Vanda Juhansoo (1889–1966, kuni 1939 Johanson) oli portselanimaalija ja mööblikujundaja, tuntud tekstiilikunstnik ja käsitöömeister, rändur, polüglott, särav kunstiõpetaja, kodukujundaja, naiskäsitöö aktiivne edendaja, soroptimist ja aiapidaja, keda teati veel Valgemetsa "nõiana". Vanda Juhansoo oli Ateneumi kunsttööstuskooli vilistlane ja seega üks esimesi eesti kõrgharitud naiskunstnikke 20. sajandi alguses. Tema kaasaegsed ja Ateneumi koolikaaslased olid Eesti naiste õigusi nõudnud ja haridusteed rajanud keraamikud Juuli Suits ja Alma Koskel-Johanson aga ka vaibakunsti viljelenud maalikunstnikud Oskar Kallis ja Adamson-Eric.

Vanda Juhansoo elukäik erines algusest lõpuni tavalisest. Ahja kandist Musta rentnikumõisast pärit Vanda omandas keskhariduse kodus ning suundus 1909. aastal Helsingisse keraamikat ja mööblikujundust õppima. Kuigi Vanda eriala oli keraamika ja mööblikujundus, pälvis ta õpilasena tunnustuse ja reisistipendiumeid just tikanditega. Nii kujunesidki Vanda suved järgmise ligi kolmkümne aasta kestel Euroopas reisimise ajaks. Juhansoo osales 1912. aastat kuni 1945. aastani mitmesugustel näitustel oma tikitud linikute ja kardinatega, sh 1939. aasta esimesel eesti naiskunstnike näitusel. Pärast II maailmasõda Vanda enam näitustel ei osalenud ega avaldanud käsitööajakirjades oma mustreid. Selle asemel pühendus Vanda joonistusõpetaja ametile ja laste kunstiringide juhendamisele Tartus.

Juhansoo elule, loomingule ja pärandile tagasi vaadates kerkivad küsimused: milliste valikute ees seisid naiskunstnikud 20. sajandi alguse Eestis? Millised võimalused olid naistel kunstile pühenduda? Kas tööstusrevolutsiooni järgse 20. sajandi alguse Eesti tarbekunstnikel oli võimalik end teostada? Miks säilitavad Vanda Juhansoo teoseid pigem etnograafilised mäluasutused kui kunstiga tegelevad institutsioonid või kuidas sai Vandast "Valgemetsa nõid", mitte mainekas tarbekunstnik? Neid küsimusi silmas pidades püüame paremini mõista, kuidas on kujunenud tarbekunsti roll kunstiajaloos ning teha kunstiajalukku ruumi juurde, et säravad kunstnikud ja isiksused nagu Vanda Juhansoo ja tema kaasaegsed ajaloopildile uuesti ära mahuksid.

Vanda Juhansoo kunst oli selline, mis on pahatihti kadunud jälgi jätmata. Aed on metsaks kasvanud, maja saanud uued peremehed ning paljud tekstiilid on hävinud. Siiski on näituse koostajad püüdnud erinevatest muuseumidest leitud Vanda Juhansoo loodud esemete, akvarellide, aga ka fotode ja mälestuste abil taastada seda kadunud lummavat maailma, mida Vanda kõikjale enda ümber olevat osanud luua.

Näituse koostasid Rebeka Põldsam ja Andreas Kalkun Eesti Kirjandusmuuseumist. Graafiliselt kujundas Stuudio Stuudio. Avatuks jääb 1. märtsini.