Arvustus: Panda Bear lasi kurja majja
Uus plaat
Panda Bear
Panda Bear Meets The Grim Reaper (Domino)
8/10
Kuivõrd Panda Beari varjunime karupüksid on hakanud 36-aastase kahe lapse isa Noah Lennoxi jaoks väikseks jääma, on ta seekord vaimus löönud käed kurja koomiksitegelase Grim Reaperiga (on ka samanimeline hevibänd 1970ndatest-80ndatest, algselt tähistab Grim Reaper juudi traditsioonis surma kehastust - toim.), kelle kummitav kohalolu annab kogu Panda Beari projektile juurde üksjagu senitundmata pahaendelisust, mis peaks püksid jälle parajaks tegema.
Taoline kontseptsioonilaiendus ei tähenda, et "Panda Bear Meets The Grim Reaper" tegeleks hea ja halva, elu ja surma ja teiste kulunud dihhotoomiatega. Ta jätab kõrvale põhjused, miks need omavahel kokku ei sobi ja lihtsalt paneb need sobima, loomata mingeid polariseerivaid tõlgendusi, vaid väetades viljakat kooseksisteerimist, sest Lennox on alati olnud rohkem eksperimenteerija, kui kriitik.
"Panda Bear Meets The Grim Reaper" doseerib hästi süngeid ja sellega koos samaväärselt helgeid meloodiaid, mis panevad ühiseid jooni tõmbama pigem Lennoxi bändikarjääriga, Animal Collective’i "Merriweather Post Pavilioni" kui soolokarjääri materjaliga ning toovad Panda Beari kaugelt psühhedeeliast lähemale selgema popi juurde, kus autor ei tunne end üldse vähem mugavalt.
Kõik eelmainitu tuleb ilmekaimalt esile Panda viienda albumi esimeses singlis "Mr Noah" (vaata alt videot), mis kasvab ähvardavast, ketassae kombel käima tõmmatud sissejuhatusest millekski peadpööritavalt kaasahaaravaks, kus tõepoolest heal ja kurjal vahet ei tee ja pole vajagi. Taolise lõbusõiduni ei küüni albumil ükski teine lugu, valdavalt on tegemist sinusoidset meeleolu kandvate paladega, mida saadavad undavad sündid ja harmoniseerib Lennoxi magusnukker vokaal.
Üks aspekt, mida jääda uue kauamängiva peal igatsema, on eepilisus ja muinasjutulisus, mida kohtas rohkelt Panda Beari laiema avalikkuse ette toonud 2007. aasta kolmandal albumil "Person Pitch", kohati ka sellele järgnenud "Tomboy’l". Nüüdseks on aga Lennox järjest oma piire laiendanud ning tema kunagine "oma väike maailm" on omandanud mõõtmed, kus metsarahva piknike asemel tegeldakse juba suurejooneliste kosmoseodüsseiadega.
Kõige uue kõrval jääb siiski ka tükk vana head, nimelt Panda Bearile nii omane korduste motiiv, millel on alati olnud rituaalne ja rahutoov mõju. "Grim Reaperi" uuemeelsuses moodustab see hea pideme, millele vana järele nostalgitsedes toetuda. Taolise noodiga on iseenesest ebaõiglane lõpetada, sest tegelikult manööverdab Panda Bear endiselt talle omaselt ja sümpaatselt, aga lihtsalt uutel radadel.
Toimetaja: Valner Valme