Võib vist öelda, et esmakordselt on Eesti filmitegija ja läbi-lõhki Eesti lugu nii kõrgele jõudnud?

Selle üle, et "Tõde ja õigus" on seal kümne parima hulgas, on suur rõõm. Vanamoodsalt öeldes on see ikka täiesti Eesti asi, see on Eesti riigi toetusega tehtud Eesti produtsendi ja režissööriga Eesti alusmaterjal, puhas Eesti film.

See on ühelt poolt rõõmustav ja samas võib ka kommenteerida, et see on asjade loomulik käik. Kui meil varem olid kanderakteid "Mandariinide" ja "Vehkleja" näol, siis nüüd oleme astunud sammu edasi ja see on esimene Eesti film, mis on nii kaugele jõudnud. Muidugi, alates "Nendest vanadest armastuskirjadest" on Eesti esitanud oma ametliku kandidaadi parima võõrkeelse filmi Oscari nominendiks, aga on läinud paarkümmend aastat, et sinna lõpuks jõuda.

Mis sa arvad, mis selle edu taga on? Ühelt poolt on selle taga kindlasti produtsent Ivo Felt, kes on varem "Vehkleja" ja "Mandariinidega" Ameerikas sama head tööd teinud, aga mis veel? Miks see film on Ameerika filmiakadeemias nii paljudele korda läinud?

Võib öelda, et heas mõttes on "Tõde ja õigus" väga ameerlikalik film. Selline suur lugu metsikus läänes, nagu omal ajal oli Ameerika filmides väga palju. Uute territooriumite vallutamine, mis on ameeriklastel veres, ning mõnes mõttes on "Tõde ja õigus" see sama lugu. See on monumentaalne film, mida me ei pea sugugi häbenema.

Sellised filmid nagu "Tõde ja õigus" on põhjamaadest ka varem Oscarile nomineeritud olnud, kuigi nad pole tingimata võitnud. Näiteks 1995. aastal Soomes tehtud Markku Pölöneni "Kiviveerataja küla", kus peategelane on peaaegu sama hull mees kui Andres. Ta rassib, et oma põlde kividest puhtaks saada, ja on täiesti pöörane. Selline ainestik ja visuaalne lahendus, mis Tanel Toomi filmis paistab, on ka väga põhjamaine. Võib isegi öelda, et ta esindab traditsioonilist põhjamaist filmi. Kas ka ameeriklased nii mõtlevad, ma ei tea, aga vähemalt minu jaoks.

Just eile-üleile mõtlesin tagasi selle filmiaasta peale, mis võiksid olla selle aasta parimad filmid ning võta või jäta, "Tõde ja õigus" on vähemalt minu arust küll ületamatu. On suurepäraseid dokumentaalfilme, kasvõi film Marju Lepajõest või mõni teine, aga mängufilmis on "Tõde ja õigus" ületamatu.

Kuidas sulle tundub, kas "Tõel ja õigusel" on võimalik pääseda ka lõppnominentide hulka? Tänavune valik on ikkagi väga tugev, alustades Bong Joon-Ho "Parasiidist" lõpetades Pedro Almodovari "Valu ja hiiglusega".

See teeb ainult au, et "Tõde ja õigus" on nende kümne filmi hulgas, need on tõesti suurepärased kandidaadid. Olen juba mitu aastat oodanud, et millal must Aafrika ärkab ja ma usun, et lähiaastatel kuuleme Aafrika filmikunstist üha rohkem, sel aastal on valikus juba üks Senegali film "Atlantics".

Ma tahaks küll loota, et ta jõuab sinna viimasesse otsustusringi ja mitte ainult selle pärast, et tegu on väga hea filmiga, vaid "Tões ja õiguses" on ka midagi sellist, mis võiks ameeriklasi puudutada. Tehniliselt ei ole meil midagi häbeneda, loojutustamises ei ole midagi häbenega ega ka näitlejate mängus, võib-olla lapsed jooksevad mingites stseenides liiga puhtas pesus ringi, mõni selline näpuviga on seal nähtav. Loo suurus määrab ja see oleks Eesti filmitegijatele suur võit.

Kui küsida, miks just see film, siis ühelt poolt oli ta aasta parim film, polnudki teist valikut, aga edasipääsemisvõimalused on tal ka tänu lobby-võimalustele, mida pakub produtsent ja tootjafilma. Uuesti Soomest näidet tuues oli aastaid tagasi selline produktsioonifirma nagu Matila Röhr, kelle filmid olid kogu aeg Oscari-nominentide nimekirjas.

Tegelikult ei tohi unustada, et Tanel Toom on teist korda Oscari-nominent, ta oli 2011. aastal ka oma lühifilmiga "Pihtimus" ("The Confession") nomineeritud parima lühifilmi Oscarile. Mis sa sellest arvad, et varsti võib üks Eesti režissöör olla juba teist korda Oscarile nomineeritud?

See on väga hea krunt sellel pildil, et Tanelil on all selline üliõpilas-Oscari teema. Kindlasti see aitab kaasa just selles meedia masinavärgis, mis Oscarite puhul pidevalt töötab. See on lambike, mis kohe põlema läheb ja märku annab.

Jällegi, ärgem rääkigem ainult manipulatsioonidest ja marketing'ist, film on lihtsalt väga hea!