Ekskurss

Aladini lugu

Araabia kirjandus (ja eriti araabia jutupärimus) on põhiolemuselt geomeetriline. Rohkem kui jutustada lugu, püüdsid kõrbe primitiivsed jutuvestjad joonistada kujundeid. Pole sugugi juhuslik, et kalligraafia on peaaegu ainuke kujutava kunsti liik, mida araablased viljelesid.

Ka teos "Tuhat üks ööd" järgib seda põhimõtet. See on inimeste esimene katse kujutada lõpmatust. Versioon, mida meie tunneme (mille tõlkis õhtumaade jaoks prantsuse erudiit Antoine Galland), on vaid originaali lahjendatud koopia, mis on kirjutatud pärsia raamatu "Tuhat ööd" hukutava mõju all, milles pole midagi lõpmatut ja mille peategelane on keegi Šeherezad, lihast ja luust naine.

Tõeline Šeherezad oli, ja on veel praegugi, naissoost džinn. Beduiini mütoloogia džinnidel on vähe ühist olenditega, kes on vangistatud õlilampidesse või kinni pitseeritud aardekirstudesse. Nad on kehatud olendid, kes liikusid ühest mateeria olekust teise, paiknesid jumalate ja surelike vahel, ajasid hulluks inimesi ja inspireerisid luuletajaid ning valitsesid eluks kõlbmatuid alasid, kuhu sattusid vaid üksikud rändurid.

Neid on arvutul hulgal, nagu näiteks Dalhan, kannibal, kes ilmub musta kaameli seljas ratsutava mehe kujul; Ġaddār, kes lõbustab end vangide piinamisega; nähtamatu Hatif, kes annab rumalaid nõuandeid; Šayt.ān, kes valitseb leekide all; 'Ifrīt, kes võtab loomade kuju; Šiqq, kel on üks jalg ja üks käsi, pool keha ja pool pead; Ġūl ja Qut.rub, kes müüvad end nii meestele kui naistele; Si'lāt, kes paneb tantsima; Sut, kes paneb valetama; ja Šeherezad, või täpsemalt Šahrazad, kes rahuldab perverssel kombel ihasid.

Šeherezadil oli kombeks ilmuda beduiinide telki ja meelitada neid oma unistusi avaldama. Lood räägivad enda eest ise: Nabīl tahtis saada kõige rikkamaks meheks ja ta pagendati kõrbesse, ilma et ta oleks saanud lahkuda, ja temast sai ammendamatu puhta veega allika isand; Fāt.ima tahtis olla naiste seas kõige armastatum ja ta äratas neljasaja mehe sugutungi, kes kõik olid pidalitõbised ja ajasid teda Damaskuse kitsukestel tänavatel taga. Kuid h.arbi tragöödia oli kõige kurvem: ihates surematust, maeti ta elusalt maha ja ta karjub oma hauakambri sügavusest veel praegugi.

Džinnide vastu on alati võideldud. Esimesena võitis neid praeguseks surnud jumalanna al-'Uzzā, kes vangistas neist suure osa teisele poole Qāfi mäge, mis ümbritseb ringina maad.

Põgenema pääsenutest püüdis hiljem nelisada kakskümmend kinni kuningas Saalomon, kes sai nende üle võimu võlusõrmuse abil.

Vabadusse jäid vaid vähesed džinnid. Šeherezad oli üks neist. Ja ta muudkui jätkas oma jubedaid tegusid, nurjates inimeste püüdlusi, kuni selle päevani, mil ta sisenes ühe noore beduiinist jutuvestja telki, kes oli Labwa hõimust ja kelle nimi oli Aladin.

"Ma tahan tundma õppida kõiki olemasolevaid jutte," oli Aladini vastus Šeherezadi võrgutustele.

Ja Šeherezad naeris Aladini lihtsameelsuse üle, sest kui tahes kaua ta ka ei elaks, ei oleks Aladinil aega ära kuulata kõiki lugusid, mis inimmõistus on välja mõelnud.

Šeherezad vaatas, kuidas Aladin pani lambi põlema, viskas end matile pikali ja hakkas kuulama. Džinnitar asus jutustama. Lambi tuli kustus. Aladin süütas selle uuesti ja uuesti. Labwa hõim liikus edasi, aga tema jäi telki ja kuulas lummatult Šeherezadi lugusid.

Ja ta jäi vanaks, kuulas ainuüksi selle naissoost "vaimuhiiglase" lugusid, kuni ta suri. Šeherezad oli võitnud. Ta teadis, et Aladin ei ela nii kaua, et kõik lood lõpuni kuulata.

Kuid tal läks aega, et taibata, et ka tema oli langenud noore beduiini seatud lõksu.

Sest Aladin teadis, et igast loost saab alguse uus ja sellest järgmine ja järgmine ja nii järgemööda kuni jõutakse uuesti esimese loo jutustamiseni ja kogu tegevus kordub lõpmatult. Tegelikult on olemasolevate lugude arv lõplik, kuid mitte ükski neist ei ole esimene, ega ka viimane.

Nii nagu ringikujuline Qāfi mägi, nii nagu ringikujuline Saalomoni sõrmus, moodustasid ringi ka lood, mida Aladin kuulata tahtis. Šeherezad jäi vangi sellesse ringi, mis on lõpmatuse kujund.

Algelistes "Tuhande ühe öö" muinasjuttudes püüti Šeherezadi loomingut taasluua. Ei ole juhuslik, et Aladini tegelane selles mandunud versioonis, mis meieni on jõudnud, on noormees, kes saavutab džinni üle võimu.

Tõeline Aladin pole tänapäeval muud kui peotäis kõrbesse maha maetud luid. Tema kõrval püsib ikka veel orjastatud Šeherezad, kes ei suuda lõpetada lugude lõputut ahelat, mis käib muudkui ringiratast ilma lõpule jõudmata ja mis lõppude lõpuks pole muud kui üks ja seesama lugu.