Armastus, kannatused ja surm nõukogude lasteraamatutes ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ajakiri Krokodil
Ajakiri Krokodil

Kirjastaja Ilja Bernštein: Minu ülesanne on rääkida ajast.

1.

Lastekirjandust käsitledes on toodud eeskujuks Põhjamaade lastekirjandus, kus käsitletakse sageli igapäevaseid teemasid nagu elu, surm, lahutus, kärgpered jne. Seega, lastekirjandus käib eluga kaasas. Seda, kuivõrd käis eluga kaasas nõukogude lastekirjandus, on uurinud Peterburi kirjastaja Ilja Bernštein [1], kes on pühendunud unustatud nõukogude lastekirjandusele. NSV Liidus avaldati 1950. ndatest saadik tänapäeva mõistes määratutes tiraažides raamatuid, kus noored kangelased olid silmitsi vanemate lahkuminekuga, esimeste armastuste ja lihalike ihadega, lähedaste haiguste, kannatuste ja surmaga, keeruliste suhetega eakaaslastega. Alljärgnev on ajakirjanik Natalja Kotšetkova ja Ilja Bernšteini aastatetaguse jutuajamise üleskirjutus [2]

 

Natalja Kotšetkova (N.K.) Mida me silmas peame, kui räägime nn. nõukogude lastekirjandusest? Kas seda mõistet võib kasutada, või on tegemist mingi "tõbiste keskmise temperatuuriga?"

Ilja Bernštein (I.B.) Loomulikult tuleb täpsustada: tohutu riik, pikk ajavahemik, 70 aastat, mille kestel palju muutus. Ma olen oma uurimisobjektiks valinud küllaltki lokaalse valdkonna – sulaaja kirjanduse, pealekauba pealinnade oma, kuna ma tean, mis toimus Moskvas ja Leningradis 1960. – 70. aastatel. Aga isegi seda perioodi on raske ühe mõõduga võtta. Tol ajal ilmusid väga erinevad raamatud. Samas võin tolles perioodis vähemalt erinevaid suundumisi eristada…Sulaaeg ei tühistanud tsensuuri, kuid sünnitas soovi üritada "takistusribast mööda hiilida". Kirjanikel polnud võimalik avaldada oma julgeid "täiskasvanutekste", seevastu lastekirjanduses oli tsensuur leebem, nii võisid lugejateni jõuda nendegi autorite üllitised, kes vaba valiku korral poleks muidu lastekirjandust valinud. Pealekauba lähtuti ka "kainest kaalutlusest" – kui lugeda, mida Dovlatov avaldas lasteajakirjas Lõke (vene k. Kostjor), siis on tihtipeale tegemist täiesti konjunktuurse haltuuraga. Aga samas oli mitmeid "täiskasvanutele kirjutavaid" kirjanikke, kes ei nõustunud isegi lastele suunatud loomingut taolisele "kainele kaalutlusele" üles ehitama.  

 

N.K. Paljud lapsevanemad näevad sellele vaatamata toda tinglikku nõukogude lastekirjandust ühtse tervikuna, ning sellesse suhtutakse kaheti. Ühed arvavad, et tänapäevalapsed peavad lugema sedasama, mida nende isadele-emadelegi lapsepõlves loeti. Teised peavad noid raamatuid lootusetult vananenuiks.

I.B. Vananenud kirjandust pole minu arust olemas. Ta on kas juba kohe, sünnist peale, kõlbmatu ning surnud, sestap pole ka millelgi vananeda. Või, vastuoksa, hea kirjandus, mis samuti ei vanane. Sergei Mihhalkovi ja Agnia Barto sulest pärineb hulganisti tõelist kirjandust. Kui kogu Mihhalkovi looming luubi all ette võtta, siis leidub piisavalt head ja rämpsugi, kuid mitte seepärast, et midagi muutus ning mingid lood vananesid, vaid sestap, et need olid algusest peale surnult sündinud asjad. Kuigi Mihhalkov oli ju andekas inimene. Tema "Onu Stjopa" on hea kirjandus. Samad sõnad kehtivad ka Agnia Barto kohta. Pigem on mul tunduvalt rohkem pretensioone Genrih Sapgirile (1928-1999), kes oli sulaselgelt üks osa intelligentlikust müüdist, kuigi kirjutas jamagi - lugege kas või põldude tsaaritarist maisist.

 

N.K. Аga Vladislav Krapivin, kes lõi müüdi, et pioneerid on uued musketärid [3]?

I.B. Мulle tundub, et ta pole kuigi tugev kirjanik. Kuigi, vägagi võimalik, et hea inimene, kes ajas suurt ja tähtsat asja. Ma austan teda inimese ja isiksusena, aga kirjanikuna jääb ta mu arust Mihhalkovile ja Bartole alla.

N.K. Аga kui võtta kedagi ideoloogiavälist? Näiteks "Smaragdlinna võluri" autor Aleksandr Volkov. Täiskasvanuna pidin end ikka kõvasti sundima, et Volkovit uuesti üle lugeda.

I.B. Meil on nõukogude lastekirjandusest ju üsna kehv ettekujutus. Oli üks igavesti suur riigilahmakas, kus polnud ainuüksi kirjastus Detskaja Literatura, vaid poolsada teistsugustki. Ega meil pole eriti aimugi noist raamatuist, mida kõik needsinased kirjastused välja andsid. Mind ennast vapustas juba täiseas Voroneži kirjaniku Jevgeni Dubrovini (1936-1986) raamat "Kitse järel" (1968). Ta oli hiljem ajakirja Krokodil (Nõukogude nalja- ja satiiriajakiri. Asutati 1922. aastal) peatoimetaja. Tolle raamatu avaldas Keskmustmullavööndi kirjastus. Uskumatult võimas teos.

Raamat on üsna võigas, näljasurmadega täidetud esimesed sõjajärgsed aastad. Sõjast naasnud isa leiab eest üdini võõraks muutunud pojad, kellega ei tekigi sidet ja mõistmist. Vanemad lahkuvad toidupoolist otsima. Suisa hirm on uut lehekülge pöörata, kõik on niivõrd närvelõikav, kalk. Isa ja ema läksid kitse järele, aga kõngevad kuskil. Hirmsa elutõega raamat, ma ise ei tihanud seda uuesti välja anda, kummatigi on see üks parimaid raamatuid, mida olen lugenud. Üks oluline moment. Meie päevade noortel lastevanematel on ettekujutus, et nõukogude lastekirjandus oli ehk, isegi, üsna hea, aga ideloogilise surve tõttu ning ka seetõttu, et ühiskond ei tõstatanud ega lahendanud mitmeid olulisi küsimusi, ei leidnud laste/noorukite probleemid kirjanduses kajastust. Teismeealiste kirjanduses kohe kindlasti. Et seal pole juttugi neist olulistest küsimustest, millest tuleks tänaste teismelistega rääkida – vanemate lahutused, sõprade reeturlikkus, noorte plikade armumised täiskasvanud meestesse, perekonda tabanud onkoloogilised haigused, invaliidsus ja kõik muu takkapihta. Et seepärast tuleb just skandinaavia autoritele [4] tänulikud olla, kes need teemad üles võtsid.

 

2. 

N.K. Kui nüüd mingist raamatukauplusest kõrvaldada kõik Euroopa autorid, siis ei jäägi muud, kui üksnes Mihhalkov, Barto ja Uspenski.

I.B. Ega noid nõukogude-aegseid teismelistele mõeldud raamatuid saagi enam kuskilt osta. Kuid need olid Nõukogude Liidus, nõukogude autorite sulest ilmunud raamatud, mida trükiti suurte tiraažidega, kuigi uustrükke pole enam tehtud. Millest on kerima hakanud meie viimase aja kõige räpasemad skandaalid? Lastekodudest? Lapsepilastamistest? On olemas Juri Slepuhhini kena raamat "Kimmeri suvi" (1978), teismeea-romaan. Süžee on selline: isa naaseb rindelt, tast saab kõrge nõukogude ülemus. Ema on isa rindel olemise aja jooksul jõudnud kellegist rasestuda, poisi sünnitada ning selle kolmeaastaseks kasvatada, seejuures oli peres üks laps juba olemas – vanem õde, küll mitte peategelane – see tüdruk sünnib hiljem. Isa on nõus emale andestama, kui  too poisi lastekodusse annab. Ema jääbki nõusse, ning vanem õde ei ole samuti vastu. Sellest sünnib perekondlik saladus.

Hiljem sündinud peategelane saab juhuslikult saladusele jälile. Nördinud tüdruk paneb oma mugavast Moskva-korterist plehku. Lastekodus üles kasvanud poiss töötab kuskil ekskavaatori peal, ütleme, et kuskil Krasnojarski hüdroelektrijaamas. Tüdrub sõidabki tolle oma vennase juurde ning käib peale, et see ei jokutaks seal ning tuleks koju tagasi. Tüdruk naaseb. See on üks süžeeliin. Teine: tüdruk sõidab pärast 9. klassi suveks Krimmi, satub arheoloogilistele väljakaevamistele ning armub 35-aastasesse Leningradi arheoloogi. Tulemuseks üdini lihalik armastus, 10. klassi läinud tüdruk kolib mehe juurde. Too 1970. aastate raamat trükiti suures kirjastuses ning on üpriski ajastutruu. Mis veel? Vähihaiged? Hea kirjaniku Sergei Ivanovi (1941-1999), kes on tuntud animafilmi "Sadas mulluaastast lund" stsenaristina, raamat "Vana Bulka ja ta tütar" (1979), mis räägib sellest, kuidas lapsed reedavad: üks tüdruk reedab teise, kusjuures paralleelselt käivitub teinegi teema –isal avastatakse vähk. "Vana Bulka" ongi isa, ta satub haiglasse. Ta ise küll tuleb eluga välja, aga palatinaabrid surevad. Vot selline teismeliste kirjandus. Maks Bremeneri (1926-1983) "Miks ka mitte" (1956), mis ilmus enne sulaaega.

Jutt on koolist, kus suured pressivad noorematelt raha välja. Kooli juhtkond pigistab silmad kinni. Üks noortüüp otsustab vastu hakata, teda ähvardatakse väljamõeldud ajendi alusel koolist välja heita. Kooli administratsiooni poolt ärahirmutatud isa ja ema on samuti poisi vastu. Ainsana pakub tuge õppealajuhataja - äsja laagrist vabadusse pääsenud, rehabiliteerimata, vana õpetaja. Raamatu aluseks on tõestisündinud sündmused. Või 1962. aastal ilmunud Vadim Frolovi jutustus "Mis ja kuidas?", mille ma uuesti avaldasin. Vingem kui Salinger. Korralik nõukogude pere: isa on sõjasangar, ema – näitlejanna. Ema laseb mingi näitlejaga jalga, isa kukub jooma. 15aastane noorpoiss jäetakse omapäid kõigele selgust saama, kuid tol tahab oma elugi elamist. On omaklassitüdruk, kellesse ollakse armunud, ning on klassivenna vanem õde, kes teda laua all oma jalaga hellitab või seab end trikoos nõnda ukseavasse, et valgus peale langeks. Ning poisskangelane unustab esimese armastuse, sest siin tõmbab tugevam magnet. Ta kisub raevuselt ema kohta rõvedalt öelnud klassivennaga ning jookseb ema leidmiseks kodunt minema. Ülalkäsitletud raamatud olid pigem tavapärased kui miskit moodi erilised.

 

3. 

N.K. Kunas ja kelle sulest see traditsioon alguse sai?

I.B. Arvan, et see juhtus 1950. aastate lõpus. Kirjandusse tuli stalinistlikust kasvatustaagast prii noopõlvkond. Tinglikult – Dovlatovi-Brodski ringkond. Nad ei pidanud pärast NLKP XX kongressi endas millestki üle saama. Nad moodustasid dissidentliku kamba, nende vanemad olid laagrites istunud. Mis puudutab teismeliste kirjandust, siis võib nimetada selliseid kirjanikke nagu Valeri Popov, Igor Jefimov, Sergei Volf, Andrei Bitov, Inga Petkevitš jt. Nad eitasid minevikukogemust. Jevgenia Ginzburg kirjutab raamatus "Räige marsruut", kuidas ta seirab oma poega Vassili Aksjonovit, kes oli tema juurde Magadani sõitnud mingis rõvedas kirju-mirju pintsakus, ning kostab: "Läki, ostame sulle midagi korralikumat, aga sellest teeme Tonjale palitu". Poeg vastab: "Ainult üle mu laiba". Ning Ginzburgile jõuab järsku kohale, et poeg eitab mitte üksnes ta poliitilist, vaid ka esteetilist kogemust.

Sestap polnudki neile autoritele täiskasvanutekirjanduses tsensuuri tõttu kohta, neil polnud ka sellist haridust, mis oli päästnud samasugusesse olukorda sattunud eelmise põlvkonna. Andrei Bitov selgitas mulle: "Miks me kõik sinna [lastekirjandusse – tõlkija märkus] läksime? Me olime juba teise ajastu lapsed, me õppisime kehvasti. Meie eelkäijad, kel polnud võimalust soovituga tegeleda, võisid kas või tõlkida. Me ei osanud ju keeli, me ei saanud tõlgetega teenida nagu Ahmatova, Pasternak. Muud võimalust ei olnudki kui ainult lastekirjandus". Samasugused esteetilistest dissidentidest toimetajad olid "Lõkkes" (Kostjor), Detskaja Literatura Leningradi osakonnas. Või vaadake kunagise sarja "Tulihingelised revolutsionäärid" autorite koosseisu: Raissa Orlova, Lev Kopelev, Juri Trifonov, Bulat Okudžava. Nad kirjutasid raamatuid revolutsionääridest. Kes need revolutsionäärid olid? Sergei Muravjov-Apostol jne.jne. Noorkirjanikud olid kompromissitud. Keegi ei pigistanud püksitaskus rusikat. Mõnel ei edenenud lastekirjanduses küll kuigi hästi, nagu Bitovil, kuid temaltki trükiti "Külla lapsepõlvesõbrale" (1968) .

Nende autorite kirjutatu ei olnud jätkuks 1920-30. aastate kirjanike loomepärandile. Tol momendil mõjutasid lastekirjandust, sarnaselt Lindgreni "Karlssonile" ja Janssoni "Muumitrollile", ka Bel Kaufmani "Allakäigutrepist üles" (1964), Harper Lee "Tappa laulurästast" (1960), J.D. Salingeri "Kuristik rukkis" (1951). Nad näitasid, mida täiskasvanud kirjanik võib teha teismeliste kirjanduses. Ning need raamatud sattusid raamatukogudesse. Mitmed lastekirjanduse valdkonnad on üsnagi unustushõlma langenud. Näiteks lastele mõeldud ning ülipõhjalikult kirjutatud ajaloolised romaanid. Sellel alal tegutsesid Samuella Fingaret (1927 - 2016), kellele Joseph Brodsky pühendas oma luuletuse "Bluus Ella Fingaretile", Aleksandr Nemirovski (1919-2007) Nad ei läinud kergema vastupanu teed, et võtnuksid, näiteks, Plutarchose kirjapandu ning kirjutanuksid selle põhjal lood valmis. Nad kasutasid seda küll taustana, kuid lõid ikkagi Vana-Kreeka, Vana-Foiniikia või Vana-Hiina ajaloost pajatavad algupärased teosed. Fingaretil on raamat "Suur Benin" (1973), see on Aafrikas enne portugallaste sissetungi eksisteerinud Benini kuningriigist.

Või Volga-kandi kirjanik Sergei Grigorjev (1875-1953), kel on suurepärane raamat "Kantonist Berko" (1927), kantonistist juudipoisist. Juutidel oli üpriski suur nekrutinorm, seepärast võeti igasugu kavalusi appi – nad panid oma lapsed varakult paari, et neid kroonu ei võetaks. Seepärast olid olemas spetsiaalsed kantonistide koolid, s.t. laste sõjakoolid, kuhu võeti vägivaldselt 10-aastaseks saanud lapsed. 18-aastaseks saanud nooruk saadeti sõjaväkke, kus ta pidi 25 aastat ära teenima. Ning Berkogi antakse kantonistiks. Kõik on kirjutatud  detailitäpsusega, arvukate jidišikeelsete tsitaatidega, seejuures on üksikasjalikult kirjeldatud hederis (juudi koolis) õppimise iseärasusi, religioosse õppe teemasid. Kusjuures Sergei Grigorjev pole pseudonüüm, ta on pesuehtne venelane. Või võtame kirjanik Jemeljan Jarmagajevi (1918-1995) teose "Peter Joyce seiklused" (1971), mis vestab esimestest Ameerika-avastajatest, kveekerite teoloogilistest dispuutidest, kuigi Jarmagajevi raamat oli mõeldud 10-aastastele lastele. Need raamatute saatus meenutab tõepoolest Atlantist – kõik on kaduvikku haihtunud, ei mingeid kordustrükke.

 

[1]Ilja Bernštein on pälvinud Peterburis väljaantava lastekirjandusauhinna – Maršaki preemia (nominatsioonis "Sajandi projekt", sarja "Emakeelne kõne" eest). Nimetatud sarja raames avaldati mitmeid üpriski ammuseid autoreid, kes olid nn. Leningradi "sulaaja" teismeliste kirjanduse esindajad – Valeri Popov, Viktor Goljavkin, Sergei Volf, Boriss Almazov, Aleksandr Krestinski jt. Tõlkija märkus.

[2] Ligipääsetav: http://lenta.ru/articles/ 2015/10/17/ bernstein/

[3] V.Krapivini Opus magnum on jutustus "Mõõgapoiss", mis avaldati 1974. a. üleliidulises ajakirjas "Pioneer" (tiraaž 1 550 000 eks). Hiljem avaldati jutustus triloogiana. Eesti keeles avaldati 1978. aastal (kirjastus "Eesti Raamat", "Mõõgapoiss". Kolm jutustust Serjoža Kahhovskist keskmisele koolieale. Tõlkis Jaan Rannap).

[4] Võimalik, et selle Ilja Bernšteini mõttekäigu sünnitas 2007.a. Moskva rahvusvahelisel raamatumessil esitletud rootsi kirjaniku Pernilla Stalfelti "Surmaraamat", mis tekitas üpriski vastakaid vastukajasid ehk maakeeli skandaali. Raamatut tutvustades rõhutati, et laste ja täiskasvanutega surmast rääkimine on skandinaavlastel ammu väljakujunenud tava, et nimetatud raamat on täiskasvanutele abiks, alustamaks lastega surma-juttu ning vastamaks kõikidele surma-teemast tulenevatele põhiküsimustele: Kuidas inimesed surevad? Mida tähendab olla surnud? Mis juhtub meie kehaga pärast surma? Mida inimesed surnutega teevad? Lisaks Pernilla Stalfelti saatesõnad: "Pärast talve tuleb alati suvi, pärast elu saabub surm, aga see pole sugugi hirmus…" Tõlkija märkus.

 

Vene keelest tõlkinud Hannes Korjus

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: