See aeg tõi Eesti kunsti täiesti uued meetodid ja teemad, iseloomustas kunstiteadlane ja kuraator Eha Komissarov "Aktuaalsele kaamerale".

"Isa, kes meeletult püüab ära kuhugile, isa hoiakut võiks tõlgendada uisutamisega, ta läheb lahe peale ära kaugele, kaugele ja poeg siis oma õrna häälega nagu kutsuks teda tagasi. Isa lahkub ja poeg ootab, lauldes koraali - need on uued inimsuhted, rääkis püsinäituse kuraator Komissarov kunstnik Jaan Toomiku tööst "Isa ja poeg".

Jaan Toomik töötas võimsate sümbolitega ja oli maailmanimi, keda oodati paljudele olulistele näitustele, rääkis Komissarov Toomikust kui ühest 1990. aastate mõtestajatest. Muutumine ja vanast eemaldumine iseloomustas tema sõnul toonast kunsti. Sealt ka näituse pealkiri "Tulevik on tunni aja pärast". See on punkansambli J.M.K.E. laulu nimi. Ühiskond ootas uut.

"Kunstis toob see enneolematu, Eesti kultuuri ajaloos täiesti pretsedenditu uute kunstiliste ideoloogiate sissetungi. Ja meile tulevad täiesti uued meetodid, meile tuleb video, foto," meenutas Komissarov.

Muutusid ka maali põhimõtted ning kõige aluseks sai vaatemängulisus, performance. Näiteja rolli astus kunstnik, andes ise oma sõnumit edasi, selgitas Komissarov.

Performance tõi esile keha. "Kõik kehaga seonduv on kunstis alati nii oluline ja kui sa midagi väga muuta tahad, siis keha on see tekst, mida on lihtne ümber lugeda ja millest kõik aru saavad, sest kõigil on keha," sõnas ta.

Kehaga seotud teemad oli näiteks transsoolisus, millest toona ei teatud, kuid millega kunstnikud tegelema asusid. Nad näitasid, et sugu pole ainult see, mis on kirjas passis, vaid on palju keerulisem, lisas Komissarov.

1990. aastate ühiskondlik kokkulepe oli, et tuleb uueneda, ütles Komissarov ja lisas, et keegi ei teadnud täpselt, milline see tulevik on.

Lisaks Toomikule on uuel püsinäitusel Ene-Liis Semperi, Mark Raidpere, Laurentsiuse ja teiste tööd.