Panda Bear alias Noah Lennox taasühineb kuuendal sooloalbumil oma kolmanda plaadi "Person Pitch" (2007) produtsendi Rusty Santosega. Käesolev teos ei saaks siiski olla erinevam tollest albumist, sest vastukaaluks "Person Pitchi" sämpliküllasusele on "Buoys" hõredama ja tagasihoidlikuma kõlapildiga. Põhipilliks akustiline kitarr, mida saadab minimalistlikult programmitud trummimasin, sügavad bassivõnked ja mõned heliefektid.

Plaat avab aga veetilkesämplile üles ehitatud avaloo "Dolphin" najal akna helimaailma, mis on sama sümpaatne kui Panda Beari senine töö. "Buoys" on korraga akustline ja elektrooniline, viitab tagasi Lennoxi friikfolgi juurtele, võttes siiski arvesse moodsaid produktsiooniväärtusi, eriti vokaalide seadmise osas. Kauamängiva progresseerudes ilmneb siiski oluline puudus: lood kipuvad üksteisesse sulanduma, sest kuuleb üht sorti arranžeeringuid, ühetaolist lähenemist produktsioonile, isegi helistik enamikes lugudes on võrreldav, kui mitte identne.

Ei tasu kindlasti oletada, et Panda Bear vajab kelli-vilesid oma kunstiliste ambitsioonide valiidseks väljakandmiseks. Sedasorti lähenemine lihtsalt taandab osa teemasid albumi keskel mõnusa taustamuusika tasemele. Selle takistuse ületamise küsimus on lihtsalt selles, kuidas minimaalset sätestust maksimumi piires ära kasutatakse. Ja kuigi plaat on üldjoontes pigem vastuvõetav kui päriselt geniaalne, pigistab Lennox mitmes palas siiski maksimumi välja.

Kolmandal rajal "Token" (vaadake alt videot - toim.) teeb Lennox keskmisest huvitavamaid asju nii kitarril kui elektroonikal ja dünaamika mõttes kruvib veidi osavamalt pinget. "Inner Monologue" on jällegi kitarrikesksem, heliefektid lisavad kõhedusega salapärast nüanssi.

Edasi kulgebki plaadi lõpp päris kenasti. "Crescendo" on vahelduseks teises helistikus ja elektroonika põimitud kitarri ümber taas laitmatult. Lõpulugu "Home Free" on aga eeskujulikem näide moonutatud ja kajaefektidesse ujutatud vokaali lauglemisest üheks rütmifaktuuriks põimitud minimalistliku instrumenteeringu kohal.

"Buoys" jääb veidi tagasihoidlikumaks võrreldes Panda Beari senise loominguga, aga kuulamist väärib ka see katse ajada oma rida veidi teisiti.