Silvia Tobias oma isa Rudolf Tobiase pärandi jäädvustajana ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Silvia Tobias
Silvia Tobias Autor/allikas: Eesti Teatri- ja muusikamuuseumi kogu

Rudolf Tobiase tütre Silvia Tobiase nimi on muusikute ringkonnas tuttav, kuid tema tegevust ning olulisust Rudolf Tobiase muusikalise pärandi hoidmisel ja jäädvustamisel on dokumenteeritud vähe. 2018. aasta sügisel jõudis siinkirjutajani kaks kohvrit Silvia Tobiase isiklike asjadega, mis on ka käesoleva artikli kirjutamise ajendiks.

Kohvrites oli Rudolf Tobiase noote – nii tema teoste käsikirju kui ka trükiväljaandeid –, aga ka tema artikleid ja isiklikke dokumente. Niisamuti leidsin kohvritest Silvia Tobiase teoseid ja isiklikke materjale, sealhulgas käsikirjalise vihiku "Mälestuskilde minu isast", tema õe Helen Tobias-Duesbergi teoseid ning nii Rudolf Tobiast kui ka tema tütreid puudutavaid ajaleheväljalõikeid ja kontserdikavu. Artikkel põhineb Silvia Tobiase kohvritest leitud materjalidel ning möödunud sügisel Heleni Tobias-Duesbergi tütre Maaja Roosiga peetud vestlusel. 

Silvia Tobias (1908–1985) oli Louise ja Rudolf Tobiase kolmas laps, lisaks temale oli peres kaks venda, Johannes ja Paul-Ferdinand Tobias, ning kaks õde, Beatrice Schlaube-Tobias ja Helen Tobias-Duesberg. Viimase tütar Maaja Roos kirjeldab oma mälestust Silvia Tobiasest: "Tädi oli briljantne, ükskõik, mis ta ette võttis – teda huvitas matemaatika, ta mängis malet, oskas türgi, hiina, vene, saksa, inglise ja eesti keelt, joonistas, komponeeris, mängis harfi – tõeline kunstnikuhing. Inimesena oli Silvia Tobias pigem vaikne ja endassetõmbunud, ta ei olnud seltskonnainimene. Kui aga lähedases seltskonnas sattus jutusoonele, võis temalt kuulda huvitavaid lugusid perioodist, mil elas ja töötas Türgis."

Silvia Tobias ise on oma lapsepõlve meenutanud: "Mäletan, et lapsena magasin isa töötoa kõrval. Minu isa [---] armastas töötada öösiti. Chopini, Schumanni jt palad vaheldusid improvisatsioonidega. Siis aga jäi äkki kõik vaikseks – isal oli muusikaline mõte leitud ja ta hakkas kirjutama. Sellistes tingimustest võib tekkida muusika vastu kas huvi või vastumeelsus. Minus tekkis huvi, tahtmine mängida ja ise luua muusikat. Isa aga keelas muusika õppimise ära, sest ta pidas muusiku elukutset naiste jaoks liiga raskeks." (Hunt 1968: 6) Siiski alustas Silvia Tobias muusikaõpinguid. Kohvrist leitud mälestustevihikus kirjutab ta: "Olin juba klaveriõppimisele andunud ja parajasti harjutamistuhinas, tuli isa rahulikul sammul mu juurde, sulges klaverikaane ja ütles: "Laps, muusikul peavad olema terasest närvid, kui sul seda pole, siis võib sinust saada ainult orkestrant."" (Tobias, S. [?]: 6)

Pärast Rudolf Tobiase surma 29. oktoobril 1918 Berliinis saatis Louise Tobias oma lapsed rahapuudusel erinevatesse peredesse. Silvia Tobias, kes siis oli vaid kümneaastane, saadeti Berliinis elama pastori perre, tänu kellele oli tal võimalus Saksamaal koolis käia. Maaja Roos meenutab: "Saksamaal õppides oli tal range kord. Silvia olevat aga oma tegemistes nii tubli olnud, et ükskord võeti välja mõõdulint, et ta pea ümbermõõtu mõõta – kuidas on võimalik, et keegi nii andekas on ja veel nii erinevates valdkondades!"

Vaatamata isa soovitustele otsustas Silvia Tobias siiski hakata muusikat õppima, ema soovitusel harfi. Ta lõpetas Berliini muusikakõrgkooli harfierialal 1932. aastal (või 1931) professor Max Saali (1882–1948) juhendamisel. Paralleelselt oli ta võtnud kompositsioonitunde professorite Walter Gmeindeli (1890–1958) ja Paul Hindemithi (1895–1963) juures ning täiendas end veel Arnold Schönbergi (1874–1951) juhendamisel Preisi kunstide akadeemias. Natuurilt tagasihoidlik, meenutas Silvia Tobias, et teda pidi esialgu pooleldi kavalusega veenma oma kompositsioone ette näitama ja mängima. Ta on maininud: "Komponeerinud olen küll ainult oma lõbuks!" (Hunt 1968: 6)

Pärast Berliini muusikakõrgkooli lõpetamist mängis Silvia Tobias mitmes Saksamaa orkestris. Tal tekkis võimalus ette mängida Hindemithile, kes ise oli 1930. aastatel käinud Türgis ja tundis sealseid olusid ning soovitas noort harfimängijat Ankara sümfooniaorkestri koosseisu. Hiljem töötas Silvia Tobias Ankara konservatooriumis ka harfi õppejõuna. 1935. aastal kutsuti ta Ankarast kodumaale Eestisse, Estonia teatriorkestri harfistiks (töötas seal aastani 1970) ja Tallinna konservatooriumi õppejõuks (töötas seal kuni 1969).

Kui Louise Tobias 1952. aastal suri, jäi Silvia ainsana Tobiase perekonnast Eestisse. 1970. aastate alguses otsustas ta külastada oma sugulasi Ameerika Ühendriikides. Ent tema tervislikku olukorda arvestades leiti, et tal on õigem jääda elama oma õe Heleni ja vend Johannese tütre Annemarie juurde New Yorki. 1985. aasta 28. detsembri varahommikul puhkes nende korteris tulekahju, mis oli alguse saanud elektrijuhtmestiku rikkest Silvia Tobiase toas. Kuna korteri sissekäik oli tänava poole ja uks valgustatud, märkasid majast mööda sõitnud autos olnud inimesed ukse alt imbuvat suitsupilve. Nende uksekella helin äratas Helen Tobias-Duesbergi, kes nii pääses õnneks eluga, Silvia Tobiase viis aga vingumürgitus.

Eestis töötades oli Silvia Tobias elanud sundüürnikuna ühes nn Kindralite maja korteris Gonsiori 17. Sinna jäi esialgu kogu ta vara, kui ta Ameerikasse sõitis. Pärast otsust Ameerikasse jääda saatsid Gonsiori korteri omanikud Tobiasele järele enamiku tema isiklikest asjadest. Siiski oli osa tema noote ja kogutud materjale jäänud siinse korteri endisesse teenijatuppa, kust need avastati alles 2018. aastal. Kuigi New Yorgi tulekahjus hävisid kõik Silvia Tobiase isiklikud asjad, saame juhtumisi Eestisse jäänud kohvrites sisaldunud materjali põhjal siiski pisut lähemalt tutvuda tema laiapõhjalise tegevusega. 

Silvia Tobiase roll Rudolf Tobiase pärandi hoidjana on olnud äärmiselt suur: Eestis elades tegi ta arvukalt ümberkirjutusi isa teostest, samuti säilitas tema tegevusega seotud ajaleheväljalõikeid, kontserdikavu, noodiväljaandeid, kirjavahetust. Aastatel 1970–1971 kirjutas ta ümber oratooriumi "Joonas" partituuri ja klaviiri, tuginedes lisaks helilooja käsikirjadele ka olemasolevatele orkestripartiidele. Silvia Tobiase tööprotsessi kirjeldus klaviiri eessõnas näitab tema pühendumist ja põhjalikkust isa käsikirjade ümberkirjutamisel: "Originaalklaviiri saatepartiis esinevad tühjad taktid ja puuduvad leheküljed [---] taastasin originaalpartituuri ja orkestrihäälte alusel, omalt poolt midagi juurde lisamata." (TMM M6: 2/137) "Joonase" ümberkirjutuses, mis on hoiul Eesti teatri- ja muusikamuuseumis (TMM M6: 2/134–136), on tütar kasutanud teose eestikeelset teksti, nagu see oli olemas ka autori klaviiri käsikirjas (TMM M6: 2/93). Tuleb küll märkida, et viimases ei ole eestikeelne tekst kirjutatud Rudolf Tobiase käekirjaga, vaid hiljem juurde lisatud. Silvia Tobiase materjalide hulgas leidus ka teose eestikeelne libreto, mis on kirjutatud Rudolf Tobiase käekirjaga ning mille olemasolust varem ei teatud. Mitmes kirjas Karl Eduard Söödile, kus Tobias kirjeldas oratooriumi valmimisprotsessi, on ta väljendanud ka soovi, et teos kõlaks kunagi eesti keeles. Silvia Tobiase ümberkirjutused oratooriumist "Joonas" avastas teatri- ja muusikamuuseumist Tõnu Kaljuste, kelle dirigeerimisel on aastail 2018–2019 originaalpartituuril põhinev ja eestikeelse tekstiga ettekanne teoks saanud kolmel korral. 

