Arvustus. "Maffiareetur" tekitab tunde, et hakka või ise pätiks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Maffiareetur" ("Il Traditore") Autor/allikas: Kaader filmist

Uus film kinolevis
"Maffiareetur" ("Il Traditore")
Režissöör: Marco Bellocchio
Osades: Pierfrancesco Favino, Luigi Lo Cascio, Fausto Russo Alesi, Maria Fernanda Cândido, Fabrizio Ferracane jpt.
10/10

Möödunud aasta lõpus olid kõik filmikriitikud (mina kaasaarvatud, khm!) pimestatud Martin Scorsese uuest ja kauaoodatud maffia-eeposest "The Irishman". Polnud ka midagi imestada: tegu oli tipptasemel loojutustuse ja vastupandamatu vaatemänguga, kus mängis tuusade vanameeste täielik koorekiht. Tahtmata kuidagi "The Irishmani" väärtust alandada, tuleb ikkagi tõdeda, et seejuures on põhjendamatult tähelepanuta jäänud Itaalia lavastaja Marco Bellocchio "Maffiareetur". Tipptasemel näitlejate, tugeva loo ning läbitunnetatud visuaalse keele poolest on tegu vähemalt sama tugeva linalooga.

Tõsi, filmi esimese pooltunni jooksul tekib sama efekt nagu enamike maffialugude puhul. Vaatajale loobitakse ette kümneid ja kümneid tüüpe, kes on vaat et üksteise koopiad: stiilsetes ülikondades keskealised pätid, kellel tigedad näod ees ja peas tiirlemas uute pahategude plaanid. Sellega loob Bellocchio aga kiiresti taustsüsteemi ja maailma, milles lükata käima eneseimetlejatest kaabakate tõusu ja languse lugu, ja esialgne segadus lahtub. Oma mudelis ei ole "Maffiareetur" seega midagi uut, kuid tegevustiku mastaabi ja eepilise pildikeele poolest ei ole vist ükski Euroopa film kunagi nii lähedale jõudnud Hollywoodi maffiaklassikutele.

"Maffiareetur" ("Il Traditore") Autor/allikas: Kaader filmist

"Maffiareetur" võib tunduda kohati kui teatraalne, isegi ebausutavuse piiril seisev jant, kus kõik tegelased on oma egoismist niivõrd pimestatud, et ei suuda narkoärile ja kümnete mõrvadele vaatamata endast grammigi süüd näha. Õnneks (või kahjuks!) on see aga eluteater – ülima detailitäpsusega järgitud tõsielu, sest Pierfrancesco Favino kehastatud Tommasi Buschetta on tõesti reaalselt eksisteerinud tüüp, keda peksti, piinati ja hoiti vangistuses senikaua, kuniks ta oli valmis sisse rääkima praktiliselt kogu Itaalia maffia. Ja mida võiks olla veel lõbusam jälgida kui süüdistuste all murduvaid maffiakarusid, eksole.

Ahvatlev Itaalia elu

Üht asja oskavad itaallased hästi – olgu see siis Fellini, Sorrentino või antud juhul Bellocchio, nad oskavad võtta mingi kvintessentsi itaallaseks olemisest, vajudes kohati isegi klišeede küüsi, ning mängida see lihtsalt nii kuradi suureks ja ahvatlevaks. Sa vaatad neid pätte, sigarid hambus, perfektselt istuvad pintsakud seljas, joomas kristallpokaalides šampanjat ja elamas unistuste elu, ja tahaksid ise nende nahas olla. Jah, vähemalt korraks võiks olla ise see heroiiniärikas, kes anarhistlikult murrab läbi elu nagu tank. Nautida seda küllust ja rikkalikku elu, milleni enamik meiesugused amööbid kunagi ei jõua. Eks selle kõigega kaasneb pidev hirm ja vajadus vaadata üle õla, aga mustvalgelt võttes on nende elus on ainult kaks väärtust: hoia oma perekonda ning ära reeda kunagi maffiat.

Aga mis saab siis, kui ikkagi reedad? Kas sa oled nüüd moraalselt läbikukkunud ja inimesena ebaõnnestunud? "Maffiareeturi" vaatepunktist küll, ning see saabki üheks põhiliseks võtmeküsimuseks: kas elu pärast reetmist on võimalik? Pierfrancesco Favino suudab mängida selle välja ääretu elegantsiga, kus on ühendatud ühelt poolt emotsioonitu ja kalk välisilme, aga teisalt purukskistud ja pidevates kõhklustes hing. Kusagil sügaval sisemas saab ta hästi aru, et oma laste, naise ja lähedaste kaitsmiseks oli ainuõige otsus maffiaelust eemale astuda ja kõik patud ausalt avalikkuse ette tuua, kuid olles lapsest saati krimimaailmaga seotud, jääb kuni elu lõpuni teda piinama süütunne ja kõhklus.

