Arvustus. Veidi mõistmatust, ohtralt armastust ja parajalt traagikatki ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Päikese lapsed" Autor/allikas: Draamateater

Kui Lavakunstikooli 29. lennu tudengitelt küsiti, milline on nende jaoks hea teater, täheldas mitu neist, et selline, millel on midagi öelda ja mis haarab su endasse, kõnetab, rikastab ja ajab veidi nutmagi.[1] Just nende sõnadega võiks kirjeldada ka Draamateatri lavastust "Päikese lapsed", mille need samad 29. lennu tudengid publikuni toovad.

Uus lavastus

Draamateater

"Päikese lapsed"

Lavastaja Uku Uusberg

Kunstnik Laura Pählapuu

Valguskunstnik Priidu Adlas (külalisena)

Helikujundajad Uku Uusberg ja Hendrik Kaljujärv (külalisena)

Tõlkinud Hans Luik

Osades EMTA lavakunstikooli 29. lennu tudengid Jan Erik Ehrenberg, Ekke Märten Hekles, Simo Andre Kadastu, Martin Kork, Lena Barbara Luhse, Maris Lüüs, Märten Metsaviir, Maarja Johanna Mägi, Kaarel Pogga, Oskar Punga, Kristiin Räägel, Ken Rüütel, Oskar Seeman, Andreas Aadel, Markus Helmut Ilves, Mihkel Kohava ning Ita Ever, Aleksander Eelmaa ja Anneli Roos Eesti Draamateatrist.

 

Viimasel ajal pigem postdramaatilist teatrit vaadanuna mõjus Maksim Gorki näidendil põhinev Uku Uusbergi lavastus köitva klassikalise lavateosena, kus jääb silma nii tugev ansamblimäng kui meisterlik lavastajatöö. Lavastus käsitleb peamiselt klassidevahelist lõhet, mille süvenemine ähvardab viia kaoseni. Kõrgklassi kuuluva teadlase Pavel Fjodorovitš Protassovi (Jan Erik Ehrenberg) ja tema naise Jelena Nikolajevna (Maarja Johanna Mägi) korteris lahti rulluvad keerukad suhted ja sündmused avavad end järkjärguliselt ning jõuavad kulminatsioonini alles loo lõpus.

Nagu elus ikka, tekivad pinged siis, kui hakatakse teist inimest õpetama õigesti elama. Nii ka selles loos, kus vanem põlvkond Protassovite teenri Antonovi (Aleksander Eelmaa) näol üritab noortele seletada, kuidas nad ise peaksid elama ja kuidas lihtrahvast korrale kutsuma. Haritlased püüavad omakorda valgustada madalamat ühiskonnakihti ilu, kunsti ja teadusega, mis tekitaks neis moraalitunnetuse ning muudaks nad samuti inimese arengusse panustavateks "päikese lasteks". Selline kergelt üleolev suhtumine kaevab aga veelgi sügavama kraavi inimeste vahele, mille ületamine muutub üha raskemaks.

Ühelt poolt jääb mulje, et kõrgklass kardab lihtrahvast kui nakkushaigust, mis levitab rumalust ja labasust ning rikub kogu elus peituva ilu. Teisalt seisab Pavel Protassovi õde  Liisa (Kristiin Räägel) tulihingeliselt proletariaadi eest ning peab lihtrahvast kui hukkunutest rääkivaid vestluskaaslasi pimedaks ja julmaks. Samuti ei kõhkle Jelena Nikolajevna hetkekski, kui lukksepp Jegori (Ken Rüütel) naine teda näha soovib ning tõttab kohe koolerahaige voodi juurde. Selles paradoksaalsuses peituv inimlikkus muudab ka üleolevana mõjuva kõrgklassi sümpaatsemaks, kuid samas peegeldab veelgi tugevamalt lihtrahvast esindavate tegelaste traagilisust, mis paneb nii kaasa elama kui kaasa tundma.

Draamale kohaselt ei puudu loost armastus, mis segaste keerdkäikudega viib mõnegi tegelase hukatuse äärele. Protassovite kolm täiesti erineva maailmavaatega perekonnaliiget - minevikku takerdunud pessimist Liisa, tuleviku nimel elav optimist Pavel ning kaalukas, vaoshoitud realist Jelena - tiirlevad armuavalduste keskel, kuid jäävad kuhugi kättesaamatusse kaugusesse. Nii sotsiaalse tõusu läbinud Boriss Tšepurnoi (Simo Andre Kadastu), Melania (Lena Barbara Luhse) kui Dmitri Vagin (Kaarel Pogga) üritavad end läbi murda justkui nähtamatust müürist, mis asub nende ja igaühe armastatust Protassovi vahel, kuid ei suuda seda purustada. Nende püüdlused mõjuvad ka paralleelina kogu eliidi suunitlusele kõrgusesse ja kaugusesse ehk tulevikku, mis siiski veel kättesaamatuks jääb.

Nagu Protassovitega, on teistegi karakterite kõrvutamisel märgata vastanditega mängimist. Näiteks rõhutavad naistegelaste kontrastsust juba kostüümid, mis vastavalt must, punane ja valge. Must toetab Jelena ja toatüdruk Fima (Maris Lüüs) puhul kindlameelsust ja vankumatust, punane Melania ülevoolavust ning tohutut emotsionaalsust ja valge Liisa haprust ning õrnust. Meestegelaste osas joonistuvad vastandid välja pigem madalama klassi esindajate seas, kus grotesksed karakterid, nagu peremees Nazar Avdejevitš (Martin Kork) ja Jakov Trošin (Oskar Seeman), ning traagilised karakterid Jegor ja Roman (Oskar Punga) võimenduvad teiste tegelaste kõrval just tänu vastandustele.

Lisaks tugevale ansamblimängule tuleb ära märkida õnnestunud rollijaotus. Eelnevaid 29. lennu lavastusi näinuna tundub, et Gorki tekst on näitlejaile pakkunud üsna sobivad karakterid, millesse süüvida ning mida huvitavate varjunditega lavale tuua. Tänu sellele on raske selget piiri tõmmata ka pea- ja kõrvaltegelaste vahele, mis on samuti märk trupi ühtsest tasemest. Sellegipoolest oli märgata näitlejate mõningast karakteritesse sisseelamisaega etenduse alguses, kuid hea tempo saavutati üsna ruttu.

Kogu loo võtab kokku igavikuline, veidi valuline, vaikusest pakatav lõpustseen, milles on samaaegselt nii romantiline kui traagiline noot. See paneb mõtlema kogu pikale loole, millesse end nende paari tunni jooksul pühendatud sai, kui saali laes asuv robustne päike veel viimast korda hoiatavalt vilgub. Taaskord hea teatrielamuse saanuna, on saalist lahkudes tunne, et teater teeb head.

 

[1] "Päikese laste" kavaleht.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: