Arvustus. Igavik kui tähistajate kogusumma ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Don delillo
Don delillo Autor/allikas: Wikimedia

Uus raamat

Don DeLillo

"Null K"

Tõlkinud Kersti Unt

sari "Moodne aeg"

Varrak

Kohal kogu aeg ja kõik

pooleli.

Enda teada ei olnud ma sündides

üksi.[1]

 

Aastaid tagasi, kui asusin kirjutama kunstiteoreetiku Arthur C. Danto viimasest teosest "The Abuse of Beauty", otsustasin uurida ka autori vanust. Sain teada, et ta oli hetk tagasi surnud, 89aastaselt. Ameerika kirjanik Don DeLillo on samuti väärikas eas, 83, õnneks veel elus ja kirjutab hoopis surematusest. Äsja ilmus eesti keeles tema viimatine romaan "Null K" ("Zero K").

Aga DeLillo ei kirjuta surematusele osutades niivõrd endast, tal on suurepärane oskus fikseerida kaasaaega, kujutada seda irooniliselt ja postmodernistliku kergusega, vaatlejana, kuid paratamatult ka osalejana. Kirjeldaksin DeLillot Madis Kõivu sõnadega (need olid toona Mati Undi kohta):

"Temaga antakse meile see, "mis on teoksil". Mis sünnib. Tema ise on see, "mis sünnib". Ta on tugeva, mõrkjalt magusa lõhnaga kollakaspunane, fosforestseeruv, ülivoolav vedelik, kes ikka võtab anuma kuju, kuhu ta valatakse. Tema on absoluutselt voolav ja kujutu. Aga sellepärast leiab ta kõik need kujud, mis ise värvituna "on juba kohal". Ta voolab nendesse, helendub öösel ja meie näeme. Mis ka ei oleks teoksil, tema on juba võtnud teoksil-oleva poosi ja näitab seda oma loomulikus helenduses ja lõhnas. Temaga me ei eksi kunagi. Tema on ülimalt täpne jäljendaja."[2]

Mis on teoksil "Null K-s"? Mida jäljendab tekst ja millises rollis on autor? Ühtpidi on romaan kirjaniku viimane (ilmunud originaalis aastal 2016), just nagu "Põrgupõhja uus Vanapagan", on see tippteos ja omamoodi groteskne kokkuvõte kõigest varasemast, hoiatav, kirjaniku loomingu kvintessents. Ent on teada, et DeLillol on käsil ka juba järgmine teos, mille teemaks on kuuldavasti lähitulevik, tuleviku kujustamine, samuti nagu "Null K-s". Viimase peategelase Jeffrey Lockharti sõnades võib teema kokku võtta nii: "Anna tulevikukujustajatele nende palgamõrvaritasu ja nad võimaldavad sulle igavese elu." (lk 96).

"Null K" näib olevat niisiis vaid üks tähis kirjaniku pärandis. Sellega meenutab kirjanik, et ta on jätkuvalt aktuaalne. Fookus on aga enam nihkunud oleviku ja tuleviku suhele. "Null K" spekuleerib surematuse ja igavikulise elu üle ning samas peegeldab tekst teadmist, et lääne hiliskapitalistlik eluviis ja selle keel on millegi absoluutse ja igavikulise ees võimetu, sest viimastel aastakümnetel ei ole tähistaja isegi tähistatavat igatsenud. Selle taustal näib igaviku püüdlus pelgalt tehnoloogiliste saavutuste ja jõukuse mõõdupuuna. Nii näeme ka "Null K-s" avantüristlikku katset saavutada tehnoloogia abil surematust. Ent kas kunstlik surematus võimaldab kogeda hinge, millel on kõiksuse kogemus, või tähendab kõiksus lihtsalt tähistajate jada jätkumist, võimalust osta ekraanikaadreid juurde, nii et lõppsiht on lõpmatus kui tühi tähistaja.

DeLillo otsib vastuseid eri vaatepunktide kaudu, ent suures pildis on see hõlp mäng. Peategelane Jeffrey Lockhart külastab Kasahstani rajatud kõrgtehnoloogilist baasi, milles mässitakse ülirikkaid külmutatud kookonisse, et tagada neile võimalus ärgata paremasse tulevikku. Jeffrey multimiljonärist isa Ross on võimaldanud uue elu ka oma teisele naisele, kuna viimasel on ravimatu haigus. Romaan kulgeb ajas edasi-tagasi, kirjeldades perekonnasuhteid ja parema elu püüet, selle taustal ilmutab end ka tarbimisühiskonna järelefekt.

Samas mõjub üldine hinge foonil ekslemine ka neid kolme tegelast liitvalt. Sünd on sidunud neid egoga, oma nimega, kiskunud neid sünnieelsest ühtsusest lahti ja sundinud neid võõranduma, kogema illusiooni minast ja teisest. Romaan ilmestab, et kehaline elu ja eraldumise kogemus on tõuganud inimsest ikka jumalikkust saavutama, isegi sellist, mis on suuteline ka ennast lõksu panema, oma kannatuste ja surelikkuse lõksu.

Argentiina kirjaniku Juan José Saeri terminit kasutades võiks öelda, et DeLillo tegeleb "Null K-s" "spekulatiivse antropoloogiaga", mille osa on "kultuuri kirjutamine".[3] Uus sünnib ei millegi muu kui kirjutamise, imaginaarse eksperimenteerimise kaudu. Kujustamise ainus eeldus on "priviligeeritud ruumi" olemasolu ja mingi alghäälestus. "Null K-d" lugedes mõjuvad aga selle ruumi tehnoloogilised detailid ja tegelaste psühholoogiliselt pealispindsed kirjeldused pelgalt "epistemoloogiliste asjadena", mis hoiavad erinevuse ja vastupanu osutamise kaudu süsteemi lihtsalt käigus.[4] Kaadrite vaheldumine on autorile sama huvitav või paratamatu nagu lugejale.

Samas ei peagi ilukirjandus tulevikku üksikasjalikult modelleerima. Täpsema tulevikumudeli võib silme ette seada, lugedes Michio Kaku teost "The Future of Humanity". Kaku kirjeldab seal ka Silicon Valley plaane "surma ravimiseks".[5] DeLillo on ilmselt kõige sellega kursis, valikuliselt on ta oma tegelaste tulevikukursile häälestamiseks ühtteist üle võtnud. "Null K-st" kumab teadlikkus kvantteooriast, eriti arusaam vaatleja-efektist ja selle posthumanistlikust aspektist.[6] Teatavasti põhineb enamik tulevikutehnoloogiast kvandi mõistmisel, kuid otsapidi jõuab see mõistmine punkti, mida aastatuhandeid tagasi kirjeldas Ida spiritualism. See paneb mõistma, et Lääne filosoofia on asjata kogu olemise eksitusele tähendust otsinud. Samas on DeLillol ja tema kaasaegsetel see kvant-aspekt mässitud metafooride mängu või isiklike kujundite hoovusse. 

Siiski, "Null K" näib olevat taotluslikult kujundivaene (võrdluseks näiteks "The Body Artist"), ent peegeldab kvantteadmistele tuginedes, et inimene saab olla (abituna) vaid kontreetses kaadris, vaatluses (samal ajal on ta selle vaatluse ja reaalsuse looja), olla korraga lause ja mitte terve raamat. Aga kuidas pääseda nende tähistaja-piltide juurest terve filmilindini, kuidas näha Schrödingeri kassi, kes on elus-surnud, kuidas olla korraga kolmteist musträsta kirjeldust või näha kõiki elu pakutavaid armusuhteid kõiksuse perspektiivist? Ross Lockhart ei jäta igatahes midagi juhuse hooleks, ta tahab seda kõike veel oma eluea jooksul kogeda ja otsustab niisiis armastuse, külmutamise ja tehnoloogia kasuks. 



[1]Pennti Saarkoski. 2012. Luuletused. Tallinn: Tuum, 211.
[2]Madis Kõiv. 2005. Jäämäest loobumine. – Luhta-minek. Tartu: Ilmamaa, 491. 
[3] Vt Juan José Saer. 1997. El concepto de fi cción . Buenos Aires: Ariel.
[4]"Priviligeeritud ruumi" ja "epistemoloogiliste asjade" kaudu kirjeldab molekulaarbioloog ja eksperimendi uurija Hans-Jörg Rheinberger "eksperimentaalset süsteemi". Vt Hans-Jörg Rheinberger. 2011. "Consistency from the Perspective of an Experimental Systems Approach to the Sciences and their Epistemic Objects."  – Manuscrito Rev. Int. Fil., Campinas, v. 34, n. 1, 307-321.
[5]Vt Michio Kaku. 2018. The Future of Humanity. UK: Penguin Books.
[6]Vt ka  Samuel Chase Coale. 2012. Quirks of the Quantum: Postmodernism and Contemporary American Fiction. Virginia: University of Virginia Press.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: