Sissejuhatus

On suur au, et on võimalik võtta sõna erakordse riigimehe mälestuseks, teha seda Eesti Vabariigi 100. sünniaasta pidulikuks lõpetuseks, teha seda kõige kohasemas kohas, Tartu Ülikooli aulas, kuhu on sama kaua ja veel kauemgi koondunud eesti rahva suurimad igatsused ja parimad püüdlused — tulevik. Ehk oleks vaja isegi tervet konverentside sarja sel teemal, kui kaua võttis aega, et Tartu ülikooli aulasse jõuaks eesti keel. Kas see protsess algas aastal 1816 Otto Wilhelm Masingu esseega "Ühe põhjendamatu ja ebaõiglase väite ümberlükkamine", milles püütakse teadaolevalt esimest korda teadlikult kujundada abstraktset eesti keelt?1 Trükise eessõnas arvab Masing, et võib-olla polegi kaugel aeg, kus eesti keel asendab saksa keele administratiivses ja õiguslikus elus.2 Kas seda esseed kirjutama võis ajendada eesti keele lektoraadi avamine Tartu ülikooli juures 1803. aastal, eesti keele saamine ülikooli õppeaineks?3 Või algas see protsess siiski Tartu ülikooli kantsleri Johan Skytte ideedega XVII sajandil, et Tartu gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis võiksid õppida ka eesti talupoegade lapsed ja teha seda lisaks klassikalistele keeltele ka eesti keeles.4 "Ja neile tuleb õpetust anda nõndaviisi, et nad hiljem igaüks oma keeles, oma isamaal, kirikutes ja ilmalikus ametis võiksid ustavat teenistust pidada."5 Või tuleb otsida algust Martin Lutheri arusaamast, et inimese lunastus on seotud võimalusega lugeda Piiblit emakeeles, mis tõstis üksikisiku eneseteadlikkust ka maise riigi kodanikuna? On kogu aeg huvitav küsimus — oma lahendamatuses —, kui kaua peab ühte riiki mõttes ehitama, enne kui ta järsku saab mingis situatsioonis teostuda. Millal peavad vajalikud inimesed sündima? Kas viiskümmend aastat varem? Oma riigi ehitamine ei õnnestu ju kõigil isegi XXI sajandil mitte.

Eesti riik on selgesti pika mõtlemise tulemus, olles seega vaimne nähtus. Jaan Tõnisson rõhutab korduvalt ja uhkusega, et Eesti riik on algusest peale rajatud õigusriigina. Ta ei ole sündinud mingite võimkondade taplusest nagu tänapäeva suurriigid, vaid vaimsest ja kõlbelisest emantsipatsioonist, mida on suunanud haritud kihid.6 Sellest seisukohast ongi Eesti ülikoolinähtus, mis vajab ka vastavat lähenemist. Meie kätesse on usaldatud originaalne asi, mida on võimalik kergesti ära lõhkuda, aga mis tundlikul ümberkäimisel võiks pakkuda meeletult inspiratsiooni, et kujundada huvitavat tulevikku, loomingulist ühiskonda. Asjaolu, et eestikeelne ülikool on nii noor, on mingil moel isegi eelis, sest kogu maailmakultuuri ja tsivilisatsiooni vilju võib maitsta justkui kandikult, tuhandeid aastaid ühekorraga, sünteesides seda iseenda pärandiga, ning selle põhjal tekitada midagi uut, mida pakkuda maailmale tagasi. Et see loomingulisus toimiks, on vaja just nimelt eestikeelset ülikooli, et filtreerida kõike läbi oma keele ja mõtlemise — on vaja järjekindlalt tekitada loovat erisust. Maailm vaevleb ideede puuduses, ühenäolisuses, rutiinis, mille ta on ise tekitanud ja mille jätkumine on keskkonnale hävitav. Kui väikesed riigid oma liikuva vaimuga ei prooviks siin kujutlusvõimet elavdada, oleks see andestamatu.

Isegi see, kui enesestmõistetavalt täna siin aulas eesti keeles mõtteid vahetatakse, on sügavalt loov hetk. Nauditav on keel ise ja ka see, et teoks on saanud täiesti ebatõenäoline, mõeldamatu nähtus. See, mis toimub, ületab varasemate sajandite kujutlusvõime ja selle eest tuleb olla tänulik Jaan Tõnissonile, Oskar Kallasele, ent ka Jakob Hurdale ja teistele Tartu ülikooli varasematele alumnus'tele.

Elades seega teatud moel teoses, mille üks autoreid on Jaan Tõnisson ja mis on õnneks lõpetamata, tõotades veel tundmatuid naudinguid, tohiks olla kohane küsida: millised on need ideed, mida Tõnisson teostada püüdis? Mis on tema siht ja mis on vahendid? Kas nende ideede toimejõud on vähenenud või mitte?

I. Uurimistöö allikatest

Esitatud küsimusi uurida on tänapäeval otse mugav tänu kirjastuse "Ilmamaa" "Eesti mõtteloo" sarjale. Tõesti, see on järjekordne teostunud mõeldamatus, et piisab ühest pühendunud eestvedajast, siinsel juhul Hando Runnelist, et terve rahvas astuks õhtumaisesse tsivilisatsiooni. Seda sammu saabki teha ainult abst­raktse mõtlemisega, süstemaatilise refleksiooniga, milleks ei ole justkui praktilist vajadust. Tarbetu abstraktne mõtlemine kujunes mäletatavasti Kreekas VIII—V sajandini eKr ja inimese mõtlemise lahtirebimine ainelisest kasust saigi üheks Lääne tsivilisatsiooni põhijooneks, mis kulges hiljem mööda ülikoole. Sellega saab liituda see, kes tunneb mõnu mõtlemisest kui sellisest.

Mõtteloo sarja väljaandmine illustreerib hästi Jaan Tõnissoni üht põhiideed, mille siinkirjutaja sõnastaks kokkuvõtlikult nii: iseseisvas Eestis peab iga inimene ehitama ühiskonda, ja ka saab seda teha, ja see ongi inimese suurimaid vabadusi, kui ta saab ehitada oma ühiskonda. Selles mõtlemise mõnu ja vaba ehitamise reas on kokku juba 144 köidet, millest Jaan Tõnissonilt on kaks köidet: "Kõlblus ja rahvuslus" (95. kd) ja "Riigivanem" (100. kd), kokku pisut üle tuhande lehekülje. Mõlema köite koostaja Simo Runnel on pidanud tegema valiku, sest Tõnissoni pärandis on üle 10 000 kirjutise, lisaks vähemalt 4000 kõnet.7

Järgnevas ongi lähtutud neist kahest köitest, seega juba koostaja tehtud valikust. Ei astuta veel dialoogi Tõnissoni uurijatega, sest viljakaks aruteluks on vaja kujundada kõigepealt iseenda arusaam.8 Lugesin neid köiteid kui lihtsalt üks iseseisva Eesti riigi kodanik, ühtlasi eestikeelse Tartu ülikooli õppejõud, esindades seega nähtust, mida Tõnisson aitas tekitada, sest ta pidas sellist nähtust vajalikuks, enamgi veel, ta arvas, et sellise nähtuse olemasolu eest tuleb võidelda.

II. Hariduse siht

Tuleb tunnistada, et eriti esimene köide "Kõlblus ja rahvuslus", mis hõlmab kirjutisi alates aastast 1893, sügavast tsaariajast, kuni aastani 1917, maanõukogu resolutsioonini kogu võimu enda kätte võtmisest, kujunes samm-sammult järjest kaasakiskuvamaks. Oli erakordne elamus jälgida, kuidas kõigest kahekümne viie aastaga ongi võimalik jõuda oma riigini, kui selle üle on eelnevalt põhjalikult mõeldud. Kuidas Tõnisson hakkab venestusaja üldises uimasuses ja osavõtmatuses uskumatu julguse ja kirega muudkui ajama ja ajama oma ideed eestlaste kultuurilisest iseseisvusest ja seejärel juba poliitilisest enesemääramisest. Ümber ikka tuttav iroonia ja pilkav põlgus nagu tänapäeval, kui kõnelda — olgu avalikkuses või eraviisiliselt —, et lendorav võiks siiski ellu jääda või et puhas jõevesi maksab rohkem kui mis tahes summa, olgu see või miljard. Tõesti, miks üks rahvas ei võiks siis maa pealt kaduda, kui tuhanded on juba kadunud, kõigi oma unikaalsete keeltega! Tohutu kergendus oli raamatu viimastel lehekülgedel jõuda maanõukogu resolutsioonini: elu võitis surma, võitis muganenud mõtlemise mädasoo. Nädal aega oleks tahtnud selle peale šampanjat juua, kui poleks olnud õppetööd.

Mõistagi oli huvitav leida järjest samu probleeme ja teemasid, mis erutavad praegu: meeste ja naiste palgalõhe (KR: 325), vajadus võtta kasutusele päikeseenergia (KR: 376), libauudiste vohamine — seoses Inglise-Buuri sõjaga sajandivahetusel (KR: 156—159), veganlus (KR: 376—377), ärevushäired ja suur suremus linnakeskkonnas (KR: 387—391), isegi mõte Suur-Eestist, mis mahub küll ära kodumaa piiridesse (KR: 335—337) jne.

Ent üks põhilisi ehitavaid ideid, eriti esimeses köites, on haridus, mõistagi eestikeelne haridus. See ilmub tekstidesse kohe esimese köite alguses (1893), kus tõdetakse manifestiliselt, et haridus on "eesti rahva eluandja" (KR: 31), kuni kõikvõimalike pikemate variatsioonideni. Aga milline haridus konkreetsemalt "annab elu", seda Tõnisson ei täpsusta. On ju haridust, mis inimese ära rikub. Ja mis mõttes "annab elu"? Tõnissonile tundub vastus olevat nii selge ja enesestmõistetav, et ei vaja avamist. Lugejal tuleb see tuletada mõistete kontekstist.

Hariduse mõiste sisu saab tuletada, kui jälgida, millised ideed on haridusega seotud ja millega tal on ühine siht. Tõnissoni sõnavõttudes seisab hariduse kõrval alati iseseisvus. Haridus teeb iseseisvaks, annab enesetundmise, ja iseseisvus paneb omakorda ennast järjest sügavamalt harima, mis teeb veel iseseisvamaks, mille tark teostamine toob omakorda kaasa hariduse tõusu jne, jne. Mis võiks olla selle justkui lõputu spiraali sisu? Kas ei oleks mõistlik see siiski ära lõpetada? Tõnissonile ei ole see võimalik, sest just selles on elu. Elu on loovuses, mis tugineb lakkamatule individuatsioonile. Iseendaks saamine näib kitsenemisena, ent on ometi vastupidi vaimne avardumine, mille võimalikud mõõtmed ületavad isegi kujutlusvõime. Niisiis on selle spiraali tuum loovuses ehk elus. Ja loovate jõudude vabanemise toob kaasa üksnes haritud iseseisvus ehk iseseisev haritus nii iga üksikinimese kui ka kogu rahva puhul. Loovus ja veel kord loovus on kõige mõte. Täisinimene on haritud, iseseisev ja loov. Kui ta seda ei ole, siis ei ole ta täiskasvanud.

Mõtte elu, loovus ja iseseisvus on emakeeles. Emakeeles saab mõte täiskasvanuks. Kui mõte kasutab võõrast keelt, siis jääb ta eestkoste alla ja tema loov jõud uinub, ta elab ülalpeetavana. Noorsugu kasvatatakse "võõras keeles, võõras vaimus" (R: 347), võõras keel on meelsusele "unerohi" (KR: 154).

Tõnissoni veendumust on mõtet uskuda, sest tollase haridust saanud inime­se keelteoskus oli tänapäevasest palju üle. Koolis omandati kolm kuni kuus keelt, ent kasutamise sisu oli oluliselt sügavam: juba gümnaasiumis tuli lugeda raskeid abstraktseid ja ilukirjanduslikke tekste, milleni ei jõuta tänapäeval sageli isegi ülikoolis. Pindmine keeleoskus loobki eksliku mulje, nagu oleks keelt võimalik kergesti vahetada — mida Eesti hariduspoliitikas praegu sisendatakse. Abstrakt­sel tasandil keele kasutamine, eriti kirjutamine, nõuab sügavamate hoiakute omaksvõttu ning see puutub juba inimese isiksusse. Kui neid hoiakuid omaks ei võta, aga ollakse sunnitud võõrkeeles väljenduma, siis astub inimene jäljendaja rolli, ent ka pidev jäljendamine muutub inimese iseloomuks. Jäljendamine uinutab sügavama vajaduse tõe järele, mistõttu Tõnisson ütlebki, et võõras keel on "unerohi". Dr Bertram, sakslane, kes tõlkis F. R. Kreutzwaldi sõbrana tüki "Kalevipoega" saksa keelde, ütleb aga palju hullemini, et see tähendab "viletsat tendentsi manduda kopeerivaks värdjasooks".9 Tõnisson: "Püüetel ja tegudel peab olema tõsi taga. Alles siis nad haaravad inimest hingepõhjani, tõmbavad tahte pingule ja tiivustavad julgetele tegudele" (R: 467), "Mitte teistele järele aimates, vaid ise oma teed etteseatud sihtidele valides" (R: 407). "Alles tõtt otsides [---] kasvab inimene seesmiselt, kuna kõik välise autoriteedi ehk mõjuvõimu läbi peale sunnitud [---] inimese hinge sisemises osavõtmatuses külmaks jätab." (R: 168.)

Milline võiks olla selle loovuse konkreetsem mõju ühiskonnale? Tõnissoni arvates tekib just sellest, s.t vaimselt rikkast kultuurist, tegelik kodanikuühiskond. Loovus ei vii nartsissismi ja ebamäärasesse tuhinasse, vaid vastupidi, just haritud, iseseisev loominguline inimene teeb enda kallal püsivalt tööd ja üksnes püsivus teeb võimalikuks, et inimesel on põhimõtted ja ka aated, millest ta püsivalt kinni peab. Just sellisel inimesel kujunevad kohusetunne, õiglustunne, vastutustunne ja tahe neid teostada. Need omadused ei teki sunniga, vaid sünnivad iseseisvas inimeses. Just selline inimene on üldse "võimeline põhiseaduseks", on võimeline sellest kinni pidama sisuliselt, mitte vormitäiteks, sest ta suudab ära tunda üleüldise kasu, mis on ta enda tahtmistest kõrgem. Selles mõttes nõuab demokraatia seesmist aristokraatlikkust (R: 419), see on suutlikkus ennast piirata kõrgemate huvide nimel. Haritud loovus annab inimesele võime ühistegevuseks kõikidel tasanditel, poliitikas, kultuuris, ent eriti on vaja seda majanduses, et luua väikesi majandamiskogukondi. Ühistegevus on tsivilisatsiooni järgmine aste: "Ühistegevus kasvatab uue inimese" (R: 451), ühistegevuse vaim viib majanduslikult, sotsiaalselt, kultuuriliselt järjest kõrgemale tasemele (R: 491), sest see "ühendab egoismi ja altruismi nõuded"10 (vrd ka R: 267, 444). Eesti edu võti on Tõnissoni meelest kindlalt ühistegevuses ja selle pidevas arenemises ning seda kirjeldades ja põhjendades näitab Tõnisson end tõelise visionäärina. Ta on veendunud, et kultuur tõmbab igal juhul majanduse käima, olgu rohkem või vähem, kuigi võib kahtlemata olla ka kaupmehi, kes viivad edasi haridust, äratades "uusi nõudeid ja tarvidusi, mis hariduse kohta pea ikka edendavalt mõjub" (KR: 145). Rahva arusaamine ühistegevuse tähtsusest sõltub aga kõige rohkem rahvaharidusest (KR: 127), seega sõltub Eesti riigi areng kõige rohkem rahva üldisest haridustasemest, üldintelligentsist.

Loovus kujundab niisiis teatud karakteriomadusi nii üksikisikus kui ka rahvas. Milline võiks olla sellisel juhul Tõnissoni käsitus kõlblusest, mis on mõistagi küsimus heast ja kurjast? Alles iseseisev haritud loov inimene ongi võimeline kõlbeliseks vabaduseks. Tal on "vaba iseloom, mis ise ennast ära määrab" (KR: 212). "Vaid elu mõte üksi määrab "kõlblise" loomuse ära." Ja: "Kõik, mis elu edendab, mis inimese tõsisele kasvamisele ja väljaarenemisele viib, on kõlbline." (KR: 314.) Hea on see, mis äratab ellu loovad jõud, ning kuri on see, mis loovust suretab. Hea on see, mis äratab töötahte, soovi ehitada elu, kuri on see, millest sünnib loid ükskõiksus. Kuri tekitab soovi eestkoste järele, et otsustaks keegi teine kusagil mujal. Kuri teeb nõrgaks ja sellest sünnib vägivald, autoritaarsed režiimid. Tahet suretab ka korruptsioon ehk kõlberüüste (R: 111) — tähtis pole altkäemaksu suurus, vaid see, et vale võtab rahvalt teotahte, erinevalt tõest, mis teotahte annab.

Kelle õlule saab panna nii avaralt mõistetud hariduse sihtide teostamise? Tõnissoni lugedes meenuvad esmalt renessansihumanistide ideed haridusaadli ehk vaimuaadli ehk vaimuaristokraatia (lad nobilitas litteraria) loomisest, mis ei sõltuks sünnipärasest seisusest (lad nobilitas generis). Tartus võib neid ideid näha alates XVII sajandist Johan Skytte tegevuses Academia Gustaviana asutamisel, tema lähtus põhimõttest, et haridus peab olema kättesaadav kõigile ja selle abil saab tõusta kõrgemale sotsiaalsele positsioonile — võimed ja oskused on päritolust tähtsamad.11 Amet peab tuginema teenetele ning andekale inimesele võib aadlitiitli lihtsalt anda, nii nagu Skytte ise oli aadeldatud.12 Haridusaadli idee üheks mõjukamaks levitajaks Euroopas oli kujunenud sajand varem Erasmus Rotterdamist, kelle hinnangulistes hierarhiates oli nobilitas litteraria kõrgeim austusavaldus.13 Idee lähet otsides leiab selle veel kaks sajandit varem Dante Alighieri töödest, kõige reljeefsemalt traktaadis "Il Convivio" ("Pidusöök", u 1303—1306). Dante vaates peaks inimene õilistama, aadeldama oma südant ja vaimu teaduste ja kunstidega tegeldes. Tõeline aadel on südame- ja vaimuaadel, mitte pärusaadel. Hingel on võime kõiki oma vaimujõude ise arendada ja saada pingutuste najal vaimuaadlikuks. Alles need pingutused toovad inimeste sisse vahe: nii kujunevad aadlikud ja mitteaadlikud. Aadlikud on need, kes on oma loomupäraseid võimeid arendanud, muutnud võimaliku tegelikuks, teised mitte.14 Kuivõrd jõuliseks muutus arusaam haridusaadlist kolme-nelja sajandiga mentaliteedis, näitavad inimeste enesemääratlused ja pühenduslikud pöördumised näiteks sissekirjutustena reisialbumitesse, mida illustreerib suurepäraselt Riia pastori Adam Andreae reisialbum aastaist 1696—1702.15

Ainult et Jaan Tõnisson astuks justkui veel sammu kaugemale ja tahaks k ogu rahvast teha haridusaadli. Seda võib mõista kristliku printsiibi ehk "kiriklise ilmavaate" edasiarendusena: "Kõik on kutsutud" (KR: 81; vrd Gl 3:26—29), mis on omakorda edasiarendus, sest Uues Testamendis on need "kõik kutsutud" kristlased. "Mõeldagu ometi lõpuni, mis tähendaks see uudse demokraatia arengu seisukohalt, kui Kristuse õpetuse kohaselt iga hing tõstetakse õpetuse — hariduse demokratiseerimise, rahvakultuuri süvendamise — teel täisisikuna väärtuseks omaette." (R: 418.)

Venestusaja raskes uimasuses üles kutsuda millelegi nii radikaalsele kui kogu rahva äratamine omakeelsele haridusele ja kultuurile oli Tõnissonile ilmselt väga raske. Oponendid, keda ta oma kirjutistes tsiteerib, sarnanevad oma küünilise patroneerimise poolest kahtlemata tänapäeva nn praktilise või kaine mõistuse esindajatega, kes kutsuvad üles assimileeruma, globaliseeruma, valima jõulisemat usku, peavooluparteid ja mida kõike veel. Milleks kulutada nii palju aega õppimisele? Koolid võib ühendada, ained kokku lükata, õpetajaid võib vaadata telefonist. Mis tähtsust on eesti keele ortograafial? Kes vajab turul kirjandit? Nii pidi kuulma Tõnisson, et rahvuslik iseolemine on tarbetu luksus, mõistlik oleks see vahetada mõne suurrahva kultuuririkkuse ja suure rikka keele vastu, eesti keelega pole teha midagi — nii nagu seda sajand varem räägiti F. R. Faehlmannile. Kus on raske hetk, on kohe inimesi, kes kutsuvad kõike ruttu maha müüma. Nagu praegu, nii ka siis. Neid nimetab Tõnisson nahkhiirteks: "Kus aga nahkhiired lendlema hakkavad, on öö käes."

Tõnissoni mõttearendused on nii hoogsad, et reaalsest koolielust ei nimeta ta peaaegu mingeid detaile. Ainult paar märkust, et liiga palju istutakse klassis, lapsi kurnatakse, võiks rohkem väljas olla, ka sporti teha. Liiga palju fakte, tähtsam oleks ainete proportsioon.

Küll aga ei ole kool tema silmis ainuke hariduse andmise koht. Haridust peab teenima ajakirjandus kui arvamusfoorum, igasugune ühistegevus ning tõeline töö on alati hariv, kui seda tehakse töö enese pärast, armastusest töö vastu. Tõnissoni töökäsitus kõlab sügavalt kokku austatud kirjanik Viivi Luige töökäsitusega, mida ta väljendas oma kõnes "Pühendumus ja töö".16 Sellises töökäsituses on niisiis vist midagi arhetüüpset. Ent Tõnisson tõstab haridusena esile ka inimeste igapäevast protsessimist näiteks mõne jalatäie maa pärast, nagu Tammsaare "Tões ja õiguses". See on väga kasvatav: "Piiritülid on sügav õiguskultuuriline nähtus." On otse kohus teha seda väsimata.

III. Haridus: kontseptuaalsed lähtekohad

Kui nüüd küsida, millisest hariduskontseptsioonist Tõnisson ikkagi lähtub, et see pidevalt arendaks ühelt poolt individuaalset loovat vabadust ja teiselt poolt ühiselulist tõusu, siis siin võib selgesti näha kahte komponenti: üks on traditsiooniline antiigist lähtuv hariduskäsitus ja teine on protestantism — luterlus.

Selline spiraalne mõju on sõnakesksel haridusel, mis keskendub sõna igakülgsele valdamisele alates lugemaõppimisest ja väitlemisest kuni raskete abstraktsete tekstide lugemiseni ja kirjutamiseni. Selline haridus arendab seesmist inimest ja kasvatab empaatiat kaasinimese suhtes. Ka kõik muud teadmised alates matemaatikast peavad käima läbi seesmise inimese. Nii hakkab teadmine mõjutama tegu. Üksnes sellisest haridustüübist võiks välja kasvada teadmistepõhine ühiskond. Muudel juhtudel ei järgne teadmisele tegu.

Teine komponent on tõesti protestantism, kuigi Tõnisson kasutab sõnu Jumal ja Kristus ainult paar korda. Tõnissoni religioossust ei saaks sõnaotsinguga paljastada.

Isegi tõelise demokraatia ja isikuvabaduse aluseid näeb Tõnisson Kristuses. Jumal on armastus ja kõik on kutsutud hoolimata päritolust, soost jne. Tõnissoni arvates tähendabki Kristuse õpetus seda, et iga hing saab väärtuseks ja täisisikuks hariduse toel, demokraatia toel, süvendades rahvakultuuri. Inimese teeb vabaks pühendumine tõeotsingule. Haridus on vaimne uuesti­sünd, alles õppides saab inimene inimeseks. Üksnes vaim teeb elavaks ja annab loovuse. Nii haridus kui ka kristlus tähendavad loovat jõudu. Selliseid seisukohti võiksid täpselt samas sõnastuseski väljendada nii Jakob Hurt, Villem Reiman, Hugo Treffner kui ka Peeter Põld, isegi Kristian Jaak Peterson, kes on kõik meie Tartu ülikooli usuteaduskonna alumnus'ed ja ka Eesti riigi vaimsed ehitajad, õppinud sellessamas majas. See on laiem protestantlik hoiak, milles on suur loov vägi.

IV. Tõnissoni ideede aktuaalsus

Tõnissoni ideede toimejõud ei ole kahanenud, vastupidi. Pigem võiks öelda, et Tõnissoni tulevikulisuse kõrval mõjub nüüdne haridusideoloogia, sealhulgas kõrgharidusideoloogia kuidagi anakronistlikult. See on ka põhjus, miks haridusprobleemid on Eestis praegu ühed kõige teravamad probleemid. Üle nädala toimub mõni üle-eestiline haridusfoorum. Seetõttu püüaksin sõnastada Tõnissoni vaimus mõne teesi.

1. Iseseisvus, emakeelne haridus ja loovate jõudude vabanemine on endiselt otseselt seotud, kuigi on erandeid. Kui ühte komponenti ei ole, ei ole ka teisi.

2. Ülikoolidel peaks loovate jõudude vabastamisel, ühendamisel ja edasiviimisel olema juhtiv osa, sest seal on hariduse tipp, millega võiks kaasneda kõige sügavam vajadus iseseisvuse ja loovuse järele. Seal peaks paiknema emakeelsuse kõrgeim vorm.

3. Sellest juhtivast osast on ülikoolid viimased kümmekond aastat taandunud rahalistel põhjustel, kuigi avalike ülikoolide eelarvest katab enamiku endiselt maksumaksja. Siin tulebki esile anakronistlikkus, sest loovus taandub, kui argumentideks saavad turg ja konkurents. Need oleksid võinud olla innovaatilised motiivid XIX sajandil Honoré de Balzaci ajal, aga pärast seda, kui Jaan Tõnisson on sõnastanud uudse ühistegevuse alused, tuleks iga kord, kui suu hakkab ütlema konkurents, proovida kiiresti öelda ühistöö. Kõigi Eesti akadeemiliste institutsioonide vahel on vaja ühistööd, sest konkurents tähendab akadeemilises maailmas kohutavat raiskamist: inimeste elu, pädevuse, tehnika, paberi ning eelkõige mõtete ja heade ideede raiskamist, teadusruumi reostamist üksteist kordavate artiklitega jne. Raiskamise asemel on vaja edasi liikuda ühistööks.

Samuti mõjub anakronismina tegelda ingliskeelsete õppekavade avamisega eestikeelsete arvelt, lisaraha teenimiseks. See võiks tähendada loovate jõudude vabanemist üksnes brittidele. Selles olnuks innovatsiooni 1950. aastatel, aga XXI sajandi alguses, kui ingliskeelne teadus ise on oma ingliskeelsusest väsinud ja otse palub, et inimesed kirjutaksid teadustöid mingis muus keeles ja mitte selles armetus inglise keeles, mis sarnaneb laibaga, on see pigem taandareng. Sellest laibast ei sünni ei iseseisvust, haridust ega loovust. Tuleb teha vahet, mis on tunnetuskeel ja mis suhtluskeel. Tunnetuskeeles on loovus.

4. Eesti vajab uut tüüpi originaalset ülikooli, mis tõmbaks Eesti ühiskonda, eesti keele arengut ja mõtet kaasa ka loodus- ja täppisteadustes. See edendaks Euroopa loovat erisust, seda nähtust, milles on Euroopa Liidu suurim jõud — erisust. Mõtteteadustes ja peaaegu kõikides humanitaaria valdkondades on Eesti šanss praegu astuda väljapoole kõikidest mõtlemistraditsioonidest: ing­lise, saksa, prantsuse, vene jt. Väljastpoolt oleks võimalik sünteesida neid kõiki ja jõuda algupärase lähenemiseni kõikides kultuuriuuringutes. See on võimalus, mida peaaegu kellelgi teisel ei ole. Ühest küljest tähendab see obligatoorselt eestikeelseid väitekirju, mis mõistestikku kannaksid, teisest küljest nõuab see võimalusi õppida paljude keelte akadeemilist idioomi, mille jaoks on Eesti ajaloos rikkalikud traditsioonid juba olemas. See on saatuse pakutud šanss, tänu paiknemisele Lääne ja Ida vahel. Humanitaaria, kogu Euroopa humanitaaria on tugev siis, kui tal on palju dominante ja eri keeltes. Eestil on väga head eeldused tekitada siia terve hulk dominante, mis teadust elustaksid.

Lõpetuseks: meie haridusprobleemid on tingitud suurel määral sellest, et rahvas ja ülikool elavad eri suundadesse. Võti, millega rahvas uuesti ühendada, on emakeelse rahvusülikooli käes. See nõuab otsustavust, aga selja taga on väga tugev toetus. Seda osutavad näiteks ülikooli 96 õpetlase üheksakümmend kuus mõtet, mida tähendab neile meie rahvusülikool. Need on avaldatud ka trükis, ajakirja "Akadeemia" veebruarinumbris [2018]. Neid tuleks järgida.