Kuigi Irena Veisaitė saab aru ka eesti keelest, oli mugavam vestelda inglise keeles.

Viimati kümmekond aastat tagasi Eestis käinud kultuuriteadlane külastas tookord oma ja Grigori Kromanovi lapsi ning ka abikaasa Kromanovi hauda Pärnamäe kalmistul. Nende poeg Igor oli selleks ajaks juba surnud, aga Irena külastas ühist tütart Kristinat ja kasutütar Imbi Kromanovi. Irena tunnistas, et tahaks ka ise Pärnamäe kalmistule maetud saada: Griša kõrvale.

Lisaks Kromanovile meenub Veisaitėle Eestist mõeldes Arvo Pärt ja paljud sõbrad kultuuriinimesed.

Grigori Kromanoviga kohtus Irena aastal 1971, kui Kromanov lavastas Draamateatris Irena sõbra Kazys Saja näidendi "Pühajärv" Ita Everi, Aino Talvi ja paljude teiste tuntud näitlejatega. Irena oli saalis kriitikuna.

"Griša etendus avaldas mulle tõsist muljet. See oli sügav, ta leidis selles lavastuses midagi, mida minagi oluliseks pean," rääkis Veisaitė. "Siis kutsus Griša meid Kazysega õhtut veetma ööklubisse Tallinnfilmi vastas Uuel tänaval. Olime seal terve öö, tantsisime. Arvan, et armusime otsekohe.

Veisaitė sõnul oli see ilus armastuslugu, aga Griša oli Eestis abielus ja tal olid lapsed. "Me püüdsime pool aastat lahus olla," meenutas Irena. "See oli hirmus aeg. Kui uuesti kohtusime, siis me ei suutnud enam lahku minna."

Veisaitė tõdes, et Grigori Kromanov on omamoodi sümboolne tegelane Eesti filmikunsti ajaloos: "Iga eestlane teab tema "Viimset reliikviat" ning tema viimane film "Hukkunud Alpinisti hotell" sai samuti kultuslikuks."

Irena oli "Alpinisti" juures teine režissöör ning töötas aasta Tallinnfilmis. Tema hinnangul oli Kromanovi parim film aga "Briljandid proletariaadi diktatuurile", mis näitas Venemaa tragöödiat.

Veisaitė oli Kromanovile filmide tegemisel abiks. "Meil oli hea teineteisemõistmine," rääkis ta. "Olin tema neljas abikaasa. Aga tema varasema abielud ei olnud vist eriti õnnelikud. Lõpuks leidis ta minu. Tahtsime tõesti koos vanaks saada. Aga seda õnne meile ei antud. Ta lahkus 58-aastasena."

Veisaitė kohtus paljude kohalike kultuuritegelastega alates Lennart Merist ja lõpetades Sulev Luigega. "Lähedased sõbrad oleme tänaseni Ivika Sillariga, Lea Tormisega, Lilian Vellerandiga, Ita Everiga. Olime väga lähedased Ülo Tontsiga, kes elas Tartus. Mikk Mikiveriga kohtusime tihti."

Eesti ja Leedu nõukogudeaegset kultuurielu võrreldes lausus Veisaitė: "Teie olite võib-olla julgemad. Teie avaldasite Kafkat ja teisi autoreid. Teie Sirp ja Vasar oli avatum teemadele, mida nõukogude ajal nii palju ei käsitletud. Teie side Venemaaga polnud nii tugev kui Leedul. Aga meie olime ehk rohkem romantikud ja teie rohkem pragmaatikud."

Mõnda aega elas Irena Arvo Pärdi ja Nora Pärdi Mustamäe kodus. "See oli üks elu kingitus, et me kohtusime. Arvo Pärt oli helilooja filmis "Briljandid proletariaadi diktatuurile"."

Irena sõnul sarnanes Arvo Pärdi lugu veidi nende omaga. "Ka Arvo oli abielus. Siis kohtus Noraga. Nora oli Eestist lahkumas, tahtis koos vanematega emigreeruda Iisraeli. Aga Arvo tuli ja ütles, et sa ei lähe kuhugi, jääd minuga," meenutas Irena Veisaitė, kel polnud Kromanoviga kuskil elada, nii kutsusid Pärdid neid enda juurde.

"Arvo Pärt on väga eriline inimene. Teda ei saa kellegagi võrrelda. Ta ütles, et kui tema südametunnistus pole puhas ja kohustused pole täidetud, ei saa ta muusikat kirjutada. Sest ta ei kirjuta ise, muusika tuleb talle kusagilt," ütles Veisaitė.

Pärdi "Für Alina" Alina on Irena tütar, kes lahkus Nõukogude Liidust, kuna ei suutnud astuda komsomoli. "Arvo teadis, et igatsen Alinat väga ja siis otsustas ta kirjutada oma "Für Elise" nagu Beethoven... Ja kirjutas "Für Alina"," jutustas Alina ema.

"Kui Arvo muusikat kuulata, siis tunned, et taevas pole kaugel," iseloomustas Veisaitė. "Selles on midagi puhast, selget, läbipaistvat, ütleksin. See on püha, selles on midagi jumalikku."

Holokausti üle elanuna on Irena näinud paljusid 20. sajandi õudusi: "Kaotasin oma ema. Kaotasin onu. Kaotasin vanavanemad. Kaotasin oma sõbrad. See oli mõistetamatu aeg. Miks meid korraga enam ei koheldud nagu inimesi. Üleöö kaotad kõik õigused, oled lihtsalt tühi koht. Igaüks võib sind tappa ja keegi ei karista neid, lausa vastupidi."

Tal endal õnnestus põgeneda Kaunase getost, ja ta pidi maha jätma vanaisa, tädi ja nõbu.

Irena pole jäänud aga kandma vimma. "Kui kätte maksad, siis tood maailma kurjust juurde. Sa kordad teiste vigu," nentis ta.

Leedus sai hukka peaaegu terve juudi kogukond. "See on ränk kaotus ja üha rohkem inimesi ka Leedus mõistab seda. Aga see peaks hoidma ära selliste asjade kordumise."

Irenat ennast aitas Jumal. "Mind ristiti ja hakkasin järgima Kristuse käske. Armastada ligimest, teha head, mitte maksta kätte. See tulenes minu haridusest. Arvan, et haridus on väga tähtis. Kui näiteks näeksin kedagi minu tütart vägistamas, siis võiksin midagi teha. Aga mitte kaalutledes."

"Sul ei tohi olla midagi varjata," rääkis Veisaitė oma elu põhimõttest. "Sest sa pole kellelegi midagi halba teinud. See tähendab, et su elu peab olema puhas, selge. Peab olema täis armastust ja headust. Seda tähendabki läbipaistvus."

Veisaitė on Leedu ühiskonnas üks inimõiguste eest seisjaid ning juhtis kümme aastat Avatud Ühiskonna Fondi, mille jaoks andis raha George Soros. "Ta kulutas 1990ndatel sellele 70 miljonit dollarit. Ma armastan oma kodumaad, tahtsin, et nad saaks osaks Euroopast, osaks inimkonnast, arendaks oma riiki mitte nõukogude moel ja mitte natsionalistlikult, vaid inimlikult."

Õnnest rääkides rõhutas Veisaitė, et inimene tunneb end õnnelikuna, kui on leidnud teise hinge, kes mõtleb samamoodi, kes mõistab ja hindab sind. "Ja sina vastad samaga. See on niisugune harmoonia. Harmoonia on tähtis muusikas ja elus," sõnas Veisaitė.

Kultuurisoovitus: lugeda korduvalt "Don Quijotet". Cervantes on kirjutanud ühe maailma parimatest raamatutest.

Teiseks: Taika Waititi film "Jänespüks Jojo". "See film on tõeline ime. See annab palju mõtteid, annab võimaluse naerda. Ja paljudest asjadest aru saada."