Arvustus. Absurdsed ekstsentrikud ei paku kõhedust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Võidufilmis
Võidufilmis "Kõhedad muinaslood" saab mängimas näha ka Mart Sanderit ennast. Autor/allikas: kaader filmist/HÕFF

Uus film

"Kõhedad muinaslood"

Režissöör Mart Sander

Näitlejad Jekaterina Novosjolova, Mart Müürisepp, Tanel Saar, Merle Palmiste, Kadri Rämmeld, Ain Mäeots, Väino Puura, Mart Sander jt

3/10

Hiljaaegu (8.-10. mail) toimus Haapsalus 15. õudus- ja fantaasiafilmide festival HÕFF, mis lahutas huviliste meeli veebi kaudu. Vaatamata kriisile ei valmistanud HÕFF pettumust ka tänavu. Nagu alati oli filmivalik vaheldusrikas ning silma jäid linateosed "Tule issi juurde" (Come To Daddy, režissöör Ant Timpson), mis käsitleb inimeste enda õudu, alustades shakespeare'likust ideest, et vanemate patud kanduvad lastele, lõpetades tõsiasjaga, et ükski südamlikkus ei jää karistamata.

Või "Värv maailmaruumist" (Color Out Of Space, režissöör Richard Stanley) — adaptsioon H.P. Lovecrafti samanimelisest jutust, mille kõrvetavad tõed meenutavad legendi Ikarosest ning mille lõpplahendus annab loojangule uue tähenduse.

Põhiprogrammis mängis olulist rolli Eesti žanrifilmide võistluskava, kus esinesid kinotükid "Kiirtee põrgusse" (režissöör Urmas Eero Liiv), mis on laialivalguv ja deliirne, ent tervikuna jahmatavalt efektne ja "Ükssarvik" (režissöör Rain Rannu), mille inimlikkusega suudab igaüks end identifitseerida.

Parima Eesti žanrifilmi tiitli väljaselgitamisel omas kaalu viieliikmeline žürii, kelle otsusena pälvis auhinna Mart Sanderi vaimusünnitis "Kõhedad muinaslood", mis tuli üllatusena.

Veel vähem võis oodata tõdemust, et film on teeninud mitmeid nominatsioone ja auhindu üle maailma, sest "Kõhedad muinaslood" suutis alt vedada kõigis aspektides — oli tunne, et ma ei vaadanud sama filmi, mis teised.

Mart Sander on nimi, mille kaalu mõistavad nii keskklassi emad-isad kui kultuuririnde verinoored ja puruvanad. Hunt Kriimsilmana kannab härra oma hõlma all mitut ametit (muusik, lavastaja, kirjanik, näitleja, režissöör, kunstnik), vallates hulganisti võõrkeeli, mees nagu orkester.

"Kõhedad muinaslood" on valmistatud nullilähedase eelarvega ning seetõttu väärib saavutus lugupidamist. Eelarve vähesuse all on kannatanud mitmed tunnustatud filmid nagu "Memory Lane" (režissöör Shawn Holmes), "Flick Skin" (Craig Baldwin), "Year of the Nail" (Jonás Cuarón) jne. Kuid sellest ei piisa, et põhjendada antud kinotüki - kuidas seda nüüd viisakalt öelda - väljakannatamatut katset jutustada köitvaid lugusid. Kindlasti mängib rolli aja ja ressursside puudujääk, aga filmi hinnates pean toetuma sellele, mida esitletakse kinoekraanil ja mitte sellele, mis jääb kulisside taha. Täpselt nagu rahvusvahelisi spordivõistlusi vaadates premeeritakse atleedi sooritust väljakul, mitte seda, millised on tema treeningtingimused ning kui kvaliteetsed hantlid või kettad on tema kasutuses.

"Kõhedate muinaslugude" aluseks on Mart Sanderi samanimeline raamat ning linateos ise on neljast lühifilmist koosnev antoloogia, mille sulatab tervikuks vanapaganlik jutustaja (Mart Sander), kes annab lugudele ruumi ning edastab kergelt jälgitava narratiiv.

 

"Tegelikult" (osades Jekaterina Novosjolova, Toomas Kolk, Mart Sander)

Kurjakuulutavas hotellis leiab aset kurameeriva alatooniga vestlus hotelli administraatori ja kauni daami vahel — mis võiks küll valesti minna?

Algus loos "Tegelikult" tõotabki palju. Hilisõhtul domineerivad sünged toonid, pingeline õhkkond ning rahutu meeleolu, kuid see atmosfäär hääbub ruttu.

Huvitav on, et "Tegelikult" toetub vestlustele ehk kogu teave, intriig ja põnevus jõuab vaatajani dialoogide kaudu.

Idee on värskendav, sest üha rohkem prevaleerib peavoolu filmimaastikul arusaam, et mida leidlikumad on visuaalsed efektid ning kõvemad plahvatused, seda kõrgelennulisem linateos. See arusaam on sünnitanud hulganisti filme, mille taga peitub hiiglaslik eelarve, aga süžee on pudrune ja lohakalt lahendatud (näiteks "Jupiter Ascending", "R.I.P.D.", "Valerian and the City of a Thousand Planets", "The Lone Ranger").

Kahjuks aga kukkus Sanderi lähenemine läbi, sest jutuajamised ei veennud karvavõrdki — need on mehaanilised.

Jekaterina Novosjolova kui kogenud näitleja alustab tugevalt, ent Toomas Kolgi kesine sooritus tõmbab Novosjolova taseme iga kaadriga aina madalamale. Ma ei arva, et Kolk on niru näitleja, sest tegelik süü ei peitu näitlejatöös, vaid tekst, mida etendama pidi, ei tööta ekraanil (naljakal kombel ei suuda isegi Mart Sander ise oma tegelaskuju välja mängida).

Probleem seisab selles, et häirib lühifilmi kirjanduslik päritolu, moonutades tõsiseltvõetavad tegelaskujud absurdseteks ekstsentrikuteks — nagu oleksid nad olnud teadlikud oma eluvõõrast olekust.

Kuna dialoogid on jumetud, jäin lootma, et mõni sündmus haaraks tähelepanu või taustamuusika täidaks stseeni tühikuid, ka seda ei juhtunud. Vaatamata tõsiasjale, et "Tegelikult" on neljast loost kõige professionaalsema produktsiooniga, arvan, et see pidanuks jääma raamatu kaante vahele. Ei mõista, miks oli vaja teosest film luua, sest see ei paku vaatajale midagi uut.

Hinnang: 3/10

 

"Peiteaeg" (Mart Müürisepp, Tanel Saar, Lauri Pedaja, Märt Koik ja Merle Palmiste)

Kaks detektiivi külastavad Teise maailmasõja aegset uurimiskeskust, kus väidetavalt hoitakse tulnukalaeva, mis toitub inimese emotsioonidest, millest tugevaim on hirm.

"Peiteaeg" on kahtlemata lühifilmidest kõige tõhusamalt teostatud. Kuigi ka see kannatab puise dialoogi needuse all, päästab paratamatusest Märt Koigi kosutav etteaste.

Kui jätta välja ebavajalikult pikk liftistseen ning odavad visuaalsed eriefektid, siis ei olegi palju, mida kritiseerida.

Hinnang: 4/10

 

"Üksinduse allikas" (Ott Salla, Lisette Pomerants, Liisa Linhein, Ain Mäeots, Väino Puura, Heli Vahing, Hallar Bergmann, Oleg Lebedev-Bovolski)

Lihtne külapoiss armub iidsesse näkki, kes elab saladusliku allika ääres. Kuid see armastus maksab kõrget hinda.

Esialgu tahan öelda kiituseks, et "Üksinduse allikas" on neljast loost kõige kaasahaaravama süžeega, kandes ehtsa muistendi varje. Nagu "Tegelikult", pärineb ka "Üksinduse allikas" Sanderi kogumikust "Kõhedad muinaslood", kuid seekord mängib kirjanduslik õhkkond filmi kasuks.

Kui eelnevalt võis olla probleeme taustamuusika puudumisel, siis siin oli mul muusika olemasoluga konflikt. Ühelt käelt lisab muusika vajalikku vürtsi, kuid teisalt esineb kohti, kus muusikavalik tekitas pahameelt. Näiteks täitsa loo algul, kus talupere istub laua taga ning taustal käivad noodid, mis soovivad vaatajas õudu tekitada — mõistan, et see oli teadlik otsus, sest justkui ennustab ette perekonna kurja saatust. Samas ei läinud muusika kohe üldse antud stseeni meeleoluga kokku.

Priskeimaks miinuseks on filmi pikkus, mis lõppkokkuvõttes väsitas mu ära, kuid mitte seetõttu, et oleks raskusi vastupidavusega, vaid sellepärast, et köitvast ideest kasvas üksluine rutiin.

"Üksinduse allikas" proovib pakkuda ootamatuid pöördeid ja ettearvamatuid lahendusi, ent üsna kähku saavad loo reeglid vaatajale selgeks ning pärast seda pole muud, kui oodata.

Kahjuks ei tasu ootus ära, sest "Üksinduse allikale" sai saatuslikuks -- trummipõrin -- kuivad ja eriti venivad kõnelused, mis ükshaaval tegid vaatamise väljakannatamatuks. "Üksinduse allikas" võinuks sündida tummfilmina. Sedasi oleks loo käik pingelisem ning lõpplahendus kõvasti tabavam.

Eriti häirib selle lühifilmi puhul kaameratöö, mis üldises kontekstis täitsa väärt, aga ei lähe kokku temaatikaga. Kaadrites puudub liikumine ning need on enamasti elutud ja külmad. Värvid kas liiga teravad või tuhmid. Valgus kohati leidlik (näiteks violetne valgus kumamas peopesast), kuid valdavalt jäid õhtu- või toastseenid alavalgustatuks.

Kostüümid näevad välja nagu otse muuseumivitriinilt nopitud ja mitte sellepärast, et nad oleksid kohe eriti reaalsed, vaid et neid pole mitte keegi varem kandnud — sirgeks triigitud ja lakitud. Kui ekraanil on vaene talupoeg või Vene ohvitser, siis veider on näha neil seljas riideid ainsagi kriimu või plekita. Mõistan, et see on juba pisiasjade kallal nokkimine, aga see tegi kogu kogemuse vähem autentseks (eks siingi mängib rolli madal eelarve, aga kui "Üksinduse allikas" oleks lühem või kasvõi must-valge filtriga üle tõmmatud, ei hakkaks puudujääk niivõrd silma).

Vaatamata kõigele üritab "Üksinduse allikas" olla ambitsioonikas ning kujutan ette, et kui kunagi enama ajaga proovida filmi uuesti teostada, siis võiks sellest midagi vägevat sündida. 

Hinnang: 4/10

 

"Kammerteener on süüdi" (Kadri Rämmeld, Vahur-Paul Põldma ja Mart Sander)

Kammerteener kuuleb pealt, kuidas õhtulauas einestajad paraaditsevad ideaalselt sooritatud kuriteo üle.

Oeh... seda oli kohe eriti raske vaadata. Enne viimase loo algust ütleb paganlik jutustaja vaatajale, et järgmine pala selgitab, miks ta siin on. Kui publik loodab nüüd vastuseid leida, siis leiab ta hoopis pettumuse. "Kammerteener on süüdi" ei selgita mitte midagi, vaid tõmbab vee peale kogu tervikule.

Näitlejatetööd on õnnestunud, aga sellest ei piisa.

Ma ei saa lihtsalt aru, miks see üldse sinna lõppu suruti?

Kui "Kõhedad muinaslood" lõppenuks näiteks "Üksinduse allikaga", oleks tervik kõvasti parem, sest "Kammerteener on süüdi" pole põnev ega intrigeeriv, vaid jätab mulje, nagu oleks tegu lõigatud etüüdiga Kanal 2 saatest "Suur komöödiaõhtu".

Ehk prooviti teha intelligentset nalja, rääkides samal ajal ladusat lugu, kuid mitte kumbki ei õnnestunud (kui nali oleks nägu, siis Mart Sanderi lähenemine siin oli seda korduvalt taguda).

Hinnang: 2/10

 

Kokkuvõte

Väärib lugupidamist, et Mart Sander tegi praktiliselt kogu filmi ise. Ent "Kõhedad muinaslood" vajanuks natuke rohkem aega ja kogenud režissööri lähenemist. Küsimus pole kindlasti algmaterjalis ega idee kvaliteedis, vaid selles, et Mart Sander lõi filmi läbi kirjaniku silme, ehk saatuslikuks sai raskus eristada, mis töötab raamatus ja mis kinoekraanil.

Üldine hinnang: 3/10

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: