Arvustus. Araabia telenovela ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Liivadüünid.
Liivadüünid. Autor/allikas: Luca Zanon/Unsplash

Uus raamat

Alberto Mussa

"Qāfi mõistatus"

Tõlkinud Leenu Nigu

Sari "Moodne aeg"

Varrak

"Saladutest, labürintidest, ennustustest ja mõttemängudest pulbitsev "Qāfi mõistatus" (2004) teeb vaimuka kummarduse araabia kultuuripärandile. Kuid eelkõige on see ülistuslaul keelele, kirjale ja luulele." (Kaanetekst)

Raamat on peaaegu loetamatu oma koketeeriva, bennyhill'iliku kirjastiiliga. Eeldan, et tegu on kultuurkapitali toetusega ilmunud teosega, kus Varrak saab väliskirjanduse väärtteoste tõlkeks oma eralduse ja eksisteerivad mingid kvoodid. Raske on kujutada ette selle lugejat. Mulle Lähis-Ida ja Araabia maad oma kultuuriga meeldivad. Asi pole kultuuriturismis, kus käid korraks eksootikat nautimas, vaid läänemaailma poolt liiga kõrvaletõrjutud teistsuguse maailmaga.

"Qāfi mõistatus" meenutab pigem purjus, edeva inimese loba, kes jutustab sulle pubis seiklusjutte maalt ja merelt. Mingis mõttes on see iganenud vaimukus, nagu Baskini anekdoodid või mõnda teise ajastusse kuulunud stiil, mis ajapikku hästi ei säili. Autor räägib teose vältel (vist) müütilisest luuletusest, mis on vaja miskipärast taastada. Luuletust taga ajades jutustab ta meile igasugu suguharude ja pool-müütiliste tegelaste juhtumisi, kus valitseb nomaadide ja beduiinide julmus ja jälkus. Inimelu ei maksa midagi, hobune on kõrgemal auastmel kui naine, hammas hamba vastu. Jutustamismeetod on nii vastukarva, Brasiilia kirjaniku Alberto Mussa edevus ja kekutamine tõukavad eemale.

Araabia muinaslood on teistlaadi kui Lääne punktist A punkti B lood. Seal käivad lood sinka-vonka, graatsiliselt nagu looride tants. Ainult et seda peab oskama jutustada, sest muidu tuleb välja seesamunegi. Teos vajub enda raskuse all kokku, need žongleeritavad jutud kukuvad robinal maha. Mussa justkui kasutab oma araabia pärandit ära, et eristuda teistest Brasiilia autoritest. Lood on segased ja samas üksluised, kõrbehõimude vahel pendeldavad isikupäratud metslased, kellele kirjanik on pannud pähe "araabiapärase" maski. Ma tean, et araabia mütoloogial ning jutustusviisil on paremaid teoseid ja see pole üks nende hulgast. Mussa on teinud luule telenovela'ks.

Kujutan ette autorit kirjutamas tabloididele "vürtsikaid seiklusi" kroonprintsi puhkusereiside kohta, see oleks talle amet kui rusikas silmaauku. Mussa on justkui avanud Wikipedia, lugenud seal paar nädalat araabia kirjanduse kohta ja seda siis kopeerinud, jäljendanud. Stiil on õline, nagu purjus paks võõras mees üritaks sind bussipeatuses kõdistama hakata, et "sa natukenegi naerataks, mu ingel." Põhiline takistus lugemisel jääbki autori kirjastiili juurde, mis on mitte lihtsalt võõras (mis vajaks tegelikult ainult harjumist), vaid võõristav. Tegu pole ilmselt araabia kultuuri armastajaga, vaid isikuga, kes end selle kultuuri kaudu esile tõsta soovib: võtab ette keerulise teema, kuid seab jutustaja fookusse ja ehib end võõraste sulgedega. "Qāfi mõistatuse" temaatika on äärmiselt huvitav, aga teise autori kätes võiks palju loetavam olla.

Üks viis autori stiili kirjeldada on araabia fan fiction, kus 16-aastane üritab mälu järgi Grimmide muinasjutte ümber jutustada. Reaalselt võinuks araabia luule ja tähestiku temaatika vahetada judaismi ja kabala vastu ning tulemus olnuks ikka sama ebameeldiv ajaraiskamine. Et selle teose maitset ajust välja saada, loen Irwini "Arabian Nightmare'i" ning tegelikult kasutaks arvustust kui platvormi tolle raamatu reklaamimiseks ja palveks teos eesti keelde tõlkida.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: