Restauraatori ja muinsuskaitse haridusega Maris Mändel ütles "Aktuaalsele kaamerale", et tema uurimusest võiks kasu olla nii kultuuriloolastel, muinsuskaitsjatel kui majaomanikel, et langetada paremini läbikaalutud säilitamis- ja restaureerimisotsuseid.

Sageli seostub betoonkivi või silikaattellis eelkõige nõukaaegsete ühenäoliste kortermajade massidega. "Silikaattellist hakati Eestis tootma juba 1911. aastal ja sellest on ehitatud umbes pooled Estonia teatri müüridest, aga silikaattellise kuldajaks võib pidada 1930. aastaid kus erinevalt Nõukogude perioodist, kus seda kasutati väga pragmaatilistel põhjustel, sest ta oli kõige kättesaadavam materjal, siis Eesti Vabariigi ajal oli silikaattellis moodne ja prestiižne materjal, seda panid seina kõige eesrindlikumad inimesed," tõi Maris Mändel välja.

Ehkki suur osa silikaattellistest müüre on tänaseks peidetud soojustuse või krohvikihi alla, võib omaaegsete müürseppade loomingulist lähenemist siiski siin-seal linnapildis veel kohata. "See on selline müürseppade proov murda välja nõukogude aja monotoonsusest, kui arhitektid ja linnaplaneerijad püüdsid seda teha omade meetoditega, siis müürseppadele jäi see meetod, mida nemad oskasid ehk maja on laotud ehismüüri kirjas," selgitas ta.