Alati otsinguline Ameerika muusik Dan Deacon on jõudnud pärast viit aastat filmimuusika ja kõrvalprojektidega tegelemist uuesti sooloalbumini. Artist on tuntud kergelt hullumeelsete ja žanriüleste electro-indie-pop-teoste poolest. Tema loomingus on tihti kuulda pentsikut lüürikat, veidraid heliefekte,  kompleksseid rütme ning kihilist sündimängu. Stuudios on mees täielik nohik, kes tunneb oma instrumente ning tehnikat läbi ja lõhki. Deacon alustas karjääri improvisatsiooniliste, müraste ja kentsakate elektrooniliste kompositsioonidega. Nüüd on tema muusika palju küpsem -- selles võib märgata hoolikalt paika pandud keerukat helidisaini, mis mõjub hüpnootiliselt ja meditatiivselt.

Värske album jätkab tuttaval rajal. Tagasi on haaravad meloodiad, psühhedeelselt rändavad helimaastikud ja hüperaktiivsed sündid, mida Deaconil stuudios ikka jagub. Lisaks elektroonilistele vahenditele on kuulda traditsioonilisi pille, mis lisab helipilti orgaanilist kooskõla. Sellele aitab kaasa fakt, et seekord ei ürita Deacon oma vokaali efektidega varjutada, vaid laseb sel kõlada loomulikumalt. Lüürikas valitsev eksistentsialism on Deaconi puhul juba korduv teema. Albumi nimi viitab newage'ilikult lennukale ideele: meie sees on väidetavalt müstilised ja üleloomulikud olevused. Aeg-ajalt laskume nendega mõttes vestlusse. Kõlab ulmeliselt, aga midagi imestada pole, sest esoteerika müüb. Uudse lahendusena muusika komponeerimisel on võetud appi Brian Eno ja Peter Schmidti "Kaudsete strateegiate" ("Oblique Strategies") muusikutele mõeldud kaardid, mille eesmärk on aidata üle saada loomingulistest blokkidest.

Plaat algab esimestest nootidest erksalt. Rõõmsalt klimberdatud klaveriakordid ja loo vältel järjest intensiivsemaks kasvavad süntesaatorihelid kannavad retrolikku tunnetust. Selles mõttes kõlab "Become A Mountain" nagu Mort Garsoni "Mother Earth's Plantasia" (1976) oma särtsakamail hetkil. "Hypnagogic" kuulub avasingliga "Sat By A Tree" kokku, kuigi võinuks vabalt olla ka intro kohal. Neist viimane paneb muusika taktis pead ikka korralikult kaasa nõksutama. Mõnusalt heatujuline electro-pop, kuigi lüürika on pigem morbiidne ja räägib suremise protsessist - see on lihtsalt üks näide Deaconi ekstsentrilisusest.

"Mystic Familiari" keskosa võtab enda alla neljaosaline "Arp I-IV" saaga, mis saanud nime siinsete elektrooniliste toonide genereerimisel ohtralt kasutatud legendaarse Arp 2600 süntesaatori järgi. See on artisti isiklik valik, et üks pikem kompositsioon lõigata neljaks, kuigi mis häirima jääb, on mikropausid loo eri fragmentide vahel. Selline teguviis paneb mõtlema, et 70ndate jazz-fusion'i või progerocki hiiglased ei kartnud ülipikki palu, kus üleminekud eri osade vahel olid harmooniliselt sujuvamad ja vaevumärgatavad. Selle plaadi instrumentaalradu "Weeping Birch" ja "Bumble Bee Crown King" kuulates saab aru, kui palju on Deaconile kasuks tulnud töö filmide heliribade kokkupanijana. Atmosfäärilised ja sügavad tekstuurid on siinses muusikas emotsioonirikkad. "Fell Into The Ocean" ja "My Friend" on mahedad poplood, kuigi vokaalidega on veidi üle pingutatud - need mõjuvad kordavalt ja väsitavalt. Kuna albumi esisingel on nii tugev, ei tekita need laulud enam erilisi tundeid.

Tegemist on hästi isikliku autoriplaadiga ning see asjaolu kajab kuulajale nii lüürikast kui produktsioonist vastu. Kiilanev ja ülekaalu kalduv Dan Deacon ei vasta absoluutselt tavapärasele popartistikuvandile, aga ta saab selles rollis kenasti hakkama ning tulemus on täiesti siiras. Naudingut pakkuv kuulamine kõigile, keda paelub žanrilt painduv ja originaalne elektrooniline muusika, mis ei võta end liiga tõsiselt.