Liivrand soovitab ajaloonäitustest minna riigiarhiivi galeriisse Maneeži tänaval vaatama foto- ja dokumendinäitust Vabadussõjast. "Väga hariv ja põnev näitust. Huvitavad materjalid on esimest korda väljas." Akadeemilise raamatukogu galeriis Rävala tänaval on avatud aga suur näitus Balti ketist, mille tõid Tallinna lätlased ja mida ta samuti soovitas külastada.

"Alfred Rõude. Missiooniga kollektsionäär" Mikkeli muuseumis (31.08.19–01.03.20)

Liivrand usub, et see on üks olulisemaid Eesti kunstnikogujale pühendatud näitusi üldse. "Väike ja kompaktne Mikkeli muuseum Kadriorus on sellise kogu näitamiseks väga hea koht. Näituse kuraator Anu Allikvee, kes on töötanud selle koguga 30 aastat, on valinud umbes 12 000 teosest, mis Rõudele kuulusid, paarsada."

Näitus annab väga hea ülevaate Alfred Rõude huvidest, sellest, kui kuidas ta hakkas kunsti 20. ja 30. aastatel koguma, kuidas ta leidis enda jaoks Viiralti ja kuidas ta toetas Viiralti reise ja maksis kinni tema näituste ja kataloogide kulud. "Näitusel on mitmeid tõmmiseid Viiralti töödest ja näiteks ühe töö mitu erinevat varianti," tõi ta välja.

Aga peale selle on näitusel ka väga hea valik eesti maalikunsti ja baltisaksa kunstinäiteid. "Rõude kollektsioneeris ka baltisaksa maalikunsti. Edeva mehena meeldis talle lasta ka ennast maalida või joonistada. Nii et seal on mitme eesti kunstniku portreed temast, aga ka tema abikaasast."

Liivrand rääkis, et selle kogu arvele võtmine on kestnud aastakümneid. Ta lisas, et näitusega kaasnevas kataloogis on samuti palju teavet Rõude elust, tema tegevusest, õpingutest ja sellest, kuidas ta kunsti juurde jõudis.

"Ühtlasi ka mõned kunstnike vastukajad, et "tuli jälle see Rõude ja tahtis saada mingit tööd ning pidingi talle selle müüma" jne." Ta lisas, et kujutab ette, et see on kunstniku ja kollektsionääri puhul üsna tüüpiline vahekord. "Seepärast tuleb see inimlik aspekt sellel näitusel ülimalt hästi välja."

"Läbiminek. Siim-Tanel Annus" – performance 1987 ja läbilõige loomingust Adamson-Ericu muuseumis (13.12.19–01.03.20)

Liivrand rääkis, et 1980. aastatel lõid just Annuse performance'id ettekujutuse sellest, mida see kunstiala endast üldse kujutab, olgugi et performance jõudis Eestisse juba 1960. aastatel.

Näitus keskendub eelkõige Annuse ühele kõige märgilisemale performance'ile aastast 1987. "See on tema koduhoovis toimunud võimas lavastus, mida oli ka mul võimalus vaadata ja kus oli ka välismaalasi, Soome televisioon ning kuhu jõudsid ka miilitsad," meenutas ta.

"Mäletan, kuidas me suu ammuli koos mõtlesime, et tegemist on performance'i osaga. Aga polnud midagi. Kunstnik aeti sidrunisse ja viidi koos filmigrupiga jaoskonda ära." See näitus on tema meelest kohustuslik kõigile neile kunstihuvilistele erinevatest generatsioonidest, kes tahavad teada, kuidas performance üldse välja näeb.

"Teiseks see, kuidas üks osa sellest performance'ist välja näeb, sest Annuse tseremoniaalsed rituaalid on ainult üks osa performance-kunstist. See ei ole kõik. See jaguneb mitmesse erinevasse lainesse." Aga Annuse oma on klassikaline rituaalne performance, lisas Liivrand. "See on seotud suure sümboli loomisega."

Dokumentaalkaadrite kõrval näitab muuseumis aga ka Annuse vabaloomingut. "Tema graafikat, tema maalikunsti. See on minu põlvkonna ühe kõige märgilisema kunstniku üks kõige olulisemaid näitusi."

"Metamorfoosid. Mall Nukke juubelinäitus" Haus galeriis (06.12.2019–04.01.2020)

"Mall Nukke on oma põlvkonna üks olulisemaid uuspop-kunstnikke, kes 80. aastate lõpul ja 90. aastate alguses väga kiiresti jõudis kunstitaevasse ja avalikkuse jaoks sai rohkemgi tuntuks klubi Hollywoodi kuulsate maalidega, mis tänaseks on kahjuks kõik hävinud," kirjeldas Liivrand.

Näitus Haus galeriis tähistab kunstniku 55. sünnipäeva. "Nukke demonstreerib näitusel oma suurepärast meisterlikkust. Kõigepealt kui hüperrealistlik kunstnik, kui materjali mahamaalija, aga ka teiselt poolt seda, kui hästi ta oskab manipuleerida kunstiajaloos oluliseks muutunud töödega."

"Ta võtab mõned Kazimir Malevichi elemendid – me näeme seal "Musta ruutu", "Musta ringi" ja muid kujundeid – ning ühendab need oma mütoloogiaga. Ta maalib sinna sisse ühtlasi ka mõned autoportreed. Samas mitte midagi sellest varasest Nukkest, keda me teame 25 aastat, ei ole kaduma läinud. Kogu tema plass koloriit ja rastri kasutamine tööde dünaamilise kompositsiooni edasiandmisel – need kõik on säilinud."

Seepärast on tema sõnul just väga põnev jälgida näitusel seda, kuidas suured abstraktsed kompositsioonid lähevad üle tema autobiograafilisteks töödeks ja suubuvad hoopis kompositsiooni.