Arvustus: Dan Deaconi elektropopp kui psühhedeelne helialkeemia ({{commentsTotal}})

Dan Deacon koos Jack Blackiga.
Dan Deacon koos Jack Blackiga. Autor/allikas: FB

Uus plaat

Dan Deacon
"Gliss Riffer" (Domino)

8/10

Baltimore'i päritolu Ameerika helilooja Dan Deacon on viljelnud nii avangardistlikku nüüdismuusikat kui elektroonilist psühhedeelpoppi. Tema album "Spiderman Of The Rings" (2007) esindas Deaconi esimest sammu alternatiivpopi maailma ning seega võiks seda hea kriitilise vastuvõtu osaliseks saanud plaati pidada Dan Deaconi altpopi debüüdiks, ehkki enne oli ta avaldanud ka mitteametlikke albumeid ja EP-sid CD-R-idel. "Gliss Riffer" on järg kolmandale põhiplaadile "America" (2012). Kontrastiks tolle orkestraalsetele kõladele (ja paarikümne muusiku palkamisele!) on Deacon neljandal albumil taas sooloelektroonikuna tegev.

Ta laulab isegi kõik vokaalid ise ja kui elektroonilist poppi pakkuvas avapalas "Feel The Lightning" paistabki kuulduvat kaks vokaali, siis ühel neist on helikõrgust muundatud ja teine on ujutatud vocoder'isse. Deacon on üks neid vokaliste, kelle vokaalheli omapära on suuresti helimoonutusmaagia tulemus. Mitte, et Deacon üritaks oma nõrkusi varjata, pigem on tema hääl lihtsalt üks tekstuuridest, mis on samamoodi töödeldud nagu mis iganes süntesaatori- ja perkussiooniosa või kasutatud sämpel. Deacon rõhub seega helide alkeemiale.

"Gliss Rifferi" algusosa on selgelt popilikum ja vokaalikeskne. Manav "When I Was Done Dying" tuletab meelde Animal Collective'i nende ülevoolava manavuse paremas osas, sellele eelneb loo "Sheathed Wings" elektropungi energia ja järgneb "Know Your Meme" sünteetiline kollaaž, kus mikrosämplimine on paaritatud sedasorti elegantse sündimeloodiaga, mille üle klassikaline Kraftwerk uhke oleks. Samal ajal elektrokrautrokkiv "Mind On Fire" sugereerib meeltesse justkui Caribou teoreetilist juste milieu'd tema nullindate neopsühhedeelia ning praeguse EDM suuna vahel.

Tähelepanu väärivad aga kaks viimast kompositsiooni, plaadi pikimad palad ja ühtlasi tervenisti instrumentaalid. "Take It To The Max" ehitab üles stevereichiliku kõlakanga sünteetilise variandi, millele otsa tulevad puhkpilliliku tekstuuriga süntesaatoriosad ja "Know Your Meme" stiilis mikrosämplimised. Lõpulugu "Steely Blues" pole niivõrd bluus, kui drooniv ja repetiivne tripp, mille elektropsühhedeelses kõlapildis domineerib justkui digitaliseeritud versioon klassikalisest Terry Riley lintkaja-tekstuurist.

Dan Deacon genereerib oma läpakas uskumatult põõrase fantoom-bändi ja teeb oma singulaarse heliloojakäekirjaga silmad ette paljudele teistele rüperaali-moosekantidele. "Gliss Riffer" on võrreldes teiste Deaconi albumitega popilikum afäär, aga kindlasti mitte vähem kompromissitu.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: