Arvustus. Tame Impala kullaprooviga popunelm ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tame Impala
Tame Impala Autor/allikas: Neil Krug / Facebook

Uus album
Tame Impala
"The Slow Rush" (Modular)
9/10

Tahaks vägisi küsida, et mida sööb Tame Impala ninamees – või tegelikult ainus liige, teised on lihtsalt pillimehed – Kevin Parker hommikuks, sest lühikese ajaga on Austraalia nohik-psühhedeelikust saanud üks maailma parimaid pop-produtsente. Ja just pop, sest mida lugu ja album edasi, seda enam on psühhedeelia lihtsalt Tame Impala kattevarjuks. See on nagu värvikirev udu, mis vähehaaval hajub ning kust tulevad välja kuratlikult nakkavad popmeloodiad.

Kuulake kasvõi uue plaadi kõige hitimat singlit "Lost In Yesterday" ja proovige külmaks jääda. See paneb vaimustusest rõkkama, või kui mitte väliselt, siis süda hakkab küll vähemalt kiiremini lööma. See on popmuusika kullaproov, mingis mõttes isegi funktsionaalne efekt, sest üks hea lugu peabki põlvest nõrgaks lööma. Kui nii mõelda, siis on Parker kohati isegi justkui režissöör, kes lavastab iga oma loo sekund-sekundi haaval läbi – jääb isegi mulje, et produtsendina arvestab ta imetäpselt välja selle, kuidas lugu töötab, mitte ei imetle niivõrd oma muusikalist produkti kui sellist.

Üllataval kombel sarnaneb värske album "The Slow Rush" rohkem Hall and Oatesile kui Pink Floydile – küll mõne erandiga, nagu näiteks "Comfortably Numbi" eepilisem kasuvend "Posthumous Forgiveness" –, aga see on pigem kompliment. 1980. aastate nostalgiavaib on uue aastakümne alguses jälle väga teema, seda kasutavad enda kasuks ära Dua Lipa, The Weeknd, Christine & The Queens ning isegi The Strokes, ent Parker krutib mingis täiesti teises registris. Tame Impala ei jäljenda kõlamustreid, vaid laenab rohkem meloodiajooniseid, mistõttu on nende retro sügavam ja täpselt läbitunnetatud. See pole mitte väline glämm, vaid muusikaline ürgidentiteet.

Seejuures on aga oluline märkida, et Tame Impala vastupandamatu pop-unelm töötab just salvestatud kujul – kontserdil seisavad nad keset tossumasinate läbu, tinistavad lõputuid soolosid ja imevad oivikliku kuivusega lugudest välja kogu sära. See pole aga mitte etteheide, vaid just kinnitus sellest, kuivõrd proff on Kevin Parker produtsendina. Muidugi, võib ju öelda, et see on kuulaja petmine, meile näidatakse üht, aga tegelikult toimub midagi muud, aga keda huvitab? Kogu kultuur – muusika, filmid, teater, kirjandus – ongi tarbija eksitamine, lõputute trikkidega oma võrku püüdmine, ning Tame Impala on selles popmaagias väga vilunud.

"The Slow Rush" on Tame Imapala jaoks julge samm häbitu popmuusika poole. Kuigi juba 2015. aastal ilmunud "Currents" oli kohati pehmem ja meeldivalt naiivne, siis antud juhul on eksperimentaalsus täielikult kõrvale jäetud. Küll aga ei tähenda see, et muusikast oleks kadunud rikkalikkus, pigem vastupidi – kui varasem psühhedeelia uputas kuulaja lõputute helimassiivide keskele, siis uus popim kõla on isegi veel külluslikum. Iga element on veel täpsemalt lihvitud ja eesmärgi nimel tööle pandud. Selleks eesmärgiks on muidugi kuulaja oma salakavalate konksudega – olgu need siis sillerdavad sündimeloodiad või vastupandamatult lustlikud refräänid – oma külge haakida.

Samas ei saa öelda, et Tame Impala liiguks moodsa popmuusika poole, pigem on eesmärk taastada omalaadne popideaal. Kevin Parker võib küll väliselt olla suvaline pikkade juustega boheem, kuid produtsendi-laulukirjutajana tuksub temas täielik superstaar – "The Slow Rush" julgeb seetõttu olla isegi ebanormaalse egoistlik ning mõjub kui mõtteline ajakapsel 1980. aastate popmuusikast, mis võinuks toona külma kõhuga kõik edetabelid vallutada.

2020. aastal pole selle muusikaga ehk palju teha – praegune pop on lihtsalt veidi teistsugune –, kuid pannes "The Slow Rush" kõrvuti ideaalsete popalbumitega nagu Michael Jacksoni "Thriller" või Prince'i "Purple Rain", muutub kontekst palju loogilisemaks. Kevin Parker ei proovi olla uus Jackson või Prince, kaugel sellest, ilmselt teda ei huvitagi sellised eesmärgid. Ta võtab lihtsalt tervikuna kogu 1980. aastate esteetika ning viib selle popmuusika paralleeluniversumisse, kus võib tuttavate motiividega mängida just niiviisi, kuidas pähe tuleb. Ja nagu ma varem ütlesin – see kõik on tegelikult pettus, tipp-produktsiooni võlujõud, mis paneb mind looma selliseid umbluu-seoseid, aga just nii hea see muusika ongi.

10 punkti ei saa aga ikkagi anda, sest ootan juba kärsitult, kuhu Kevin Parker edasi liigub. Sky is the limit, nagu öeldakse.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: