Soosaar ütles "Aktuaalsele kaamerale", et teda ajendas neid filme tegema mure selle kultuurikillu säilimise pärast. "Filmi "Kihnu naine" tehes mõtlesin, et see on võibolla viimane koht, kus see ennesõjaaegne Eesti veel elus on ja võib-olla isegi ellu jääb, "Kihnu mees" sündis aga väga suurest murest, et ega ta vist ikka ei jää ellu."

Praegusel hetkel ei ole olukord Soosaare sõnul palju paremaks läinud. "2002. aastal sai Kihnu UNESCOsse viidud, lootus oli väga suur, aga maailm areneb oma seaduste järgi ja kui sa oledki ühes rahvusvahelises nimekirjas, siis see veel ei tähenda, et see nimekiri sind kaitseb," selgitas ta.