Te olete enamasti tõlkinud ilukirjandust. Komendandi tekst aga on päeviku, mälestuste-meenutuste vormis tekst, mille teemad on väga praktilisi tööprotesse kirjeldavad, kuigi muidugi mitte ainult. Milliseid võimalusi selline tekst annab ja milliseid piiranguid seab?

Olen alati naljatades öelnud – aga eks igas naljas peitub teatav annus tõtt –, et tõlkija elukutset ei vali inimene, kellel on ambitsioon kuulsaks saada või kes ihaleb suurt nähtavust. Meie töö on hästi tehtud siis, kui meid ei märgata. Selle nähtamatu elukutse sees on ilukirjanduse tõlkimine üldiselt ainus, mis tõlkijale veidigi nähtavust toob. Kui hästi läheb, mainitakse tõlkijat mõnes uudiskirjanduse rubriigis, üliharvadel juhtudel pälvid koguni mõne nišiauhinna. Muude tekstide tõlkimisel on nähtavusega veelgi nigelamad lood. Siiski olen alati pidanud enda jaoks oluliseks tasakaalu ilukirjandus- ja tarbetekstide tõlkimise vahel. Termin "tarbetekst" toob ehk esimese asjana meelde pesumasina kasutusjuhendi, aga mul on tõlkijana väga vedanud, sest olen saanud sageli töötada asjadega, mis toidavad ka hinge: näiteks kunsti- ja muusikateemaliste tekstidega. Samuti olen ülimalt tänulik võimaluse teha koostööd ajakirjaga National Geographic Eesti. Usun, et see on mulle andnud tõlkijana teatava nõtkuse, sestap ei olnud ka Komendandi raamatu formaat mulle otseselt komistuskivi.

Kuivõrd lihtne oli Komendandi enda stiili inglise keelest eesti keelde tuua?

Komendandi raamat on kirjutatud väga heas ja ladusas, samas lihtsas inglise keeles, kui jätta kõrvale arhitektuuri- ja inseneriala terminoloogia. Ehk on lihtsus selle sõna parimas tähenduses tingitud sellest, et tegu ei olnud Komendandi emakeelega? Või siis tundus tõlkimine keeleliselt lihtsam tänu sellele, et tajusin võõrkeelse teksti taustal siiski meie ühist emakeelt. Nautisin Komendandi raamatut väga juba esimesel lugemisel.

Teen tänamatu eelduse, et arhitektuur ja ehitusinseneeria on teile pigem võõrad valdkonnad. Kuivõrd enesekindlat te selle töö ette võtsite?

Mäletan, et kui asusin pärast keskkooli lõpetamist Eesti kunstiakadeemiasse kunstiteadust õppima, olime kogu kursusega alguses väga targad ja võtsime suureliselt sõna teemadel, mis on ilus ja mis kole, milline on hea kunst või arhitektuur ja milline halb. Mida aeg edasi, seda vaiksemaks kõik jäid. Bakalaureuseõpingute lõpus tundus, et me ei tea mitte midagi ega ole pädevad üldse arvamust avaldama. Sellest ajast on jäänud mulle arusaam, et enesekindlus on algajate luksus. Mida kindlam ja lihtsam asi alguses tundub, seda suurema tõenäosusega on tegu petliku esmamuljega. Ettevõtmise tähtsus jõudis mulle pärale möödunud aasta kevadel Betoonipäeva konverentsil, kus tajusin esimest korda kui pikisilmi raamatu eestikeelset tõlget juba aastaid on oodatud. Mul on väga hea meel, et töö sai edukalt lõpule viidud.

Mil määral eeldas "18 aastat arhitekt Louis I. Kahniga" teilt juurdeuurimist ja -õppimist?

Meil oli tohutult õnne, et tõlkekäsikirja soostus eksperdina üle vaatama valdkonna vaieldamatuid tippe, ehitusinsener Tiit Masso. Tegelikult hõlmas tema töö palju enamat kui pelgalt ülevaatamist. Lisaks terminoloogia korrigeerimisele olid väga asjakohased ka tema keelelised parandused. Just tänu temale sai Komendandi tõlkeraamatust midagi sellist, mille üle kõik asjaosalised uhkust tunnevad. Raamatuesitlusel naljatasime Carl-Dag Ligega, et kõik Masso hinnaliste kommentaaridega varustatud tõlkefailid tuleks lisada arhitektuurimuuseumi arhiivi.

Mida teile see raamat tõlkija ja ka lugejana õpetas ning pakkus?

Minu jaoks on alati tohutult võluv näha, kuulda ja lugeda, kuidas oma ala tipud töötavad – olgu tegu moelooja, keskkonnakaitsja, tippkirurgi või ehitusinseneriga. Kirg, millega nad oma tööd teevad, mõjub väga inspireerivalt – ja loodetavasti nakatab ka natuke meid kõiki.

Eesti arhitektuurimuuseum avab neljapäeval, 9. jaanuaril Rotermanni soolalaos August Komendandi teemalise näituse "Betoonist võlutud. Ehitusinsener August Komendant".