Silvia Tobiase mälestustevihikus seisab meenutus: "Lähenedes alustavale teosele, seletas isa meile alati põhjalikult teose sisu. Kui oli tegemist lauluteksti või luuletuse viisistamisega, deklameeris ta vastavat suurepäraselt. [---] Mu isa elulõpu periood kandus I maailmasõja raskesse ajastusse ja sellest inspireerituna kirjutas ta oma viimased tööd. [---] "Säälpool Jordanit", mille sisu peatumaks Iisraeli pääsemisel vaaraode rõhumise alt, oli isa viimseks surmaeelseks tööks ja niipalju kui mina oma lapsemõistusega tajusin, andus ta sellele suurima tõsidusega." (Tobias, S. [?]: 10)

Oratooriumit "Sealpool Jordanit" kirjutas Rudolf Tobias aastatel 1916–1918. 1918. aasta kirjas valgustab ta oma mõtteid: "Tõsised ajad, tõsised laulud ... Esilekerkivaks momendiks on teiste hulgas Moosese lahkumine, kujutlege, et üks mees on kogu eluaja pühendanud ainsale sihile ja nüüd, olles jõudnud selleni, peab igatsevalt loobuma (muu hulgas minu isiklik olukord: ka minu kodumaa asub "Sealpool Jordanit" – saavutamatu "kuldrannake"." (TMM M6: 2/132:1) Eesti vabariik ostis oratooriumi käsikirjad Rudolf Tobiase leselt 1939. aastal. On teada, et teosest oli siis olemas kaks valmis numbrit orkestriga ("Vetelaul" ja "Moosese aaria"), "Paali kõrgustikul" klaviir ning 466 lehekülje ja kahe vihiku jagu visandeid. Materjale muusikamuuseumile üle andes oli Louise Tobias soovinud, et tütar Silvia kord isa oratooriumi lõpetaks. Silvia redigeeriski aastatel 1955–1957 tervikuna oratooriumi "Sealpool Jordanit" partituuri ja klaviiri ning on ümberkirjutuse tiitellehele lisanud: "Lõpetanud S. Tobias." (TMM M6: 2/130:1) Urve Aulis kirjeldab oratooriumi taastamisprotsessi: "Teosest olid säilinud põhiliselt visandid ning saksakeelsed tekstikatkendid piiblile, mis viitasid sisu arengule. [---] Silvia Tobias uuris põhjalikult juudi ajalugu ja kultuuri, kombeid, rahvamuusikat, pöördudes vastavate asjatundjate poole, samuti kuulas läbi ca 100 fonograafi rulli vanade juudi rahvalauludega, millest 50 ringis üles kirjutas. Peale selle tuli hulk oratooriumeid läbi töötada, et žanri eripärasse süveneda. [---] Töös muusikalise materjaliga oli siht järgmine: viimse noodini kasutada isa muusikat, puuduvates osades visandeid teistest R. Tobiase teostest ja ainult hädakorral ise juurde luua, püüdes sealjuures võimalikult R. Tobiase väljenduslaadi tabada." (TMM M6: 2/132:1)

Oratoorium "Sealpool Jordanit" on komponeeritud koorile, solistidele, sümfooniaorkestrile ja orelile, taastatud redaktsioon koosneb kolmest osast, mis jagunevad viieks pildiks. Silvia Tobias, kes ühelt poolt oli kursis Rudolf Tobiase kavatsuste ja komponeerimisviisiga ning teisalt oli ise helilooja, oli otsustanud oma isa ideed lõpuni viia ning on 1968. aastal kirjutanud: "Hiljuti lõpetasin oratooriumi "Sealpool Jordanit" redigeerimise ja teos on nüüd esitamiskõlblik." (Hunt 1968: 6)

Rudolf Tobiase fondi teatri- ja muusikamuuseumis on uuritud palju, kõige põhjalikumalt ja järjepidevamalt tegi seda Vardo Rumessen. Tõnu Kaljuste meenutab temaga vestlust pärast Silvia Tobiase "Joonase" ümberkirjutuste avastamist muuseumist: "Kui ma Vardole helistasin ning küsisin, kas ta on Silvia Tobiase ümberkirjutusega kursis, vastas Vardo "ei". Pärast seda, kui teatasin talle, et olen huvitatud Silvia Tobiase originaali esitamisest, pahandas Vardo ning ütles erutatult: "Sa tahad mu elutöö hävitada!"." Silvia Tobiase redaktsioonid on jäänud aastakümneteks vaid muuseumi riiulitele ning Rudolf Tobiase loomingut tutvustades pole tütre ümberkirjutustele tähelepanu juhitud. Silvia Tobiase kohvritest leitud uurimismaterjalid oratooriumite kohta annavad aimu tütre töö põhjalikkusest ja mahukusest isa partituuride taastamisel.

1900. aastal kirjutas Rudolf Tobias teose "Pfingstgesang" (teame ka pealkirjadega "Eks teie tea", "Largo" või "Nelipühiks") meeskoorile ja orelile ning hiljem on sellest valminud seadeid erinevatele koosseisudele. Ühest kohvrist leidsime Silvia Tobiase ümberkirjutuse "Largost", mille Rudolf Tobias on seadnud viiulile, tšellole ja orelile. Kuna helilooja originaalkäsikiri pole säilinud, saime seade olemasolust teada tänu sellele ümberkirjutusele. 

Üks olulisi leide on veel Rudolf Tobiase käsikiri aastast 1913 – "Introduction ja Sanctus" klaviir. Tegemist on tema oratooriumi "Joonas" numbritest ("Kättemaksupsalm" ja "Sanctus") kokku pandud redaktsiooniga, mis valmis Estonia teatri- ja kontserdimaja avamispidustusteks. Selle klaviiri puhul tasub tähele panna, et autograafi on esmalt kirjutatud eestikeelne tekst ning seejärel lisatud saksakeelne – võimalik, et helilooja planeeris ettekannet eesti keeles! Samuti on helilooja tiitellehele lisanud märkuse: "NB! Koorihääled tulevad siit välja kirjutada, mitte orkestripartituurist."

Mitmete Rudolf Tobiase teoste käsikirjade või tütre ümberkirjutuste kõrval leidus kohvris ka helilooja isiklikke materjale. Üks märkimisväärsemaid on talle 1914. aastal antud Saksa kodakondsuse tunnistus, mis võimaldas Tobiasel samal aastal saada Berliini muusikakõrgkooli koosseisuliseks professoriks.  

Lisaks Rudolf Tobiase teoste nootidele oli kohvris veel nii Silvia Tobiase kui Helen Tobias-Duesbergi käsikirju, mis alles ootavad oma esiettekandeid ja põhjalikumat uurimist. Suuremahulisim neist on Silvia Tobiase neljavaatuseline ooper "Tuuled Tartust", millest on säilinud praeguseks veel korrastamata partituur ja klaviir ning mitme mahuka vihiku jagu uurimistööd ooperi peategelase Hatšatur Abovjani kohta.  

Silvia Tobias meenutab: "Palju aastaid hiljem (pärast isa surma – M.S.) tutvusin Läti helilooja Alfrēds Kalniņšiga, isa kaasaegsega. Mul meenub Kalniņši jutustus Peterburi konservatooriumi päevilt, mil Kalniņš, Artur Kapp ja minu isa koos õppisid. Kunagi ühel kargel talveõhtul jalutanud nad kolmekesi Neeva ääres ja arutanud: "Kas meist kolmest keegi oma elutöös väärib sellist tunnustust, et pääle surma püstitatakse mälestussammas?" Kõik kolm saavutasid oma elueal teenitud kuulsuse, nende looming elab pääle surma rahva seas edasi ja igale neist on püstitatud mälestusmärk." (Tobias, S. [?]: 10) Oma mälestusmärgi isast on meile jätnud ka Silvia Tobias, kelle teeneks on Rudolf Tobiase suurteoste redigeerimine ja taastamine. Töö oratooriumite partituuridega on pikaajaline protsess, mis vajab erinevaid lähenemisviise. Tänu Silvia Tobiasele on muusikauurijatele tekkinud palju uut materjali nii teoste ümberkirjutuste kui kohvrites leitu näol. Kõigi kirjeldatud materjalidega saab edaspidi täpsemalt tutvuda Eesti teatri- ja muusikamuuseumis.

 

Kasutatud allikad ja kirjandus:
Intervjuu Maaja Roosiga 14. XI 2019.
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, Rudolf Tobiase isikufond TMM M6.
Peeter Hunt, "Juubelijuttu Silvia Tobiasega", Sirp ja Vasar 24. V 1968.
Silvia Tobias [?], "Mälestuskilde minu isast", käsikiri.
Tõnu Kaljuste kiri 14. XII 2018.

Ilmunud ajakirjas Muusika nr 2 2020

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Allikas: Ajakiri Muusika

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: