Delikaatselt eklektiline kunstikogu. Intervjuu Mart Lepaga ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mart Lepp Piibe Kolka filmis
Mart Lepp Piibe Kolka filmis "Isiklik sajand. Mart Lepa kunstikogu". Autor/allikas: kaader filmist

Kadriorus Mikkeli muuseumis on 19. maist avatud näitus "Isiklik sajand. Mart Lepa kunstikogu", mis toob vaataja ette teosed Eesti suurimast kunstikogust. Mart Lepa kogu suurus on umbes 25 000 kunstiteost. Tänu näitusele valmis Mart Lepast ja tema kogust lühidokumentaal, režissööriks Piibe Kolka.

Näitust kokku pannes on kuraator Eda Tuulberg loonud kunstikoguga oma suhte ja tõlgenduse. Kuraator on jaganud teosed teemaplokkidesse, milleks on näiteks kubism, maastikud, Pariis jt teemad Eesti kunstnike loomingus. Lepp pole kunsti kogudes teemadele pühendunud, kuid loomulikult see huvitab teda. Märksa olulisem on kätte saada aja kehastus kunstis. Lepp on keskendunud kunstnike (kellest mitmed tema head sõbrad) loomingu lugudele, mille taustal voolab aga üldine kunsti areng.

Teoseid on näitusel välja pandud palju ning mõjub meeldivalt, et need ei ole ajaliselt kategoriseeritud. Eriline tähelepanu on pööratud Peeter Mudistile, Jüri Arrakule, Valdur Ohakale ja Endel Kõksile. Esile kerkib ka Olga Terri, kes oli rangele stalinistlikule režiimile vastuvoolu ujuja. Terri loomingust on kolmandik neist karmi reaalsust peegeldavatest maalidest Lepa kogus, ülejäänud Eesti Kunstimuuseumil.

Üldse on selliseid töid pigem vähe, sest kunstnikel oli ju ohtlik nende teemadega tegelda, kartes küüditamisi ja repressioone. 1940. aastate lõpu ja 1950. aastate alguse sotsrealismile vastanduva kunstiloominguni jõuab koguja andumise ja tööga, olekski keeruline pühenduda ainult selle perioodi teoste kollektsioneerimisele.

Mart Lepa kunstikogu on tema nägu. Pühendunud koguja ja tema hindamatu väärtusega kogu – mõlemast õhkab eklektilisust, samas tohutut asjatundlikkust ning delikaatsust.

Järgnevalt lühiintervjuu Mart Lepaga.

 

Ütlete dokfilmis, et kunst väljendab aega. Millise perioodi teostes tuleb see ajavaim eriti esile?

Mart Lepp: Aeg kunstis kajastub, eriti selle paremas osas. Sõjaeelse kunsti puhul on selgelt tajutav rahu ja harmoonia, hoopis teine aja vaim kui sõjajärgses. Sõjajärgselt on huvitav vaadata nii ametliku kunsti poolt, näiteks Elmar Kitse monumentaalkunsti ideid, mis on siiski lavastus tellitud teemadel. Veelgi haaravam on selle karmi ja kitsa aja kunstid, need üksikud kunstnikud ja vähesed teosed, kus väljenduvad meeleolud, tundmused ja traagika – see, mis sai tegelikult osaks suuremale osale meie rahvale.

Teil on suurepärased kunstiajaloolised teadmised. Kas need on tulnud suuresti tänu kogumisele ja lugemusele?

Kunstiraamatud huvitasid mind juba kümne- või üheteistaastasena. Hakkasin neid siis ka ostma. Eelkõige haaras Euroopa kunst, minu "isiklik" sajand jääb sinna vararenessanssi aega. Aga paelusid ka Rembrandt, hilisematest isegi impressionism, foovid, kubism ja abstraktne kunst ning kõik, mis veel tuli! Mul oli sõpru läänes, kes saatsid korralikke raamatuid kunstnike teoste täielike pildikataloogidega. Olin selles ajas õnnelik inimene!

Olete öelnud, et koguja on kunsti teener. Milles see seisneb?

Mulle on see varasest ajast peale nii tundunud, et kunsti kogudes ei eksponeeri sa ennast. Püüad pühenduda millelegi, mida pead oluliseks ja põnevaks ning oleks ju tore, kui vead välja selles teenri osas. Eks ma olin tuttav erakogudega USAs ja 1970. aastatel oldi neist suures vaimustuses. See oli aga siin täiesti kättesaamatu materjal. Lõpuks on ka meie oma kunst väga hea ja ikka meie oma asi. Eriliselt on kaasa aidanud tutvused kunstnikega, näiteks Rein Tammikuga sai isegi natuke kunsti ja kogumise üle ironiseeritud. Nii aga tulevad kokku minu "lood", mis on kunstnike lood. Olen keskendunud kunstnike endi loomingu protsessidele.

Milline on huvitavaim teose saamislugu?

Tore ja värvikas lugu Peeter Mudistiga. Tegin Tartu Kunstimuuseumisse näitust oma kogus olevatest Mudisti ja tema õpetaja kunstnik Johannes Võerahansu portreedest. Peetril oli ees raske operatsioon ja ta ütles, et näituse avamisele ta tulla ei saa. Lohutuseks pakkus ta mulle veel ühe oma portree. Ütles, et ole lahke ja vali, milline meeldib. Vastasin pisikese huumoriga, et võtan parima riiulist. Ma muidugi teadsin, mis seal on – olin riiulit varem uurinud ja ta oli mulle ka teoseid andnud. Peeter ütles veidi uskumatult, et vaatame, kas võtad ikka parima. Võtsin "Portree talvel", mida ta polnud müünud ei ministeeriumile ega kunstifondi ostukomisjonile. Mu valiku peale ütles Mudist, et võtsin tõesti kõige parema! Aga ta andis selle ka heameelega. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: