Emotsionaalne meenutusraamat kunstikogujast Matti Miliusest (1945-2015) pealkirjaga "Künkal" pani silme eest läbi jooksma hulga mälupilte ühest tuntumast tartlasest, Tartu Vaimu ühest ainulaadsest ja eriskummalisest ilmumisest. Raamatut toestab hiljuti Miliusest loodud veebisait, mis toob ta uuesti elavas pildis ja sõnas, kogu oma mitmekülgsuses, meie ette.

Tundsin Miliust küll kaunis põgusalt, kuid puutusin temaga alates 1970. aastate keskpaigast kokku siiski päris palju, esmalt kui arvukate masinakirjaliste materjalide, keelatud ja poolkeelatud kirjanduse vahendajaga. Nõukogude tsensuurile ja ideoloogiavalvuritele uljalt vilistades paljundas ja levitas ta mitmete vahemeeste võrgustiku kaudu tuhandeid lehekülgi väärtluulet ja -artikleid – juba ainuüksi selles on tema hindamatu teene meie kultuurile.

Väga olulise tegevusvaldkonnana meenuvad tema korraldatud kirjandusõhtud Tampere majas (tegutsemine ka galeriides Legend, Merihobu, Illegaard); tänu Miliusest loodud veebisaidile võime nüüd näha nendel üritustel esinejate nimestikku, mis jätab tõepoolest uhke mulje (Tampere majas kokku 77 õhtut).¹

Mindki kutsus ta mitmel korral esinema, aga arvasin ikka, et küll jõuab, ja päris kahju, et see meil tegemata jäi. 

Kui küsisin mõnelt sõbralt asjakohaseid meenutusi (ja neid jagati kuhjaga!), siis näiteks Jaak Kärdil on iseäranis eredalt meeles, kuis Milius kord langes, õieti viskus põlvili Doris Kareva ette – vägeva kolksatusega, mis kõlab kõrvus tänaseni. Selles oli ehtrüütellikku ülevust! Massiivse mehemüraka laiad žestid, valjud impulsiivsed hüüatused ja rämedad naerupahvatused, pritsiv sülg ja tossav piip – see kõik mõjus mõnele korralikule kodanikule või verevaesele kaunishingele üpris eemaletõukavalt, ent paljudele loomingulistele inimestele hoopis elektriseerivalt või koguni inspireerivalt. Mõnel perioodil oli koguni tunne, et Tartu kirjanduselu tõeline raskuspunkt on Vanemuise tänava kirjandusmajast kandunud hoopis Tampere majja.

Milius oli rutiini lõhkuv, spontaanne ja raputav loodusnähtus. "Mõni olend on siia maailma lennutatud otsekui ilmselge eesmärgiga. Matti Milius tundus olevat üks neist – kamakas kosmilist ollust, peaaegu talumatut kollektiivset alateadvust, ürgenergiat, mis ühtaegu ühendas ja peletas – ja kõige all hinge hõõguv soov õndsaks saada." Nii kirjutas Doris Kareva.²

Päris imelugu juhtus minu Lutsu-raamatuga: teadsin, et Milius oma visa "lunimismeetodiga" suudab väga paljudelt autoritelt nende pildid ja autogrammiga raamatud kätte saada, ning mingist pahupidisest sportlikust hasardist aetuna otsustasin kindlalt, et mina sellesse lõksu ei lange. Nii et põiklesin kinkimisest kavalate ettekäänetega aina kõrvale. Aga Milius tuletas minu raamatut – ka juhuslikel kokkusaamistel linna peal – lausa mitmekümnel korral meelde, viisakalt, aga nõudlikult. Polnud midagi teha, veetilk õõnestab kivi! Ja lõpuks ei saanud ma isegi õieti aru, kuis oma "Oskar Lutsu" Mattile siiski ja koguni rõõmsal meelel ära kinkisin...

Eriti on meeles üks öine külaskäik koos Mehis Heinsaarega Miliuse poole Kastani tänavale sügisel 2010 (tal oli kombeks helistada ja kutsuda külalisi ikka pärast südaööd). Šampust juues läks jutt pikapeale isiklikele radadele, Matti tasapisi otsekui avanes ning lõpuks küsisin, kas tal pole ehk juba plaanis elulooraamatut.³

"Tee see ära, Aivar!" hüüdis ta tungiva õhinaga ja hakkas hoogsalt nagu küllusesarvest pajatama vägagi põnevaid eluloolisi seiku oma minevikust. Ilmse kahjutundega vastasin siiski kohe eitavalt, kinnitades – mis on ka tõsi –, et tunnen kunstimaailma siiski liialt vähe, et sellist asja ette võtta (ja nii ei võta ma siin sõna ka tema kunstikogu kohta). Matti oli silmanähtavalt kurb... 

Aga nüüd on meil õnneks olemas hea, südamlik, tundlik ja kirglik, ühtaegu intiimne ja ajakroonikalik, maitsekalt illustreeritud elulooraamat kunstikogujaga 35 aastat "vabas suhtes" olnud Renna Aretha Ali (varem Renna Mändmets) sulest. Kusjuures on enesekriitiliselt lisatud: "Siin on põhjaliku kirjandusteadusliku ja psühholoogilise uurimuse ainest, milleni autor selles raamatus ei pürgi" (lk 50).

Stiilinäide: "80ndatel kohtusid Matti ja Aretha "Püssirohu" külgbaari ees olevas suitsunurgas. Matti sisenes nagu tormituul ja sosistas Arethale kõrva: Tule mulle nnnaiseks!" Vastust ootamata jätkas mees baari. Aretha mõtles sigareti jagu ja otsustas, et polegi paha mõte. Baari sisenedes nägi ta Mattit juba teisi neide kallistamas, nii jäigi "JA" seekord ütlemata" (lk 92).

Raamatu esitlusel 29. jaanuaril Tartus Tampere majas vestles autoriga Imbi Paju, vestlust täiendasid Priidu Beieri ja Enn Tegova repliigid, Merike Mäemets meenutas Miliuse kuulsat kümblust 16. mail 1983 ülikooli raamatukogu ees basseinis ja seda rangel pilgul seiramas nördinud Laine Peepu (kes kutsus miilitsa). Raamatukokku minnes näen vahel oma vaimusilmas purskkaevude juures lisaks Juri Lotmani lennukale mälestusmärgile ka skulptuurportreed Matti Miliusest, kelle kõrval seisaks auväärt direktriss Laine Peep...

*Tooksin lõpuks ühe näite oma kunagisest kaastööst Matti Miliuse poolt koostatud, kuid üpris vähetuntud käsikirjalisele almanahhile Sõna (1979; samanimelised ametlikud kogumikud hakkasid 1980 ilmuma Loomingu Raamatukogu väljaandel); Sõnast on lähemalt juttu ka Renna Aretha Ali raamatus (lk 24-26), autor lisab: "Milius oli omakirjastuslikuks toimetajaks kui loodud, indu ja sidemeid tal jätkus."

Nimelt tõlkisin katkendi Bertrand Russelli "Lääne filosoofia ajaloost", Nietzsche-peatüki lõpuosast, kus Russell heidab Nietzschele ette kaastunde puudumist ning lavastab Nietzsche ja Buddha kujutlusliku dialoogi.

Milius sattus sellest tekstist vaimustusse ning lisas tõlke oma almanahhi. Aga see on ju vaid üks väike killuke tema ulatuslikust valgustajategevusest.⁴

Veel üks näide: Milius avaldas oma Sõnas ka ühe 1930. aastate provokatiivseima essee, Märt Laarmani "Orirahva" (esmatrükk: ajakiri Olion 1930/7, lk 18-23). Aastaid hiljem kirjutasin sellele saatesõna ja kommentaarid ning "Orirahvas" õnnestus taasavaldada Vikerkaares 1993/2, lk 69-74; seda saab alla laadida siit. 

PS! Raamat ei saanud Eesti Kultuurkapitalilt toetust.

Kunagist tõlget on mõnevõrra silutud.

BERTRAND RUSSELL

BUDDHA JA NIETZSCHE

Küsimus on selline: kui korraldada dispuut Buddha ja Nietzsche vahel, kas võiks siis üks neist kahest esitada põhjendusi, mis võiksid rahuldada erapooletut kuulajat? Ma ei pea silmas poliitilisi argumente. Kujutlegem, et nad mõlemad astuvad – nagu Saatan Hiiobi raamatu 1. peatükis – Kõigevägevama ette ning annavad talle nõu, mis laadi maailma peaks ta looma. Mida oskaks kumbki neist välja pakkuda?

Buddha alustaks väitlust, kõneldes pidalitõbistest ja põlatutest, kodututest ja teistest õnnetutest; vaestest, kelle käed ülejõukäivast tööst valutavad ja kes kehva toiduga endal hädavaevalt hinge sees hoiavad; lahinguväljadel lebavaist haavatuist, kes kustuvad aeglases agoonias; orbudest, kes vaevlevad julmade hooldajate käes; ning isegi neist, kelle elukäik on väliselt vaadates üliedukas, kuid keda samas pidevalt jälitavad mõtted krahhist ja surmast. Kogu sellest kurbuse merest, ütleks ta, tuleks leida pääsetee, aga pääsemine võib tulla vaid armastuse kaudu.

Nietzsche, keda vaid Jumala kõikvõimsus saaks takistada Buddhat katkestamast, pahvataks, kui talle sõna antakse: "Oh issand! Inimene, sa peaksid kasvatama omale paksema naha! Miks kaevelda lihtrahva kannatuste pärast, või isegi suurmeeste kannatuste pärast? Lihtrahva kannatused on igapäevane asi; suurmeeste kannatused on küll suured, kuid suured kannatused ei vaja kaastunnet, sest nad on õilsad. Sinu ideaal on puhtnegatiivne: kannatuste puudumine, mida saab lõplikult tagada vaid mitteolemine. Kuid minu ideaalid on positiivsed: mind vaimustavad Alkibiades, imperaator Friedrich II ja Napoleon. Selliste inimeste eest on iga kannatus õigustatud. Ma pöördun sinu poole, Jumal, kui suurima looja ja kunstniku poole: ära luba, et sinu artistlikku hoogu piiraks selle õnnetu psühhopaadi degenerantlik, hirmunud loba."

Buddha, kes taevastes kõrgustes jõudis vahepeal uurida pärast tema surma jätkunud ajalugu ning õppis tundma teaduse saavutusi, vaimustudes teadmistest ja kurvastades nende rakendamise pärast, vastab rahulikult ja viisakalt: "Te eksite, professor Nietzsche, kui arvate, et minu ideaal on puhtnegatiivne. Tõsi küll, see sisaldab negatiivset elementi – kannatuste puudumist, kuid lisaks on seal niisama palju positiivset, nagu võib leida teiegi õpetuses. Kui mind ka eriti ei vaimusta Alkibiades ja Napoleon, on minulgi omad kangelased: minu järglane Jeesus, sest ta õpetas armastama isegi oma vaenlasi; või siis inimesed, kes avastasid, kuidas juhtida loodusjõude ja raisata vähem aega leivateenimiseks; samuti arstid,kes on leidnud vahendeid haiguste vastu, ning poeedid, kunstnikud ja heliloojad, kes kannavad enesel jumaliku õndsuse pitserit. Armastus, teadmine ja ilu nautimine – see pole eitus; sellest piisab, et täita kunagi elanud inimestest ka suurimate elu."

"Ükskõik," vastaks Nietzsche, "teie maailm oleks lääge. Te peaksite õppima Herakleitoselt, kelle tööd on taevases raamatukogus tervenisti säilinud. Teie armastus pole midagi muud kui haledus, mida kutsub esile kaastunne; teie tõde, kui suudate olla aus, on ebameeldiv, sest teda võib tunnetada vaid läbi kannatuse; ent mis puutub ilusse, siis mis võiks olla ilusam kui tiiger, kelle hiilgus on tema julmuses? Ei, ma kardan, et kui issand eelistaks teie maailma, siis me kõik sureksime igavuse kätte."

"Võib-olla, et t e i e suretegi," vastab Buddha, "sest te armastate kannatusi, teie armastus elu vastu on aga silmakirjatsemine. Kuid need, kes tõesti armastavad elu, oleksid nii õnnelikud, nagu seda praeguses maailmas ei saa olla mitte keegi."

Mis puutub minusse, siis nõustun ma Buddhaga, selle Buddhaga, keda ma siin kujutasin. Kuid ma ei tea, kuidas tõestada, et tal on õigus, kui otsida selleks matemaatilistes või loodusteaduslikes vaidlustes esinevate argumentidega sarnanevaid põhjendusi. Mulle hakkab Nietzsche vastu seepärast, et talle meeldib tajuda kannatusi; seepärast, et ta ülendas auahnuse kohusetunde kõrgusele; seepärast, et inimesed, kellest ta kõige suuremasse vaimustusse sattus, olid vallutajad, kes hiilgasid oskusega inimeste eluküünlaid kustutada. Kuid mulle tundub, et otsustav argument Nietzsche filosoofia vastu – nagu üldse iga ebameeldiva, kuid seesmiselt mittevasturääkiva eetika vastu – peitub mitte faktide, vaid emotsioonide vallas. Nietzsche põlgab üldist inimarmastust, mina aga pean seda liikumapanevaks tõukejõuks kõigele sellele, mida ma maailma jaoks sooviksin. Nietzsche järglastel on olnud omi kordaminekuid, kuid me võiksime loota, et peagi tuleb neile lõpp.

Tõlkija järelmärkus: 1948 ilmunud teoses kippus Bertrand Russell (1872-1970, Nobeli kirjanduspreemia laureaat) saksa mõtlejat ehk veel liigselt seostama natsi-ideoloogiaga, siit ka tauniv vihje "Nietzsche järglastele" ja nende kordaminekutele; hiljem on säärased etteheited küll suuresti ümber lükatud. Nietzsche õpetuse kuritarvitamine on omaette lai teema, mis vääriks pikemat vaatlust.

1 Miliuseumi kirjandusõhtud
2 Doris Kareva, "Mina – Miliuseum!" – Looming 2015/7, lk 1054
3 Oli juba ilmunud kena kogumik "Milius sõnas ja pildis", Umara, Tallinn 2001, 88 lk
4 Bertrand Russelli "Lääne filosoofia ajalugu"