Pottsepp ladus vabaõhumuuseumis Hiiumaalt pärit Kolga talus uuesti üles 19. sajandil saartel ja Lääne-Eestis levinud umbahju koopiat. Tollal polnud inseneri ega projekti, vaid laoti talupojatarkusest, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Tüüpilised reheahjud püüdsid soojust kivikuhilaga kolde kohal, lõõre polnud. Muuseumis olev ahi on ehitatud 1970. aastatel, vahepeal on praod sisse tulnud ja sestap tuli ahi uuesti laduda. Aga vanast materjalist.

"Kõik vana läheb tagasi. See vana on päris hea kivi tegelikult. See on hästi põletatud savitellis. Tegelikult kivi on üsna kasutatav. Tihti tänapäeval Venemaalt toodud šamott-tellis nii hea ei ole," rääkis Pottsepp Marek Ollino.

"Telliseid hakati Eesti aladel ahju ehituses rohkem kasutama 19. sajandil. Enne seda talurahva jaoks ei olnud see väga kättesaadav materjal. Üldiselt on sellised ahjud tehtud isegi raudkividest ja paekivist, kuidas piirkonnas rohkem levinud oli. Siin ahjus on ka /.../ vähemalt kolm raudkivi sees," lisas Ollino.

Rehemaja pärineb 1723. aastast, ahi ja korsten on paar sajandit nooremad.

Talupoja elu rehemajas oli sajandite vältel tahmane ja kaugeltki mitte tuleohutu.

"Kuni korstnaid ei ehitatud, siis põles maju päris palju. Korsten oli inimestele tuleohutuse mõttes päästeingel, aga oli 19. sajandi teine pool alles, kui hakati neid kasutama. Seni vaadati, et viib kõik sooja toast välja, nii et see primitiivne talupojamõistus oli natukene probleemne," rääkis Ollino.

Ja kuivi halge riidast võtta polnud - mets kuulus mõisnikule ning talupoeg küttis haokubudega.