Morrisseyga on alati kaasas käinud varjatud küsimus, kas parim on juba möödas, nii oli see kultusbändiks saanud The Smithsi lagunemisel ja koostöö lõppemisel Johnny Marriga, ning ka viimasel kümnendil, mil Mozi austajaskond on vähenenud ta vastuokslike väljaütlemiste ja poliitiliste vaadete pärast. Võibolla et ongi see kõige parem aeg möödas, sõltuvalt sellest, kuhu me tahame seda joont tõmmata, kuid see ei takista Morrisseyl tegemast üha uusi albumeid, mõni neist muidugi parem kui teine.

Märtsi lõpus ilmunud 13. sooloalbumi "I Am Not The Dog On A Chain" võib paigutada ühe ta õnnestunumate albumite hulka pärast 2004. aasta "I Am The Quarry't". Ühendav joon pole siin mitte laulja enesemääratlus albumite nimes, vaid nostalgiline dramaatika ja vaieldamatult isikupärane maneer, millega ta muusikat teeb. Tõsi, Morrissey on vanemaks jäänud ja ta ei häbene seda oma lauludes ka tunnistada. Muusiku ja laulukirjutajana ületab ta jätkuvalt oma kirjanduslikke ambitsioone ja ta segastest avaldustest võimaldab ta looming õnneks kaugelt üle vaadata.

Iga uus plaat lisab midagi Mozi universumisse ja mõjub sooloalbumite hulgast hoolimata ikka värskena. Ei tahaks nõustuda nendega, kes leiavad, et Morrissey vaid kordab end karikeerimiseni välja. Soovi korral võib teha ka kaugemale ulatuva üldistuse ja väita, et Morrissey teebki kogu aeg sama albumit, olgu selle pealkirjaks "World Of Morrissey", kusjuures just sellise nimega kogumiku on ta üllitanud juba 1995. aastal.

Uus teos on terviklik ja üllatav, laiendades Morrissey instrumentaariumi. Avalugu "Jim Jim Falls" annab seekordsele ülesastumisele võtme kätte – see on haarav, tempokas, dünaamilise ja dramaatilise ülesehitusega meeleheitepala, üleskutse end käsile võtma. Teise laulu "Love Is On It's Way Out" esitab Morrissey kindlusega, nagu see kuulukski ta eredamate palade hulka. Taas laulab ta loomadest ja inimeste hoolimatusest, ega sõnumilt Morrissey vastsel albumil üllatagi - loomakaitse, klassiviha, üksindus, nostalgia, sellega tihedalt seotud vananemine – teemad, millest Morrissey kogu aeg tõukunud. Aga millest muust peakski siis laulma, kui mitte sellest, mis südamel. Albumi kolmas rada "Bobby Don't You Think They Know" on vaieldamatu hitt, sobiks kasvõi James Bondi filmi tunnuslooks, võimu annab juurde soulidiiva Thelma Houston.

Kui avalood olid käimalükkava iseloomuga, siis siin läheb juba põnevaks – ülesehitus köidab nii vokaalselt kui instrumentaalselt – retrokõlaline elektriorel vaheldub Houstoni eksalteeritud laulmisviisiga, mis jätab kohati varju Morrissey endagi. Nimiloos "I Am Not The Dog On A Chain" näitab Morrissey end isemõtlejana, kes ei usalda kedagi ega midagi, kõige vähem meediat, mis pigem sildistab ja naeruvääristab kui teenib tõde. Kriitiikat väikekodanluse pihta pillub Morrissey viiendas palas "What Kind Of People Live In These Houses" - Morrissey laulaks justkui endiselt Inglismaa töölisklassist, ehkki elab juba ligi 30 aastat USAs.

Vaatamata teatud võõrandumisele kodumaast ja takerdumisele Thatcheri aega on Morrissey endiselt sotsiaalselt kõnekas, ta laulab lastest, kelle jaoks on televisoon aken maailma ja kes ei pääse kapitalismi tingimustes üles ehitunud kastiühiskonnast. Morrissey laulab eraldatusest, mis ajab valima populiste ja äärmuslasi, lootuses, et kõlavaid loosungeid pilduvad poliitikud ka midagi muuta suudavad. "Knockabout World" on üks albumi mõjuvamaid lugusid. Crooner'i laadis esitusviis, lihtne meloodia, mis suubub kollektiivselt kaasa ümisema kutsuvasse refrääni.

Morrissey romantiline ja intiimsem külg tuleb esile mehhikoliku puutega loos "Darling I Hug A Pillow". Kaebelaul füüsilisest tõrjutusest ja armuvalust niriseb lohutamatusse nagu üks The Smithsi paremaid laule "Asleep" albumilt "The Queen Is Dead" (1986). Võib ju küsida, miks tuua siia sisse popmuusikas sedavõrd tähtsat bändi nagu The Smiths, kus Morrissey talent sai kordumatuks tänu koostööle Johnny Marriga, kuid paratamatult käib Smiths Morrisseyga siiani kaasas ja see moodustab ka osa tema nostalgilisest poolest. Albumi kaheksas rada - "Once I Saw The River Clean" toob aga sisse hoopis uue ja isegi harjumatu instrumendi Morrissey muusikas – süntesaatori. Lugu muutub nii tundmatuks, et kõlab, nagu oleks plaadile sattunud hoopis mõni Martin Garrixi remiks. Sündile lisab vanameister veel folgile viitava viiuli, meenutades loos oma iiri vanaema.

Tulemus on sedavõrd kummastav, et sobiks pigem ulmesarja "Westworld" saatemuusikaks, kuid eksperimentaalsust ei saa pahaks panna isegi Morrisseyle. Dramaatiline "Truth About Ruth" jutustab taas hakkama saamisest, endaks jäämisest, klavessiin lisab tehislikkust, taustal kõlav kõrge meesvokaal mõjub ühtaegu kitši ja sisulise finessina. "The Secret Of Music" on Morrissey loomingus samuti erakordne, sest reeglina on ta hoidunud kirjeldamast parasjagu muusikas toimuvat, see on aga ligi kaheksaminutine lugu sellest, kuidas parajasti kõlav lugu peaks töötama. Rikkalikult instrumenteeritud ja ka töödeldud kompositsioon kirjeldab hingeseisundit. Isegi naiivne oma kontseptsioonis, aga töötab.

Albumi lõpulugu "My Hurling Days Are Gone" võtab otsad kokku, teemadeks albumit läbiv nostalgiline dramaatika - üksindus, vananemine, igatsus, ka kahetsus. "Time will send you an invoice/ And you pay with your strength and your legs and your sight and your voice" - ja lugu lõpeb poolelt taktilt. 

Morrissey on üksinduse poeet, võibolla selles elegantses intiimsuses leidubki valem, mis eristab teda teistest lauljatest-laulukirjutajatest, kui siia sellist kategooriat üldse sisse tuua. Viimatiste albumite kõikuvast tasemest hoolimata haarab Morrissey emotsionaalne väljendusrikkus ja samas vaoshoitus, millega ta annab edasi kõike, mis talle maailmavalu valmistab.