Riin Kõiv. Mis, kes ja kuidas on sotsiaalselt konstrueeritud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mis, kes ja kuidas on sotsiaalselt konstrueeritud
Mis, kes ja kuidas on sotsiaalselt konstrueeritud Autor/allikas: Mia Felicita Bertelli/Creative Commons

Riin Kõiv arutles selle üle, mis, kes ja kuidas on sotsiaalselt konstrueeritud. Artikkel ilmus algselt ajakirjas Akadeemia, jaanuar 2020, lk 54-76.

Sissejuhatuseks

Siit ja sealt kuuldub, kuidas üks või teine nähtus on, või siis ei ole, sotsiaalselt konstrueeritud. Oma kuulsas sotsiaalse konstruktsiooni mõistet käsitlevas raamatus Mille sotsiaalne konstrueerimine? (1999) nimetab Ian Hacking muude seas järgmisi asju, mida sotsiaalteaduslikes kontekstides on väidetud olevat sotsiaalselt konstrueeritud: sugu (naised, mehed), emotsioonid, faktid, loodus, haigus, teadmine, naispõgenikud, suuline ajalugu, kvargid, sarimõrvad, postmodernism, tehnoloogilised süsteemid jne. Loetellu passib lisada veel kaks nähtust, mille sotsiaalse konstrueerituse  või mitte-konstrueerituse küsimus on viimasel ajal aktuaalne: rass ja homoseksuaalsus. Kui algselt levis fraas "sotsiaalsest konstrueeritud" erinevates sotsiaalteaduse ja sotsiaalfilosoofia harudes,[1] siis tasapisi on see imbunud laiatarbekasutusse. Arvamust millegi sotsiaalse konstrueerituse või mitte-konstrueerituse osas avaldatakse ka argistes, sageli ideoloogilise maiguga, väitlustes. Meiegi ajakirjanduses on viimasel ajal peetud elavaid sõnavahetusi, milles arutlejatel südamel naiselikkuse, rahvuse, rasside sotsiaalne konstrueeritus. Mõned neist koondati hiljuti kogumikku Tegelikkus ja sotsiaalsed konstruktsioonid (Raud 2019).

Kui üks väidab üht ja teine vastupidist, on loomulik oletada, et vähemalt üks väitjatest eksib. Väide, et mingil asjal on mingi omadus, on tõene, kui sel asjal see omadus tõepoolest on, ja väär, kui tal seda omadust ei ole. Kuna pole võimalik, et asjal korraga on ja ei ole mingi omadus – näiteks omadus olla õun – siis pole ka võimalik, et õigus on nii sellel, kes väidab "See on õun" ja sellel, kes seda eitab (Leibniz 1686; terve mõistus). Nii on ka omadusega olla sotsiaalselt konstrueeritud. Kas on õigus sellel, kes väidab asja sotsiaalset konstrueeritust või sellel, kes seda eitab; või peetakse sõnadega "sotsiaalselt konstrueeritud" silmas erinevaid asju ja toimub tulutu teineteisest möödarääkimine. Tavapärane "meetod" selgitamaks välja, kas miski on või ei ole väidetud viisil, on minna ja vaadata, kuidas asjad tegelikult on. Näiteks parim lahendus küsimusele, kas Mardi uus auto on punane, on minna vaadata, mis värvi on Mardi uus auto. Teinekord on asi keerulisem. Oletame, et lahkarvamust tektiab küsimus, kas Peetri põetav haigus on mukopolüsahharidoos, või siis, kas õnnelikem inimene maailmas on Bill Gates. Siin ei piisa pelgast vaatamisest. Ei piisa, kuna pole selge, mis asi on mukopolüsahharidoos ja milles seisneb õnn (eeldusel, et õnn on ähmane mõiste ja võib erinevate inimeste jaoks tähendada erinevaid asju). Alles siis, kui see on välja selgitatud, teame, mida üleüldse vaadata.

Sotsiaalse konstrueeritusega on asjad rohkem nagu mukopolüsahharidoosi ja õnnega punasusega. Erinevalt sõnast "punane" puudub väljendil "sotsiaalselt konstrueeritud" argine, üheti mõistetav ja ütlematagi selge tähendus (see ilmneb kasvõi selles, et paludes selgitada, mida sotsiaalse konstrueerituse all silmas peetakse, satuvad sõna pruukijad sageli kimbatusse). Sotsiaalse konstrueerituse mõiste on algupäralt tehnilist laadi kokkuleppelise tähendusega termin. Nii võib tunduda, et parim viis predikaadi "on sotsiaalselt konstrueeritud" tähendus paika panna, on see kokkuleppeline tähendus välja uurida. Paraku see strateegia ei tööta. Nähtuste sotsiaalsest konstrueeritusest räägitakse tänapäeval erinevates teoreetilistes kontekstides erinevates, sageli selgelt määratlemata tähendustes. Pigem on nüüdseks tegemist avara katusterminiga, millega eri kontekstides omistatakse asjadele oluliselt erinevaid omadusi. Sõnadel "sotsiaalselt konstrueeritud" ei ole ühte ainuõiget määratlust, on erinevad määratlused, ning iga vaidlus teemal kas "X on/ei ole sotsiaalselt konstrueeritud" on seni ähmane ja lahendamatu, kuni pole selgelt öeldud, mida sotsiaalse konstrueerituse all parajasti mõeldakse.

Siinse kirjutise eesmärgiks on laotada laiali erinevad võimalused, mida väitega "X on sotsiaalselt konstrueeritud" silmas võidakse pidada (siin ja edaspidi tähistab "X" mis tahes nähtust, mille kohta võidakse väita, et see on sotsiaalselt konstrueeritud). Lähtun sellest, kuidas sotsiaalse konstrueerituse mõistet on kasutatud ja eritletud meie kaasaegses analüütilise sotsiaalfilosoofia traditsioonis.[2] Pakutavad eristused on üldised  baaseristused, mille detaile on võimalik (ja tarvilik) välja nikerdada eri viisidel. Üldisusest hoolimata aitavad need eristused selgemini näha, milles asi võib olla, kui asi on sotsiaalses konstrueerituses.

Kõige üldisemalt väidab lause "X on sotsiaalselt konstrueeritud" seda, et X-i on tinginud sotsiaalsed tegurid. Vahel ajendab X-i sotsiaalset tingitust tuvastama puhtalt teoreetiline huvi, huvi teada, kuidas asjad X-ga on. Teinekord motiveerib seda äratundmine, et X oma konkreetsel kujul on moraalselt või poliitiliselt problemaatiline (Hacking 1999: 6; Díaz-León 2015; Haslanger 2003). Sellisel puhul teenib teadmine, mis ja kuidas X-i tingib, ühtlasi eesmärki tuvastada mehhanismid, mida mõjutades X kas kõrvaldada või paremaks kruttida. Väide, et X on sotsiaalselt tingitud, rajab sel juhul teed väitele, et X-i on võimlaik muuta sotsiaalseid asjaolusid muutes. Oluline on sealjuures siiski rõhutada, et "X on sotsiaalselt konstrueeritud/tingitud" iseenesest ei anna X-le hinnangut. Sotsiaalselt tingitud moodustised võivad olla nii kiidu- (riik, pension, lasteaiad, inimõigused) kui laiduväärt (inkvisitsioon; fašistlikud režiimid; orjandus). See, kas X on halb või hea, ei sõltu mitte X-i sotsiaalsest tingitusest, vaid moraalsetest, poliitilistest ja muudest praktilistest kaalutlustest. 

Määratlus, et X on sotsiaalselt konstrueeritud siis, kui X-i tingivad sotsiaalsed tegurid, jätab lahtiseks kolm parameetrit: (1) kuidas sotsiaalsed tegurid X-i tingivad ehk milles too tingimine täpselt seisneb, (2) mis laadi asi on X, (3) mis on sotsiaalsed tegurid.  Vastavalt sellele, kuidas need muutujad ära sisustada, saame eristada erinevat tüüpi sotsiaalkonstruktivistlikke väiteid. Ülejäänud teksti vältel täpsustan erinevaid viise, kuidas, ja erinvaid asju, mida sotsiaalsed tegurid võivad tingida. Seda, mis teeb millestki sotsiaalse teguri, ma ei puutu, vaid eeldan ähmast, aga tüüpilist määratlust, mille järgi miski on sotsiaalne niivõrd, kuivõrd see seisneb inimeste ühistegevuses.

Põhjustamine ja konstitueerimine

On tavaks eristada kahte laia viisi, kuidas sotsiaalsed tegurid X-i võivad tingida. Sotsiaalsed tegurid võivad tingida X-i kas seeläbi, et nad seda põhjustavad, või seeläbi, et nad X-i konstitueerivad tehes X-ist nimelt selle, mis see on (Ásta 2015; Díaz-León 2015, Haslanger 2003; Mallon 2019). Et põhjustamise ja konstitueerimise vahest intuitiivset aimu saada, vaatleme soojenduseks paari kodusemat näiteid.

Mõtleme mõnele konkreetsele kellale. Selle kella kohta saame küsida kahte sorti küsimusi. Esiteks: millised sündmused, protsessid ja asjaolud viisid selleni (tõid esile selle), et siin on see kell? Niiviisi küsides küsime, mis põhjustas selle kella. On erinevaid võimalusi. Kella võisid põhjustada kellassepp Jaani tegevus, robotid suures tehases, mateeriaosakeste juhuslik kokkupõrge kõrgel temperatuuril jne. Neist võimalustest on vaid üks see, mis kella tegelikult põhjustas. Teiseks saame kella kohta küsida järgmist: Mis teeb sellest asjast siin kella? Mille tõttu on see ese siin nimelt kell ja mitte orav või pesumasin? Tõelähedane vastus sellele küsimusele on see, et tal on võime mõõta aega ning teatud füüsilised osised – kellavärk, seierid, sihverlaud –, mis seda võimet tagavad. Võime aega mõõta ja teatud füüsilised osised samuti tingivad selle, et siin on see kell. Nad tingivad selle, seda eset kella kellana konstitueerides ehk tehes sellest esemest kella, olemata sealjuures aga kella põhjused.

Mõtleme mõnele kurjategijale nimega Meelis. Ka Meelise kui kurjategija kohta saame küsida kahte laadi küsimusi. Esiteks: mis põhjustas selle, et Meelis on kurjategija? Teiseks: mis on see, mille tõttu Meelis liigitub kurjategijaks? Vastused neile küsimusele erinevad. Seda, et Meelis on kurjategija, võis põhjustada näiteks see, et Meelis liikus teismelisena kahtlases seltskonnas, et Meelisel on impulsiivne iseloom, et Meelis kasvas üles kitsikuses jne. Ükski neist variantidest ei ole veel see, mis teeb Meelisest kurjategija. Meelisest teeb kurjategija hoopis see, et ta on sooritanud tegusid, mis seaduse järgi on karistatavad ja liigituvad kuriteoks – tegelenud maksupettusega, kuulunud kuritegelikesse rühmitustesse, korraldanud peksmisi jms. Et Meelis nimetatud tegusid on sooritanud, konstitueerib Meelise kurjategijana, olemata sealjuures tema kurjategijaks olemise põhjuseks.

Asja põhjused on asja identiteedi suhtes üldjuhul sattumuslikud, konstitueerijad aga paratamatud.[3] Sellesama kella ja Meelise kui kurjategija võinuks põhimõtteliselt põhjustada ka miski muu, kui mis need tegelikult põhjustas, ilma et see kell lakkaks olemast kell ja Meelis lakkaks olemast kurjategija. Kui aga kõnealusel esemel puuduks võime mõõta aega, või kui ei eksisteeriks seadusi, mida Meelis murdnud oleks, siis ei oleks ka seda kella ja Meelis ei oleks kurjategija.

Neis kahes tingimise tähenduses saab mõista ka mingi nähtuse sotsiaalset tingitust (konstrueeritust): sotsiaalsed tegurid võivad X-i kas põhjustada või konstitueerida. Seesama kell on triviaalne näide sotsiaalselt põhjustatud ehk põhjuslikult konstrueeritud nähtusest – suure tõenäosusega on konkreetse kella eksisteerimise põhjustanud mitmete inimeste koordineeritud töö seadeldiste abil, mille omakorda põhjustanud keerukad sotsiaalmajanduslikud protsessid. Kurjategija Meelis pakub triviaalse näite nähtusest, mida sotsiaalsed tegurid konstitueerivad. Meelisest teeb kurjategija asjaolu, et eksisteerib teatud sotsiaalne institutsioon, seadus, ja tõsiasi, et Meelis on seda seadust murdnud. Oluline on märgata, et see, mis on sotsiaalselt põhjustatud ei pruugi veel olla sotsiaalselt konstitueeritud. Olgugi et kella on põhjustanud sotsiaalsed tegurid, on kell kell oma teatud füüsiliste omaduste, mitte sotsiaalsete tegurite tõttu. Olgugi et Meelist konstitueerivad kurjategijana sotsiaalsed tegurid, võivad (kuigi ei pruugi) Meelise kuritegelikkuse põhjused olla hoopis bioloogilised.

Järgnevas selgitan lähemalt, mis asju ja kuidas täpsemalt võivad sotsiaalsed tegurid neis kahes tingimise tähenduses tingida.

Mõisted

Laias laastus on kaht sorti asju, mida sotsiaalsed tegurid emmas-kummas tähenduses võivad tingida: ühelt poolt asjad-nähtused endid, teisalt meie mõisted või ideed asjade kohta ehk see, kuidas ma asju vaimus esitame. Alustan variandist, et sotsiaalselt tingitud on mingi mõiste.[4] Et selgitada, mis tingimustel on mõiste sotsiaalselt tingitud, tuleb esmalt selgitada, mis on mõiste.

Maailmas leidub asju ja nähtusi. Mõnedest neist me mõtleme. Asjast mõeldes aktiveerin ma selle asja mõiste. Mõeldes mõtet "Kassid on pehmed ja karvased, ja näe, seal ongi üks selline" aktiveerin muu hulgas näiteks kassi mõiste, pehmuse mõiste, karvasuse mõiste. Minu mõte koosneb neist mõistetest. Milles täpselt mõisted kui mõtete koostisosad seisnevad, on vaidlusalune küsimus. Meile piisab siin üldisest määratlusest, mis on kooskõlas erinevete detailsemate mõisteteooriatega, et mõisted on mingid reeglid või kriteeriumid, mille järgi me mõttes asju kategooriatesse liigitame vastavalt sellele, kas neil on mingid tarvilikud omadused või mitte. Näiteks mehe mõiste on mingi kriteerium, mille järgi me otsustame, kas konkreetne objekt on mees, mille abil konkreetse objekti mehena ära tunneme. Punasuse mõiste on kriteerium, mille alusel me otsustame, kas asi on punane või mitte. Selline otsustamine võib toimuda reflekteeritult või automaatselt, konkreetse liigitamiskriteeriumi sisu teadvustades või mitte. Vastavalt võivad ka mõisted olla kas teadvustatud või teadvustamata.

Vahel võibki väide "X on sotsiaalselt konstrueeritud" pidada silmas seda, et mõne sel viisil mõistetud mõiste ehk vaimse liigitamiskriteeriumi olemasolu on tinginud sotsiaalselt tegurid. Sotsiaalkonstruktiviste huvitavad eeskätt jagatud mõisted. Mõiste on jagatud, kui mingi rühm inimesi kasutab maailma nähtuste kategoriseerimiseks üht ja sedasama kriteeriumi. Sageli on jagatud mõisted seotud kindlate sõnadega, foneemiühenditega ('mees', 'punane' jne), mille abil väljendame vastavatest mõistetest koosnevaid mõtteid. Olgu siinkohal aga rõhutatud, et väites mõne jagatud mõiste sotsiaalset tingitust, ei väideta vastava sõna sotsiaalset tingitust. Et mõne mõiste kui vaimse liigitamiskriteeriumiga on seotud just see ja mitte too või üleüldse mingi sõna, on ilmselgelt sotsiaal-ajalooliste protsesside tulem (kuigi võib olla igati huvitav küsimus, milliste protsesside nimelt). Vaieldavam ja seetõttu huivpakkuvam on väide, et sotsiaal-ajalooliste protsesside tulem on konkreetse sõnaga seotud või sootuks sõnatu mõiste ise.

Eristasin tingimist kui põhjustamist ja tingimist kui konstitueerimist. Variandi, et sotsiaalsed tegurid mõisteid konstitueerivad, võime siinkohal kõrvale jätta. Mõisted kui mõttekategooriad on psühholoogiliste entiteetidena indiviidide n-ö peaasjad. Mis iganes neid konstitueerib, asub seegi konkreetete indiviidide peas, mitte ühiskonnas.[5] Tõsisemalt tasub võtta seisukohta, et sotsiaalsed tegurid on mingi mõiste põhjustanud. Mis tingimustel on mõiste sotsiaalsete tegurite põhjustatud? Vaatame sissejuhatuseks ja kontrastiks, mis on alternatiivid.

Üheks alternatiiviks on see, et mõiste omamise põhjustab maailm ise – need asjad või nähtused, mille kohta konkreetne mõiste käib. Maailmas leiduvatel asjadel on sarnasusi ja erinevusi. Mõned neist sarnasustest ja erinevustest tungivad esile enam kui teised. Asjad, millel on korraga nokk, tiivad, suled, kaks jalga, võime muneda mune ja lennata, eristuvad selgelt ja silmatorkavalt asjadest, millel pole ei nokka, tiibu, munemisvõimet jne. Niisugused esiletungivad sarnasused ja erinevused asjade vahel võivad "peale suruda" vastava liigitamiskriteeriumi, äratundmise, et need asjad, mis omavad nokka, tiibu, ja sulgi, mis munevad mune ja lendavad kuuluvad kokku, on ühte liiki. Nii on moodustunud mõiste LIND[6] ehk liigitamiskriteerium: see, millel on nokk, tiivad, suled, mis lendab ja muneb. Edaspidi rakendame seda mõistet otsustamaks: see on lind, see ei ole.[7]

Teinekord selline seletus ei toimi. On mõisteid, millele ei vasta maailmas mitte midagi (FLOGISTON, PÄKAPIKK, LAME MAA, OLÜMPOSE JUMAL jt.). Võtame näiteks mõiste OLÜMPOSE JUMAL. Oletatavasti seisneb see umbkaudu järgnevas kriteeriumis: see, mis on jumal ja elab Olümpose mäel. Selliseid objekte ei ole olemas. Kui aga objekte, mille kohta mõiste käib, ei ole olemas, ei saa need  objektid olla ka vastavat mõistet põhjustanud. Mõiste peab niisiis olema põhjustanud miski muu. Ning mõnel puhul võivad selleks muuks olla sotsiaalsed tegurid. Nii näiteks näeb Feuerbach erinevate jumalusemõistete päritolu selles, et sotsiaalsetest oludest tulenevalt pole inimesel võimalik end materiaalses maailmas teostada, mille kompensatsiooniks loob ta kujutluse jumalast kui iseeneses täideviidud/täisulikust versioonist (Feuerbach 2016). Samasse valda kuulub ka Karl Marxi väide, et religioon ühes jumalusekontseptsioonidega on oopium, millega rahvas oma maist kannatust leevendab (Hegeli õigusfilosoofia kriitikast. Sissejuhatus, 1844).

Siinkohal on kohane õiendada üht levinud eksijäreldust. Argistes sõnavõttudes sotsiaalse konstrueerituse teemal kiputakse eeldama, nagu järelduks mõiste sotsiaalsest konstrueeritusest, et tegelikkuses ei vasta mõistele mitte midagi (näiteks Espak 2018, Viikmaa 2017). Sellelt eelduselt on lihtne demonstreerida sotsiaalkonstruktivistlike positsioonide naeruväärsust. Rassi mõiste on sotsiaalselt konstrueeritud, s.t rasse pole olemas? Naise ja mehe mõisted on sotsiaalselt konstrueeritud ehk naisi ja mehi pole tegelikult olemas? Aga ilmselgelt erinevad rassid, naised ja mehed on olemas! Ergo, väita, nagu oleks rassi ja soo mõisted sotsiaalselt konstrueeritud on totrus.

See järelduskäik on aga vigane. Sotsiaalsete tegurite põhjustatud võib olla ka mõiste, millele vastavad maailmas igati tegelikud objektid. Mõisted, nagu me neid mõistame, on kategoriseerimise reeglid, mis määravad ära omadused, mille poolest konkreetsed asjad teiste asjadega kokku ja sellisena mingite mõistete alla kuuluvad. Mõistel on tegelikkuses vaste ehk mõiste ei ole tühi, kui leidub asju, millel need omadused tõepoolest on. Nimetagem nende asjade hulka, mis jagavad mõnd omadust või omadusi ja seeläbi kokku kuuluvad, liigiks. Niisiis, mõistel on vaste tegelikkuses, kui see valib maailmas välja mõne tegelikult eksisteeriva liigi ehk omavahel mõne omaduse poolest sarnanevate asjade hulga. Kuna igal asjal on korraga mitmeid omadusi, võib sama asi kuuluda korraga mitmesse tegelikku liiki. Näiteks esemel mu käes on omadus olla kollane, asuda minu käes, olla kerajas, põrkav, kergelt karvane, spordiriist, pall, tahkis, tennisepall jne. Neid omadusi omades kuulub see ese erinevatesse liikidesse, liiki tennisepall, kollane ese, kera, põrkav ese, spordiriist, ese minu käes jne. Nii palju kui on asjadel omadusi, nii palju on ka tegelikke liike. Ja neid on palju. Vaatleme näiteks asju mõnel koristamata kirjutuslaual. Mitu liiki me sellel tuvastame? On liik anum; köögitarve; tass; saviese; musta värvi ese; valgusti; paber; painduv ese; asi, mis on laual; asi, mis on laual olnud kaks rohkem kui kaks päeva; asi, mis on pikem kui kolm sentimeetrit jne. Seda loetelu võib jätkata pikalt.[8]

Ehk siis tegelikke liike on hulgi. Samas on tõsiasi see, et enamikule neist ei pööra me tähelepanu. Enamuse jaoks puuduvad meil püsivad mõisted, mida ikka ja jälle erinevates kontekstides asjadest mõeldes rakendaksime. Tavaliselt ei mõtle me asjadest kategooria on olnud laual rohkem kui kaks päeva või on pikem kui kolm sentimeetrit vahendusel. Olemas on need liigid sellegipoolest. Sellel taustal taandub küsimus mõne mõiste põhjuste järele küsimusele: miks on meil püsiv mõiste, mis liigitab asju maailmas just nende ja mitte mõnede teiste omaduste alusel? Kust tuleb, et mõnesid liike me märkame ja peame oluliseks, teisi mitte? Miks näiteks on meil püsiv ja jagatud mõiste MEES (ehk miks liigitame inimesi selle alusel, milline on nende bioloogiline roll liigi jätkamises) ja mitte INIMENE, KELLE NINA ON PIKEM KUI 4 CM?  

Mõiste on sotsiaalselt põhjustatud, kui seda valikut seletavad sotsiaalsed tegurid. Mis tingimustel on see nii, on omaette keerukas küsimus, mille pikemaks lahkamiseks siinses ruumi ei ole (vt sel teemal nt Hacking 1999: 3. ptk, 63 – 99; Haslanger 2003: 302-309; Kõiv 2019).

Kuid mõistele võib vastata tegelikkuses midagi isegi siis, kui mõistega postuleeritud asju tõepoolest ei eksisteeri. Võtame näiteks populaarse teesi, et rasse – inimrühmi, mis vastaksid mõnele levinud rassimõistele – ei eksisteeri (nt Appiah 1998; Zack 2002; Hochmann 2017; Haslanger 2012b). Selle teesiga ei väideta seda, et pole olemas nahavärvi, juuksestruktuuri ja muude füsioloogiliste tunnuste poolest eristuvaid inimesi, keda tavatseme pidada eri rasside esindajateks. Kahtlemata on sellised inimesed olemas. Rasside olemasolu eitajate tees on kihilisem. Esiteks väidetakse seda, et mingis kindlas kontekstis käibiv rassi mõiste ei piirdu pinnapealsete füsioloogiliste tunnuste nimetamisega, vaid et sellesse kuulub ka näiteks üks või teine järgmistest arusaamadest (loetleden erinevaid kirjanduses pakutud variante): rassid on bioloogiliselt diskreetsed; samast rassist isikud jagavad mingit sügavamat "olemust", mis seletab nende omavahelisi oletatavaid või tegelikke bioloogilisi, psühholoogilisi ja käitumuslikke sarnasusi ja nende erinevusi teisest rassist isikutest; see sügavam olemus on geneetiliselt määratud; mõned rassid on paremad kui teised; rassid on inimese kui bioloogilise liigi alamliigid; rassid on bioloogiateaduse perspektiivist olulised kategooriad vms. Rasside olemasolu eitades eitatakse selliste inimrühmade olemasolu, mis rahuldaksid üht või teist neist tingimustest (sõltuvalt sellest, mis on relevantne rassi mõiste) ja ühtlasi langeksid kokku harjumuspäraste rassijaotustega teatud vaadeldavate kehaliste omaduste alusel (mustad, valged, asiaadid jt). Näiteks väidab Adam Hochman (2017), et ei eksisteeri rasse kui inimese bioloogilisi alamliike, eitamata sealjuures seda, et on olemas tumedama ja heledama nahavärviga inimesed või rassid kui oluliste sotsiaalsete tunnuste poolt määratletud inimrühmad.12

Asjad

Sotsiaalsed tegurid võivad tingida peale mõistete ka asju endid (konkreetseid indiviide, objekte, liike, fakte jmt), mille kohta meil on või vahel ka puuduvad mõisted. Asju võivad sotsiaalsed tegurid nii põhjustada kui konstitueerida. Selgitan kumbagi varianti sotsiaalkonstruktivistlikus kirjanduses aeg-ajalt ette tuleva väite "Mehed on sotsiaalselt konstrueeritud" näitel. Alustan põhjustamisest.

Mõnede asjade sotsiaalne põhjustatus on ilmne ega vaja selgitamist (Vabaduse kell Tallinnas Vabaduse väljakul, Tanel Padari tätoveeringud, ülikoolid jne.). Sageli omistatakse aga sotsiaalse konstrueerituse sildi all sotsiaalseid põhjuseid just nimelt nähtustele, mille sotsiaalne põhjustatus ei ole ilmne, vaid on, vastupidi, üllatav ja intuitsioonivastane. Väide, et mehed on sotsiaalselt põhjustatud, on üks selline. Vaatamegi lähemalt, milles meeste sotsiaalne põhjustatus võiks seisneda.

Esiteks, millele täpselt osutab sõna "mehed"? On vähemalt kaks võimalust. Esimene on see, et "mehed" osutab teatud hulgale mees-indiviididele, individuaalsetele meestele. Väide, et individuaalsed mehed on sotsiaalsete tegurite põhjustatud, võib esmapilgul mõjuda veidralt. Kuid on kontekste, kus see pole sugugi absurdne. Siin on üks näide. Mitmes maailma paigas on tavaks eelistada järglastena poisslapsi. Oletame, et Chen elab just sellises paigas (näiteks mõnes Hiina Rahvavabariigi piirkonnas). Chenil on olnud mitu rasedust. Need kõik on katkestatud põhjusel, et loode oli naissoost. Viimaks on loode meessoost, rasedusel lastakse jätkuda ja sünnib poiss, Jun. Kirjeldatud juhul on üpriski intuitiivne, et konkreetse mehe, Juni eksistentsi põhjuseks on sotsiaalsed tegurid. Eostumisest sünnini kulgenud protsess on küll igati bioloogiline, kuid asjaolud, mille tõttu rasedusel lasti jätkuda ja milleta Juni ei eksisteeriks, on sotsiaalsed – traditsioon väärtustada poegi rohkem kui tütreid.[9] Kui samas ühiskonnas, sarnaste sotisaalsete tegurite mõjul on tulnud ilmale ka teisi mehi, siis eksisteerib selles ühiskonnas terve rühm meesindiviide, kelle kõigi olemasolu on sotsiaalselt põhjustatud. Selles ühiskonnas on üldine väide "Mehed ehk teatud hulk mees-indiviide on sotsiaalsete tegurite põhjustatud" tõene.

Enamasti siiski peetakse meeste jms sotsiaalset konstrueeritust väites silmas seda, et sotsiaalselt tingitud on mehed kui teatud omadustega liik inimesi. Juba tuttava määratluse järgi on liik kindlate omaduste poolest üksteisega sarnanevate ja teistest asjadest nendesamade omaduste poolest erinevate asjade rühm. Kindel liik on sotsiaalselt põhjustatud, kui nende omaduste omamise, mille tõttu indiviidid sellesse liiki kuuluvad, on põhjustanud sotsiaalsed tegurid. Tätoveeritud inimene on ilmne näide sotsiaalselt põhjustatud liigist. Mingi isik, näiteks Tanel Padar, kuulub liiki tätoveeritud inimene juhul, kui tal on tätoveering. Tätoveeringu omamist põhjustavad aga sotsiaalsetest tavadest ja ilunormidest tingitud eelistused ja inimeste ühistegevuses loodud tehnoloogiad. Liik ameerika pitbullterjer (nagu teisedki koeratõud) on sotsiaalselt põhjustatud liik, kuivõrd omadused, mis teevad koerast ameerika pitbullterjeri, on individuaalsetel koertel teatud sotsiaalsetest tavadest ja majanduslikest kaalutlustest motiveeritud tõuaretuse tagajärjel.

Väite "Liik X on sotsiaalselt põhjustatud" tõesuseks ei pruugi olla nii, et kõiki X-i liikmesust määravaid omadusi ja seda igal üksikjuhul põhjustavad sotsiaalsed tegurid. Oletame näiteks, et liiki mehelik mees määratlevad järgmised omadused: otsusekindel, dominantne, tugeva kehaehitusega, ei näita välja tundeid, teeb trenni, riskialdis, tehnilise taibuga. Võib olla, et mõnesid neist omadustest põhjustavad pigem sotsiaalsed, teisi pigem bioloogilised tegurid. Võib olla, et erinevatel mehelikel meestel on need erinevad omadused erinevatel põhjustel – mõni mees on otsusekindel sünnipärase kalduvuse tõttu, teine kasvatuse mõjul, mõni ei näita tundeid välja loomupärasest introvertsusest, teine hirmust saada tembeldatud naiselikuks ja nii edasi. Sellegipoolest võib mehelik mees olla sotsiaalselt põhjustatud liik, näieks juhul kui mõnel sotsiaalsel teguril on ühe või teise "meheliku" omaduse omamisele süstemaatiline ja mingil põhjusel oluline mõju. Millal on mõni taoline mõju oluline, on osalt pragmaatiline küsimus ja oleneb sellisena konkreetse sotsiaalkonstruktivistliku teooria seletuslikest ja praktilistest eesmärkidest.

Selles vaimus võib ka "Mehed on sotsiaalselt konstrueeritud" sisuks olla väide, et vähemalt mõnede nende omaduste omamist, mille tõttu teatud indiviidid kuuluvad liiki mees, põhjustavad olulisel viisil ja määral sotsiaalsed tegurid. On see seisukoht tõene või mitte, oleneb osalt sellest, mis on inimindiviidi mehena määratlevad omadused. Esmapilgul võib see tunduda ütlematagi selge:  indiviidist teevad mehe: teatud isasimetajatele omased suguelundid ja XY-kromosoomipaar. Kui nii, siis võib tunduda elementaarse tõena seegi, et neid omadusi ei põhjusta mitte sotsiaalsed, vaid bioloogilised tegurid ja järelikult et liik mees ei ole sotsiaalselt põhjustatud. Kuid leidub sotsialakonstruktiviste, kes arvavad teisiti ja kelle väitel on vähemalt mõned neist omadustest, mis mehi meestena defineerivad, sotsiaalselt konstitueeritud omadused ja sellisena ühtlasi sotsiaalsete tegurit põhjustatud. Sellega oleme jõudnud teise viisi juurde, kuidas sotsiaalsed tegurid mõnd tegelikku asja või liiki võivad tingida, nimelt seda konstitueerides.

Filosoofias üldisemalt tavatsetakse eristada asjade seesmisi ja relatsioonilisi ehk suhtelisi omadusi. Seesmised omadused on need, mis on individuaalsel asjal vaid tema enese tõttu, sõltumata sellest, millises suhetes see on teiste asjadega. Kuju, näiteks omadus olla kerajas või kolmnurkne, on tüüpiline seesmine omadus. Selleks, et mingi keha oleks kera, ei pruugi eksisteerida mitte midagi muud peale selle keha. Minu vasak silmamuna oleks kera ka siis, kui see silmamuna oleks ainus asi universumis. Relatsioonilised omadused on need, mis on indiviidil teatava suhte tõttu mõne teise asjaga. Omadus olla laual on tüüpiline relatsiooniline omadus. Näiteks tassil on omadus olla laual üksnes siis, kui ta on peal-olemise suhtes mõne lauaga. Kui me tassi sellest suhtest eemaldame, võttes ta näiteks laua pealt ära, siis tal seda omadust ei ole. Olla õde on relatsiooniline omadus. See, et ma olen õde, seisneb selles, et mul on kellegi teisega vähemalt üks ühine vanem. Niisiis, relatsioonilased omadused on omadused, mis on asjal või isikul teatud suhte tõttu millegi muuga. Ja mõne omaduse puhul võib see "muu" olla mõni sotsiaalne asjaolu. Sellisel juhul on tegemist sotsiaalselt konstitueeritud, lühidalt, sotsiaalse omadusega.

Liik X on sotsiaalselt konstitueeritud (lühidalt: on sotsiaalne liik), kui indiviidid kuuluvad X-i vähemalt osalt mõne oma sotsiaalse omaduse tõttu. President on paradigmaatiline sotsiaalne liik. Et konkreetne indiviid, näiteks Kersti Kaljulaid, oleks president, peab ta seisma kindlas suhtes teatud sotsiaalsete institutsioonidega, näiteks Eesti Vabariigi ja selle konstitutsiooniga. Mitte keegi ei saa olla president ilma, et eksisteeriksid vastavad sotsiaalsed institutsioonid ja ilma et seistaks nende institutsioonidega kindlas suhtes. Niisamuti on raha sotsiaalne liik. Mingist füüsilisest või virtuaalsest objektist, näiteks kaheeurosest mündist, teeb raha see, et seda mingis kindlas kollektiivis tunnustatakse maksevahendina. Kaheeurone münt, säilitades kõik oma seesmised omadused, lakkab olemast raha, kui teda sellisena ei tunnustata. Nii liik president kui liik raha on seega konstitutiivses mõttes sotsiaalselt konstrueeritud.

Pöördume nüüd tagasi meeste juurde. Mõned sotsiaalkonstruktivistid väidavad, et sarnaselt liikidega president ja raha on ka liik mees sotsiaalne liik – et omadused, mille tõttu mõned inimesed on mehed ja mille puudumise tõttu teised seda ei ole, seisnevad selles, et ollakse mingis sotsiaalses suhtes või rollis. Sellist seisukohta esindab näiteks tuntud filosoof Sally Haslanger. Haslangeri definitsiooni järgi on mingi subjekt S mees (man) siis ja ainult siis, kui

(i)              S-il nähakse või kujutletakse (regulaarselt ja enamasti) olevat teatud kehalised tunnused, mida seostatakse mehele (male) omase reproduktiivse rolliga;

(ii)            see, et S-il on nimetatud tunnused, markeerib teda tema ühiskonnas valdavas ideoloogias kui kedagi, kellel on kohane olla teatud privilegeeritud ühiskondlikus positsioonis (ja sel viisil õigustab seda, et S-il selline positsioon on); ning

(iii)           asjaolu, et S vastab tingimustele (i) ja (ii), mängib rolli selles, et S-i ühiskondlik positsioon on mingis aspektis süstemaatiliselt privilegeeritud (Haslanger 2012b: 234)

Mis on too oluline privilegeerituse "aspekt", võib ühiskonniti varieeruda. Haslangeri naisedefinitsioon on analoogne, ainult et "privilegeeritud" ühiskondliku positsiooni asemel viitab see "allutatud" (subordinate) ühiskondlikule positsioonile.[10]

Arusaadavalt tekitab selline meheks olemise definitsioon segadust ja tõrksust. Definitsioonist järeldub, et kui mõni mehelike suguelundite ja XY-kromosoomipaariga indiviid asjakohasest privilegeeritud ühiskondlikust positsioonist välja võtta, lakkab ta olemast mees (Haslangeri definitsiooni järgi). Järeldub seegi, et kui pole enam ühtegi indiviidi, kes tulenevalt sellest, et tal arvatakse olevat mehelikud suguelundid, on süstemaatiliselt privilegeeritud rollis, siis ei ole olemas ka enam mehi; kuigi jätkuvalt on mehelike suguelunditega inimindiviidid. Ja ometigi kõik teavad, et mees jääb meheks, olgu ta ühes, teises või üldse mitte sotsiaalses rollis, ja jääb selleks teatud anatoomiliste omaduste tõttu.

Tõrksa taltsutus(katse)

Haslangerliku mehedefinitsiooni ajendeid ja sisu aitab valgustada see, kui vaatame, millisel meetodil me üleüldse tuvastame omadusi, mille tõttu kuuluvad indiviidid mingisse kindlasse liiki, näiteks liiki mees. Klassikaline "meetod" selleks on järgmine. Esiteks valime välja esindusliku hulga indiviide, kes meie mehemõiste järgi kvalifitseeruvad meheks. Seejärel uurime: mis on need omadused, mida valimisse kuuluvad indiviidid jagavad üksteisega, aga mittemeestega (nt naistega) ei jaga? Just need omadused on need, mis konstitueerivad liigi mees. Ent just siit näib pärinevat too tõrksus väite suhtes, et indiviidist teevad liigi mees esindaja sotsiaalsed omadused. Me oleme eeldanud, et mõiste on kriteerium, mis määratleb ära, milliste omadustega asjade kohta mõiste käib. Sellelt eelduselt võib tunduda aga ülal kirjeldatud protseduur mehesuse olemust konstitueerivate omaduste välja selgitamiseks üleliigne. Ütleb ju juba mehe mõiste ise ära, milliseid omadusi mehe mõiste alla kuuluvad indiviidid teineteisega jagavad ja selle mõiste alt välja jäävate indiviididega ei jaga.  Ning tavakeelse ja –meelse mõiste järgi on mees see, kes omab teatud loomulikul teel arenenud mehelikke suguelundeid ja XY-kromosoomipaari. Seega, indiviide, keda me selle mõiste abil välja valime, ühendab meestena nimelt see, et neil on kirjeldatud omadused. Kuidas saab siis aga väita, nagu Haslanger, et olla mees on hõivata teatud sotsiaalne positsioon?

Saab, sest asi on keerulisem. Esiteks, mingi mõiste alla kuuluvatel asjadel võib olla ühiseid ja neid teistest asjadest eristavad omadusi rohkem, kui asja mõsite neid nimetab. Seda illustreerib järgmine näide. Aastal 1550 ei olnud elemendi kuld atomaarne koostis teada. Käibiv kulla mõiste võis olla midagi järgmist: see, mis on kollakas, läigib, paindub teatud viisil, sulab temperatuuril 1064 °C, teeb tahkes olekus kivist pinnale kukkudes "kõlks". Sajandeid hiljem selgus empiirilise uurimise käigus, et sel viisil kullaks liigtatud ainemassidel on (enamasti) lisaks kollakale läikele, kalduvusele sulada temperatuuril 1064 °C ja kõlksuvusele veel üks spetsiifiline omadus, nimelt omadus koosneda aatomistest, mille tuumas on 79 prootonit. Selgus, et kullast mõtlejate teadmata oli nende mõiste osutanud korraga kahele liigile, liigile kollakas, läikiv, 1064 kraadil sulav, kõlksuv aine ja liigile aine, mida moodustavate aatomite tuumas on 79 prootonit. Kuna tegelikus maailmas langevad need kaks liiki (enamasti) kokku – asjad mis on kollakad, säravad, painduvad ja kõlksuvad on ühtlasi asjad, millel aatomituumas on 79 prootonit – serveeriti seda avatust mitte kui uue liigi avastamist, vaid kui avastust, et kuld on aine mille aatomituumas on 79 prootonit.

Analoogselt sellega väidavad Haslanger ja teised, kelle järgi sood, sealhulgas meheks olemine on sotsiaalselt konstitueeritud, et argine mõiste MEES ühes sõnaga "mees" projitseerib lisaks bioloogiliste tunnustega määratletud liigile ka sotsiaalse liigile.[11] Selles väites ei ole iseenesest midagi peadpööritavat. Pealiskaudselgi vaatamisel on selge, et argise mõiste järgi meheks liigituvad isendid jagavad lisaks anatoomilistele omadusele ja Y-kromosoomile mitmeid teisigi, sealhulgas sotsiaalseid omadusi, mille poolest nad erinevad näiteks naistest. Meheliku anatoomigaga indiviidid täidavad ühiskonnas reeglina kindlaid rolle ja alluvad kindlatele normidele, eristudes selle poolest naiseliku anatoomiaga inimestest, kes üldjuhul täidavad teistsuguseid rolle ja alluvad teistsugustele normidele.

See, kui tugevalt korreleeruvad meie maailmatajus sotsiaalsed positsioonid ja bioloogilised sootunnused, ilmutab end eriti jõuliselt olukordades, kus see korrelatsioon katkeb. Kujutame näiteks ette, et last lasteaeda viies avastame, et eranditult kõik kasvatajad lasteaias on mehed. Küllap oleksime sellest vaatepildist algatuseks õrnas segaduses ning kaaluksime, kaoses korda otsides: "Kas on see mõni võrdõiguslikkust propageeriv happening? Või on isadepäev?" Sedalaadi kratsivad kogemused viitavad, et olgu mehe mõiste mis ta on, on meheks ja naiseks olemises ometi ka midagi enamat kui anatoomilised ja kromosoomialased tunnused. Selle tunnistusena võib näha ka teatud aspekte sõna "mees" kasutuse juures. Oleme kõik kuulnud lauseid "Oled mees või ei ole?", "Ole nüüd mees!". Sellised lausungid on mõttekad vaid eeldusel, et adressaadil arvatakse meheks olemisest midagi puudu jäävat. Ometi lausutakse neid enamasti just nende kohta, kellel on olemas nii isasimetajale omased sugutunnused kui Y-kromosoom. See viitab sellele, et vähemalt vahel me kasutame sõna "mees" ühenduses mõistega, mis ei liigita inimesi mitte üksnes bioloogiliste vaid lisaks ka sotsiaalsete tunnuste alusel. See kõik kehtib ühtviisi ka naiseks olemise ja sõna "naise" kohta.

Kas ja miks on meeste ja naiste kui sotsiaalsete liikide märkamine ja neist rääkimine oluline, on omaette küsimus (mitte kõik asjad, mis on olemas, ei pruugi olla kõneväärt). Sotsiaalkonstruktivistlikke soo-teooriaid kannab veendumus, et see on oluline. Näiteks Haslangeri meelest on see oluline osalt seetõttu, et pikas plaanis, sotsiaalse õigluse huvides, tuleks meestest ja naistest nagu ta neid ülal defineerib lahti saada. Haslangeri järgi ei peaks eksisteerima inimesi, kes oma oletatava bioloogilise rolli tõttu soojätkamises on süstemaatiliselt ühiskonnas kas privilegeeritud või allutatud.

Seisukoht, et olla mees tähendab (muu hulgas) mängida teatud sotsiaalset rolli, ei ütle iseenesest midagi selle kohta, mis sel viisil määratletud meheks olemist põhjustab. Seda, et üks või teine ja enamasti just isasloomalike suguelunditega indiviid hõivab meest defineeriva ühiskondliku positsiooni, võivad põhjustada erinevad sotsiaalsed tegurid (näiteks ühiskonnas levivad stereotüübid ja varjatud ootused). Sellisel juhul pole liik mees mitte üksnes sotsiaalselt konstitueeritud, vaid ka sot- siaalselt põhjustatud. Ent seda võivad põhjustada ka bioloogilised tegurid. Ühe levinud, olgugi et savijalgadel loo kohaselt seletab asjaolu, et privilegeeritud ühiskondlikke positsioone kipuvad hõivama just bioloogilised mehed, hormoon testosteroon, mida bioloogiliste meeste näärmed toodavad rohkem kui bioloogiliste naiste omad. Kui nii, siis on sotsiaalselt konstitueeritud liigi mees põhjused bioloogilised.[12] Mis tingimustel on nimelt sotsiaalsed või siis bioloogilised tegurid mingi omaduse põhjuseks, ja mis mõne omaduse sotsiaalsest või bioloogilisest põhjustatusest järeldub või ei järeldu, on omakorda keerukas küsimus.

Kokkuvõtteks

Eristasin kolme võimalust mõista väidet "X on sotsiaalselt konstrueeritud": (1) X on mingi mõiste ja X-i on põhjustanud sotsiaalsed tegurid; (2) X on asi maailmas ja X-i on põhjustanud sotsiaalsed tegurid; (3) X on asi maailmas ja X-i konstitueerivad sotsiaalsed tegurid. Nägime, et olenevalt sellest, millist neist variantidest parajasti silmas peetakse, on väide "X on sotsiaalselt konstrueeritud" tõene erinevatel tingimustel. Niisiis, näidanud küll mingi asja sotsiaalset tingitust ühes tähenduses, ei ole me automaatselt näidanud selle sotsiaalset tingitust mõnes teises tähenduses. Ja kui oleme näidanud, et nähtus ei ole sotsiaalselt tingitud ühes tähenduses, võib ta seda ometigi olla mõnes teises tähenduses. Iga vaidlus X-i sotsiaalse konstrueerituse teemal on seega lahendamatu seni, kuni pole paika pandud, millises tähenduses konstrueeritusest kõneldakse.

[1] Algallikana tavatsetakse nimetada Bergeri ja Luckmanni teost The Social Construction of Reality (1966, vt Berger, Luckmann 2018).
[2] Ehk siis otseselt ei tule juttu Luckmannist, Derridast ega Foucault'st, keda eestimaistes arutlustes tavatsetakse sotsiaalkonstruktivismi sildiga seostada. Siiski saab esitatavate eristuste abil edukalt analüüsida ka nimetatud autorite vaateid.
[3] On erandeid. Mõnel juhul on asja põhjus ühtlasi see, mis seda millenagi konstitueerib, teeb sellest selle, mis see on. Näiteks punetav ja kihelev kahjustus minu nahal on päiksepõletus seetõttu, et selle on põjustanud päikesekiirgus. Kui päikesekiirgus seda põhjustnud ei oleks, siis ei oleks selle nahakahjustuse näol tegemist päikesepõletusega.
[4] Sageli räägitakse ka näiteks (teadus)teooriate sotsiaalsest konstrueeritusest (ülevaateks: Hacking 1999: 63 – 100). Järgnev mõistete sotsiaalse tingituse selgitus laieneb teatud kohandustega ka teooriatele.
[5]  Seda öeldes ignoreerin rängalt nn eksternalistlikke vaimse sisu teooriaid (nt Putnam 1975, Fodor 1994), laiendatud vaimu teooriaid (nt Clark ja Chlamers 1998) ja teisi, mille järgi mõisted nimelt ei ole ainuüksi peas. Enamgi, mõnede teooriate järgi (nt Burge 1986) on mõisted sotsiaalsed entiteedid. Eksternalistlike teooriate eiramist siinkohal õigustab see, et tüüpiliselt sotsiaalkonstruktivistlikud teoreetikud taolistele sisuteooriatele ei apelleeri.
[6] Siin ja edaspidi tähistavad läbivalt suurtähtedega kirjutatud sõnad mõisteid.
[7] See pilt on kahtlemata, ja taotluslikult, äärmuslik lihtsustus. Väga laia pintsliga annab see edasi teatud empiristlike mõiste omandamise teooriate põhiidee (nt Hume 1739; Prinz 2002).
[8] Liigid võivad oma olemuselt muidugi oluliselt erineda. Mõned ligiid on loomulikumad kui teised, teised on silmatorkavamad, kolmandad on "tihedamad" olles määratletud rohkemate omaduste kaudu jne. Haslanger (2012a) arutab seda teemat põhjalikumalt.
[9] Seda väidet toetavad ka levinud nn kontrafaktuaalsed põhjuslikkuseteooriad. (nt Lewis 1979; Woodward 2003)
[10] Samas vaimus defineerivad naiseks ja meheks olemist McKinnon 1987; Beauvoir 1997.
[11] Inglise keeles kasutatakse soo kui sotsiaalse liigi nimetamiseks sõna "gender", mehe kui sotsiaalse liigi tähistamiseks sõna "man" (vastavalt "woman") ja mehe kui bioloogiliste tunnustega määratletud liigi nimetamiseks "male" (vastavalt "female"). Eesti keeles on vastavate nähtuste nimetamiseks kasutusel terminid "sotsiaalne sugu", "sotsiaalne mees" (vastavalt "sotsiaalne naine") ja "bioloogline mees" (vastavalt "bioloogiline naine").
[12] Testosterooni seletuslikku piiratust on lõbustavalt demonstreerinud Cordelia Fine (2017).

Kirjandus

Appiah, Anthony K. 1998. Race, culture, identity: Misunderstood connections. — A. Appiah, A. Gutmann (eds.). Color Conscious: The Political Morality of Race. Princeton, NJ: Princeton University Press, pp. 30–105

Beauvoir, Simone de 1997 [1949]. Teine sugupool. Tlk M. Mauer, A. Tõnnov. (Avatud Eesti raamat.) Tallinn: Vagabund

Berger, Peter L., Thomas L u c k m a n n 2018 [1966]. Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus: Teadmussotsioloogiline uurimus. Tlk K. Pärn, M. Parve, R. Schults. (Avatud Eesti raamat.) Tartu: Ilmamaa

Burge, Tyler, 1986. Individualism and psychology. — Philosophical Review, Vol. 95, pp. 3–45

Clark, Andy, David J. Chalmers 2009 [1998]. Laiendatud vaim. Tlk S. Rattasepp. — Akadeemia, nr 11, lk 2076–2093

Díaz-León, Esa 2015. What is social construction? — European Journal of Philosophy, Vol. 23, pp. 1137–1152

Espak, Peeter 2018. Rahvus on päriselt olemas. — Õhtuleht, 23. märts

Feuerbach, Ludwig 2016. Tuleviku filosoofia alused. Tlk R. Kõiv. (Avatud Eesti raamat.) Tartu: Ilmamaa

Fine, Cordelia 2017. Testosterone Rex: Unmaking the Myths of Our Gendered Minds. London: Icon Books

Fodor, Jerry 1994. The Elm and the Expert. Cambridge, MA: The MIT Press

Hacking, Ian 1999. The Social Construction of What? Cambridge, MA: Harvard University Press

Haslanger, Sally 2003. Social construction: The 'debunking' project. — F. F. Schmitt (ed.). Socializing Metaphysics: The Nature of Social Reality. Lanham, Boulder, New York, Oxford: Rowman & Littlefield, pp. 301–325

Haslanger, Sally 2012a. Social construction: Myth and reality 1. — Resisting Reality: Social Construction and Social Critique. Oxford: Oxford University Press, pp. 183–218

Haslanger, Sally 2012b. Gender and race: (What) are they? (What do we want them to be?). — Resisting Reality: Social Construction and Social Critique. Oxford: Oxford University Press, pp. 221–247

Hochman, Adam 2017. Replacing race: Interactive constructionism about racialized groups. — Ergo, Vol. 4, pp. 61–92

Hume, David 1978 [1739]. A Treatise of Human Nature. Oxford: Oxford University Press

Kõiv, Riin 2019. Causal social construction. — Journal of Social Ontology, Vol. 5, pp. 77–99

Leibniz, Gottfried Wilhelm 1686. Discours de métaphysique

Lewis, David K. 2006 [1973]. Põhjustamine. Tlk A. Soosaar. — Akadeemia, nr 9, lk 1978–1994

MaxKinnon, Catherine A. 1987. Feminism Unmodified: Discourses on Life and Law. Cambridge, MA: Harvard University Press

Mallon, Ron 2019. Naturalistic approaches to social construction. — The Stanford Encyclopedia of Philosophy (Spring 2019 Edition). E. N. Zalta (ed.). URL = <https://plato.stanford.edu/archives/spr2019/entries/social-construction-naturalistic/>

Prinz, Jesse 2002. Furnishing the Mind: Concepts and Their Perceptual Basis. Cambridge, MA: MIT Press

Putnam, Hilary 1975. The meaning of 'meaning'. — H. Putnam. Philosophical Papers, Vol. II: Mind, Language, and Reality. Cambridge: Cambridge University Press, pp. 215–271

Raud, Rein (koost.) 2019. Tegelikkus ja sotsiaalsed konstruktsioonid. Tallinn: Salvaja

Ásta 2015 (ilmunud nime all "Ásta Sveinsdóttir"). Social construction. — Philosophy Compass, Vol. 10, pp. 884–892

Zack, Naomi 2002. Philosophy of Science and Race. New York: Routledge

Viikmaa, Mart 2017. President Kaljulaid poliitilise korrektsuse teenistuses. — Postimees, 13. nov

Woodward, James 2003. Making Things Happen. Oxford: Oxford University Press

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: Akadeemia

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: