Animal Collective´i uue albumi staarid pole Panda Bear, Geologist, Avey Tare ja Deakin. Üks tuntumaid bändi liikmeid Panda Bear ei olevat selle albumiga seotud peamiselt geograafilistel põhjustel, kuna ta elab enamiku ajast teispool ookeani Lissabonis. Ülejäänute asemel on selle plaadi staarid hoopis Sarcophyton glaucum, Goniopora spp., Pentacta anceps, Phymanthus crucifer, Zoanthus sociatus, Ctenoides ales, Clavuria sp. ja veel mitmed nende kaaslased. Nagu nimedest võib ehk välja lugeda, on tegu eluslooduse esindajatega, peamiselt korallide, merikurkide, merianemoonide ja karpidega.

Animal Collective on oma eksperimentaalse muusikaga tegutsenud ligi 20 aastat ja kuigi nad pole kunagi olnud laiade masside bänd, on nad siiski omandanud üsna kultusliku kuulsuse. Varasemaid plaate võrreldes võib jagada need natuke suuremale publikule mõeldud plaatideks nagu "Strawberry Jam" (2007) ning "Merryweather Post Pavillion" (2009), kust pärinevad ka mõned nende tuntumad singlid nagu "My Girls" ja "Fireworks". Ja siis on need teised plaadid, mida Animal Collective on teinud natuke rohkem iseenda ja kunsti pärast.

"Tangerine Reef" on selgelt üks neist viimasena mainitud plaatidest. Esiteks on album pühendatud tänavusele korallrifi kaitse aastale. Teiseks on see audiovisuaalalbum ehk avaldatud koos samanimelise filmiga, mis on valminud koostöös kunsti-muusikaprojektiga Coral Morphologic. Audiovisuaalalbum on veider mõiste, mis viimasel ajal hakanud tihemini kõlama. Nii on filmiriba viimastel aastatel avaldatud näiteks Janelle Monae, Beyoncé ja Bon Iveri plaatidega – kui mitte sukelduda biitlite aega.

"Tangerine Reef" on pea tunnine suurejooneline kaskaad lähivõtteid korallrifi elust. Kui kunagi oli tekno- ja ambientvideote puhul tavaline näidata fraktalimustreid, siis ega loodusega pakutavad mustrid nii palju neist erinegi. Kaadrid planktonikübet endale kombitsaga suuavasse toppivast korallist on kenad ja ambientpopi paladega usutavalt sünkroonis.

Animal Collective on ennegi looduskaitse nimel sõna võtnud, nii et selline plaat ei tulnud tühja koha pealt. Tegu on kenasti läbimõeldud kunstiteosega, mida on ühe korra päris armas vaadata. Mõnevõrra raskem on uskuda, et keegi seda videoalbumit palju kordi hakkab otsast lõpuni läbi vaatama – ja samas annab pilt siin jõuliselt ühe tasandi juurde. Art pop kogu oma täiuses ja kõigi oma vigadega.