjutas aastaid tagasi, kuidas Eesti ühiskond vapub mineviku painete käes. Selle näide on Lihula monumendi lõputu rajamine, lakkamatu viitamine mõne riigimehe KGB-minevikule, üksteise laimamine ja usaldamatuse õhkkond. Kõik, kes on poliitikasse pürginud, on andnud süümevande, kuid keegi pole midagi kahetsenud. Nii elatakse kollektiivselt pidevas ärevushäires ja sümboolses ohus saada omade poolt reedetud, sest vanad käitumismustrid on töös, seal kus on mis tahes võim.

Minevik ei muutu kunagi ise ajalooks, millele tänapäev ja tulevik toetub, vaid sellel kallal on ametis mitmed inimesed, ennekõike kuus P-d, nagu on täheldanud nimekas ajaloofilosoof Reinhard Koselleck ja millele Marek Tamm on viidanud. Need P-d on pedagoogid, PR-spetsialistid, poeedid, poliitikud, preestrid ja publitsistid.

Üks ajaloo liik on mnemoajalugu, mille eesmärk on näidata, kuidas kujuneb ja teiseneb ühe rahva ajalugu ning mentaliteet. Need P-d on kõik kaasarääkijad. Selle teemaga on sügavalt tegelenud Tartu ülikooli semiootika vanemteadur Andreas Ventsel, kes on vaadelnud oma töös, kuidas narratiivid, hirmutamine, infosõda ja psühholoogilised operatsioonid inimmeele kallal on kujundanud ning kujundavad meie olevikku ja tulevikku.

Vene kultuuriajakirjanik ja toimetaja Andrei Arhangelsk, kes on süvenenult uurinud moraali, on kirjutanud, et nõukogude inimene ei kahetse midagi, vaid loob end pidevalt uuesti tänases päevas. Üks vahend selles uuesti loomises on ligimese reetmine, laimamine ja eelarvamuste loomine, sest nende seisukohalt pole teine inimene midagi väärt.

Tema sõnade kohaselt identifitseerub Venemaa suurus lääne hävitamisega propaganda abil. KGB esimene reegel oli: loo inimese vastu, keda sa tahad hävitada, eelarvamus, millest tal on raske vabaneda.

Arhangelsk tõdeb, et propagandistid ei armasta maailma ja ligimesi, vaid omasuguseid. Ükskõik, kust nad siis tulevad, neile tähendas üldine võrdsus inimeste vahel seda, et nemad ei saa tunda end parematena.

See on võimalik, sest nõukogude inimese arhetüübi isiklikud eetilised vaistud, kõik põhiväärtused, nagu häbi, südametunnistus, suruti totalitaarses ühiskonnas maha või uinuvasse olekusse, kus nad viibivad tänagi, sest neisse pole vaadatud ega nende devalveerumise mehhanismidega tegeletud.

Arhangelski definitsioonid sobivad ka täna Eesti ühiskonda, mis jätkab devalveerivat toimetamist poliitilises retoorikas, mis on muutunud inimeste lootustega manipuleerimises, professionaalses ajakirjanduse hävitamises ja inimeste sissepoole tõmbumises madalaks köögikeeleks. Seetõttu tunnevad inimesed õhus reetmise ohtu.

Messilt Tallinna tagasi jõudnud, läbis meediaruumi uudis, et vahepeal on olnud torm ja Lõuna-Eesti on elektrita ning Võrus jäänud majatäis inimesi peavarjuta. Esimesel hetkel tundus, et midagi on tõesti meie arusaamaga riigist ja kodanike heaolust korrast ära. Need, kes peaksid valitsuse tasandil vastutama, soovitavad inimestel osta generaator. Ajakirjandus tegi siiski head tööd ja peaminister käis kohapeal asja silumas ning empaatiat osutamas.

Eeskujuks tõsielustaarid ja kriminaalid

Nõukogude ajal hoidsid läänelikku moraali elus nõukogude terroris ellu jäänud Eesti Vabariigi aegsed inimesed ja kultuuriinimesed, nagu Uku Masing, Artur Alliksaar, Linnart Mäll, Juhan Viiding, Viivi Luik, Jaan Tooming, Lennart Meri, Jaan Kross ning paljud teised. See käitumine jätkus ka pärast iseseisvumise taastamist, sest mälus oli alles vabadus, mis oli kaotatud ja mida igatseti tagasi. Aga nüüd pakutakse laiadele rahvahulkadele eeskujuks tõsielustaare ja kriminaale.

Läinud nädalalõpul tuli uudis, et kriminaalse taustaga Meelis Lao on esinenud Kohtla-Järve gümnaasiumis, sest tahab oma kogemusi õpilastega jagada. Jääb mulje nagu ta oleks millegi üle järele mõelnud. Mees kannab karistust väljapressimise ja teiselt inimeselt vabaduse võtmise eest, mille eest on karistuseks saanud sadu tunde üldkasulikku tööd.

Ma pole Meelis Lao tegemistega varem tutvunud, aga lugesin läbi mõned intervjuud, kus ta ütleb, et Eesti on talle nagu ettevõte. Sellest võib tõlgendada, et äriprojekt. Vaatasin väikest videolõiku Kohtla-Järve gümnaasiumi Facebooki-lehelt, kus ta räägib ja millest sünnib ettekujutus, et 90. aastatel tegutsesid noored kuritegelikes rühmitustes eesmärgiga luua majanduslikku heaolu.

Ma ei tunne ühtegi kurjategijat, ma tunnen inimesi, kes läksid vastloodud eesti humanitaarinstituuti õppima, sest seal polnud punaseid õppeaineid ja puhusid uued tuuled. Tõde võib olla nii erinev.

Elu võib olla suur seiklus, kus inimesed teevad vigu ja eksivad. Inimesel on õigus ka andestusele, aga siis peab andeks ka paluma. Meelis Lao peaks ütlema: "Kallid lapsed, noored ja Eesti rahvas! Ma palun sügavalt andeks, et rikkusin reeglit, et sa ei tohi tappa. Mul on häbi. Ma olen teinud endaga tööd, käinud teraapias, kirikus pihtimas ... Ma olen tegelenud sügava sisevaatlusega ja palun andeks".

Võib-olla see on olnudki ta eesmärk, lihtsalt artikli autorid ei tõsta seda seika esikohale, sest selline asi nagu andeks palumine pole olnud kombeks. See on totalitaarse eneseteadvusega inimese jaoks pigem nõrkuse märk.

Tavaliselt on lääne väärtusmaailmas nii, et kui inimene teeb läbi sümboolse uuestisünni, siis ta palub andeks. See mõiste ja loogika on sinna juurdunud aastasadade jooksul humaanse filosoofia ning väärtusõpetuste kaudu. Selleks ei pea olema kristlane, vaid see arusaam on iseenesestmõistetavusega inimeses, õigusteadvuses. Muidugi pole mustvalget ideaalset maailma olemas, aga on komberuum, kus südametunnistus tegutseb.

Hirm ja valed

Meil lõhkus pool sajandit seda loogikat, unistusi, usku ja kodanikuühiskonda materialistlik nõukogude režiim, mis tugineski hirmule ning valele manipulatsioonile.

Koolidesse saadeti rääkima sõjaveteranid, kes olid ajanud meie esivanemaid loomavagunitesse ja teinud palju muud kurja. Keegi neist ei palunud andeks ja represseeritud, kes ellu jäid, olid andnud allkirja, et nad vaikivad sellest, mis nendega juhtus. Lisaks löödi neile passi tempel, mis kinnistas rahvavaenlase staatuse pikaks ajaks.

Inimhingede spetsialistideks kutsuti KGB-lasi, mitte psühholooge ja terapeute. Kui inimene sattus psühhiaatriahaiglasse, sulgusid tema ees ülikooliuksed, ta ei saanud autojuhilube ja üldse oli ta üks kahtlane tüüp, sest nõukogude inimene pidi kogu aeg olema positiivne.

Kui lugeda Rahvusraamatukogu e-arhiivi DIGAR kaudu alates 1940. aastast ilmunud ajakirja Nõukogude Kool, mis mõneaastase katkestusega jätkas pärast sõda ilmumist. siis naeruvääristatakse seal humanistliku komberuumi käitumisnorme. Seal ei tohi teine inimene teisele andeks anda, sest andeks saab anda vaid kommunistlik partei.

Inimene, kes on kinni võetud, oli süüdi, sest nõukogude õigus, mis toetus Nõukogude Liidu peaprokurör A. J. Võshinski doktriinile, ei eksinud kunagi. 10 käsku keerati pea peale.

Kurjus, reetmine ja valetamine on lähiajaloo osa, mis hämardas arusaama heast ning halvast, millest on nii palju rääkinud Vene kultuuriuurija Andrei Arhangelsk.

Kui Eesti iseseisvus, andsid kõik, kes tahtsid riigivõimu juurde, süümevande. Et neil pole mingit seost endise kuritegeliku võimuga. Et need, kes pürgivad juhtima riiki, ei ole tegutsenud inimsuse vastu, ei ole töötanud KGB-s, pole kirjutanud alla süütute inimeste surmanuhtlustele, pole moonutanud ega väänanud tõde ...

Süümevandele vaatamata pole riigiametnikud, või lihtsalt endised inimeste riiklikus represseerimistes osalenud, kes tegutsesid ühel või teisel moel KGB alluvuses, palunud andeks 1980. aasta venestumisvastase 40 kirja autoritelt manipulatsioonide, hirmutamise ja nende identiteedi lõhkumise katsete pärast. Nad lihtsalt muundusid kõik vastavalt vajadusele ümber ja võivad jälle muutuda, kui vaja. Lagle Parek räägib temast tehtud dokumentaalfilmis, et taasiseseisvumisaja siseministrina andestas ta kõigile neile, kellest eelpool juttu.

Andestamine oli ilus tegu, aga andestuse palumine, kahetsemine, et vana vari saaks hajuda?!

Reetmise mentaliteet

Siit viibki tee riigisaladuste endise hoidja juurde, kellest sai riigireetur Herman Simmi, kes soovib juba aastaid vabadusse. Mida soovitab nüüd ka vangla ja prokurör. Aga ta pole kordagi kahetsenud. Seda ei osata temalt ka oodata, sest ühiskonnas puudub selline komberuum.

Mis juhtuks, kui mees paluks vabandust, öeldes, et "vabandage Eesti rahvas, et ma teid pika aja vältel reetsin, ma ei tea isegi, mida ma tegin". Kui ta ütleks: "Piir hea ja halva vahel oli ja on tänagi olematu, aga mul on olnud aega järele mõelda.

Olen rääkinud psühholoogiga, töötanud läbi oma kurja lapsepõlve, oma vanemate saatuse, kes pidid ka Stalini süsteemi kurjusega kohanema, aga nüüd ma saan aru, kes ma olen ja kuidas ma selliseks olen kujunenud, mida ma olen teinud".

Selline kahetsemine vabastaks koormast tema lapse, sugulased ja tema enda ning kogu riigi ja talle kui inimesele oleks võimalik kaasa tunda, isegi kui ta istuks oma karistusaja lõpuni.

Edward Lucas on kirjutanud raamatu "Pettus" (Deception), kus Herman Simmile on pühendatud terve lehekülg ja kust tuleb välja, et ta on spioneerinud ka Saksamaa heaks, kui kantsler oli Putini hea sõber Gerhard Schröder.

Lucas räägib intervjuus, et Saksamaa palus 2008. aastal liidukantsler Merkeli ajal Eestilt vabandust, aga peab spioneerimist Eesti kaudu Saksamaa jõhkraks teoks. Herman Simm aga räägib Lucasele, et vaatab Tallinna Televisiooni ja kõiges on süüdi vabamüürlased ning homod. Lucas imestab, kuidas on võimalik, et kõrgema astme Eesti riigiametniku teadvus liigub nii madalates sfäärides.

Sellest, kuidas see reetmise mentaliteet ja moraali allakäik hakkas kujunema, annab hea ülevaate kirjanik ning Eesti esimese vabariigi (1918–40) aegse riigitegelase, EV õiguskantsleri sekretäri Voldemar Õun oma romaanis "Uus Evangeelium", mis ilmus uuesti selle aasta suvel.

Reetja ja petja arhetüüp, kellel on kadunud igasugune moraal ning kes demoraliseerib kõiki, kellega ta on kokku puutunud, kasutades inimesi enese heaolu huvides ja võimu nimel ära, see tuleb hästi esile Ilmar Taska romaanis "Pobeda 1946".

Kirjanik August Gailit kirjutab oma põgenemise romaanis "Üle rahutu vee": "Olles aastasadasid tundnud oma turjal paruni piitsa ja venelasest sandarmi rautatud kontsa, on pidanud seda oma isiku lahutamatuks osaks. Ja seepärast lähebki ta oma iseseisvusest tagasi võõra võimu alla, ise kisendades, et see ongi kõige täielikum vabadus ja tööinimese paradiis. Sest sellistele inimestele on võõra võim ikka talutavam kui oma seadus ja oma valitsemine." (lk 239)

2009. aastal mõistis kohus riigisaladuse hoidja Simmi süüdi riigireetmises ja asutusesisese teabe edastamises Vene välisluureteenistusele. Kaitsepolitsei uurimise andmetel edastas Simm Vene luurele ligi 13 aasta jooksul tuhandeid salastatud dokumente. Tegu on tohutu mahu potentsiaalse vaenlase kätte sattunud infoga, mida võidi ja võidakse sama tohutus mahus Eesti riigi vastu ära kasutada.

Albert Speer

Eestil puudub Albert Speeri eeskuju, kes Berliinis Spandau vanglas veedetud 20 aasta jooksul luges rohkem kui 5000 raamatut ja tegi oma mineviku, vanglasoleku ning mõtete kohta üleskirjutusi. Kirjutusmasinal puhtaks kirjutatuna sündis neist 3000-leheküljeline ajalooallikas.

Ta kirjutas tuhandeid kirju, tegi joonistusi, et olla nende abil ühenduses oma kuue lapsega. Ehitas pedantse täpsusega kavandatud aia, kus oli sadu eri liiki lilli, põõsaid, viljapuid, ja köögivilju. Ringeldes vangla 270 meetri pikkuses hoovis, kõndis ta 31 936 kilomeetrit. Vanglas jõudis ta ära kuulata peaaegu kogu maailma klassikalise muusika.

Vabanedes avaldas ta 1969. ja 1975. aasta vahel oma "Mälestused" ja vanglapäevikud, mis said maailmas ennekuulmatu menu osaliseks ning mille tulud ta kinkis juudi organisatsioonidele, paludes neilt oma kuriteo eest inimsuse vastu andeks.

Tänu sellele, et ta tuli oma süütundega avalikkuse ette, sai Albert Speerist nats, kes palus andeks. Ta otsis endast tõde endast ja oma osavõtmisest kolmanda riigi kuritegudes inimsuse vastu. Ta ei jätnud mitte kunagi ära kasutamata võimalust, et hoiatada inimesi võimuahnusest sündinud pimeduse eest.

Muidugi on ka Speeri tegevust kritiseeritud ja ka tema kuritegu oli liiga suur, et see täielikult kustutada, aga kristliku kultuuri pärandit kandes tegi ta oma südametunnistusega tööd ja võttis vastutuse inimkonna ja ka oma laste ees. Traumauurijad teavad, et nii ohvrite kui tegijate lapsed kannavad sama taaka.

Ohtlikum on see siis, kui tegijate lapsed hakkavad oma vanemate kuritegusid idealiseerima ja käituvad võimu kasutades sarnaselt oma vanematele, nähes ligimestes vaenlast.