"Kui me räägime teadusest, siis seal on mõiste "plagiaat" ja see on küllaltki täpselt defineeritud, mille alusel me saame plagiaadist rääkida," märkis Hennoste võrdluseks kirjandusele, kus see nii üheselt selge ei ole.

Intertekstuaalsus [ühe teksti tähenduse kujundamist teiste tekstidega – toim] on aga kultuuritekstide kontekstis tema sõnul üldmõiste.

"Kui sinna alla panna kõikvõimalikud allusioonid, tsitaadid, paroodiad ja pastišid, siis seal on väga keeruline mingisuguseid piire tõmmata. Seepärast, et siis peaksime me põhimõtteliselt küsima, et mis asi on originaalsus," nentis Hennoste.

Kirjandusmuuseumi vanemteadur Marin Laak ütles, et intertekstuaalsuse mõiste võib olla väga kitsas, aga ka väga lai.

"Kui see on väga kitsas, räägitakse intertekstuaalsusest sellisel juhul, kui autor kasutab teise autori viidet teise autori tekstile. Sellel on eriline funktsioon. See toob kaasa kogu teise teose tähendusvälja. Ta rikastab teost, aga samal ajal on selgelt näha, et ta on sealt kaasa võetud." Väga häid näited saab tema sõnul tuua rahvuseepos "Kalevipoeg" kasutamisest.

Väga laias mõistes tähendab intertekstuaalsus kõikvõimalikke seoseid, jätkas Laak. "Aga need seosed peavad olema äratuntavad, identifitseeritavad ja mittevarjatud. Allusioonid, ümberkirjutused, tsitaatidest rääkimata – viide teisele autorile on selgelt äratuntav, miks ta on selles tekstis."

Samas tuleb Hennoste sõnul küsida, et kelle jaoks see äratuntav on. "Põhimõtteliselt võin ma sinna sättida niivõrd väikeseid viiteid või tükke, et nad kuigi hästi äratuntavad ei ole. Aga ma ise tean, et see tükk on seal olemas. Lõpuks on see ikkagi lugejakeskne nähtus. Lugeja peab sellest mingil viisil kinni saama."

Hennoste sekundeeris Laagi väljatoodule, et intertekstuaalsus toob kaasa mitte ainult teise teksti, vaid teise teksti konteksti ja mõju. Ta tõi välja eelmise aasta juhtumi Peeter Helme Joseph Goebbelsi tsitaadiga.

"See on ideaalne näide selleks, kuidas üks tsitaat, mida selles tekstis kasutati tegelikult hoopis teistmoodi kui Goebbelsil, tõi kaasa kogu suure ja keerulise konteksti ning sellega defineeris ümber teatud määral ka kirjutaja enda teksti," selgitas Hennoste.

Laak tõdes, et see ongi kultuuri töötamise põhimudel, et tüvitekstide üksikud laused on ühiskonnas meemistunud. Hennoste ütles, et tema mõtleb tüvilausetest nagu "Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud" kui linkidest ja seose loojatest.

"Kui ma võtan ühe suure kultuuritekstide kogumi, siis needsamad laused seovad tekstid kolme-neljamõõtmeliseks maailmaks kokku, kus on samas ajas koos eri aegade, kohtade, autorite ja stiilide tekstid," sõnas Hennoste.

Need on nagu sõlmekohad, mis mõnes mõttes hoiavad tervet seda kultuuri koos, lisas ta. "Ilma nendeta ei saaks me rääkida sidusast kultuurist."

Pikemalt saab viitamisest ja näppamisest kirjanduses jt kultuurivaldkondades saab kuulata saatest.