"Maffiareetur" ("Il Traditore") Autor/allikas: Kaader filmist

Kuigi Favino kehastatud peategelane on ääretult inimlik ja temas tunneb ära meie igapäevaseid hirme ja rõõme, siis ei saa siiski mööda vaadata üleelusuurusest, ja seda igas võimalikus mõttes. Eriti hästi tuleb see välja hetkel, kui "Maffiareetur" jätab seljataha kadedakstegevad keskkonnad – suur osa filmis toimub muuseas Brasiilias – ning kõik pätid topitakse hiigelsuurde kohtusaali. Isegi olukorras, kus nad istuvad trellide taga ja avalikult loetakse ette kõik nende patud, jäävad tüübid ikka tuusa näoga vahtima ja valetavad end puhtaks. Elu ja reaalsus on nende jaoks eimiski, sotsiaalne staatus ja püha maffiareeglistlik seisab triviaalsustest nagu mõrvad, narkootikumid või smuugeldamine kaugel eespool. Kui tavalist kohtuistungit oleks ilmselt kohtuvalt igav jälgida, siis selliste ässade poosetamine on erakordselt meelelahutuslik.

Film kui elu kõverpeegel

Vaatamata sellele. et "Maffiareetur" on narratiivses mõttes igati lineaarne – lugu järgib aasta-aasta järel reaalselt toimunud sündmusi ja dokumenteerib neid järgemööda – siis ei röövi see filmilt kunstilist väärtust. Muidugi, sellel alusel oleks justkui filmi väga lihtne kritiseerida, öeldes, et seda sama lugu saab lugeda veebiruumist või raamatutest, aga mis seal vahet on? Marco Bellocchio ekraniseering ei ole kuiv ümberjutustus, vaid mahlane ja rikkalik elu kõverpeegel, kus niigi värvikad tüübid on tõstetud veel mitmekordselt kontrasti, mis joonib nende iseloomujooned rasvase joonega alla ja virutab vaataja nende paratamatu traagika (ja koomikaga!) oimetuks. Hollywoodi nn Oscarbait filmid jäävad pahatihti tõesti steriilseks ja ei suuda oma lugudesse elu mahla sisse süstida, itaallastel seda probleemi õnneks pole.

Laiendus "itaallastel" pole ka mitte niisama öeldud, sest sild Marco Bellocchio ja näiteks Paolo Sorrentino vahel tekib kerge vaevaga, seda just pildikeele puhul. Sarnaselt näiteks "Kohutava ilu", "Loro" või ka telesarjaga "Noor paavst" näeb iga teine kaader filmis välja selline, mille võiks läikival fotopaberil välja printida ja seinale kleepida – olgu need kas lõputud varjudemängud, koloriitsed atmosfäärid või lihtsalt stiilne ja rikkalik kunstnikutöö. Avastasin korduvalt, et vaatan filmi ja lihtsalt muhelen. Kui sa näed, et režissöör on loos kogu südame ja hingega sees ning lihvib iga sekundit filmis nii põhjalikult, siis ei jäägi muud üle kui lihtsalt rõõmu tunda.

"Maffiareetur" ("Il Traditore") Autor/allikas: Kaader filmist

"Maffiareetur" on suur film, kus seisavad kõrvuti tugev kunstiline ambitsioon, hea tõsieluline lugu ja tänu rõhutatult kontrastsetele karakteritele ka meelelahutuslikkus. Kriitikute tagasisidet vaadates jääb küll kohati tunne, et peenema maitsega vaatajad kõhtu piisavalt täis ei saanud, kuid ma julgeks siiski arvata vastupidist. Kui Euroopa arthouse kaugeneb kohati liialt vaatajast ja läheb oma tähendusväljaga äärmusesse, siis antud juhul on leitud täpne tasakaalukese. Filmis on piisavalt imekaunist vaatemängu ning ka sügavamaid, isegi filosoofilisemaid teemasid, et veel pikka aega omaette mõtiskleda. Ja kui see kõik ka ikkagi külmaks jätab ja huvi ei tekita, siis minge vaatama juba puhtalt Pierfrancesco Favino osatäitmise pärast. Hollywoodis võidetakse selliste rollidega Oscareid, ausõna!

Üht loodaks "The Irishmani" ja "Maffiareeturi" valguses küll: koomiksifilmide kõrval võiksid maffiafilmid ka uuesti moodi minna. Ja vesternid. Need kaks popkultuuris niivõrd olulisel kohal olevat žanri on põhjendamatult varju jäänud, vaatamata sellele, et praktiliselt iga harvaesinev katsetus tabab kümnesse. Rohkem narkoärikaid ja kauboisid, palun!

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: