Kõigis religioonides või religioossetes maailmapiltides peitub omamoodi ettekirjutatud või ette-ära-loodetud utoopia: kõrgemalt poolt antud mängureegleid järgides peaksime jõudma ideaalsesse ühiskonda või ideaalsesse hingeseisundisse. Paradiis on me pärisosa. Aga ainult siis, kui me õigesti mängime.

Kui mõni teoreetik vaatleb esimese utopistliku teosena Platoni "Riiki" – kuigi Platonit annab vist välja vabandada ta oma filosoofiaga, mis ei lasekski ühelgi ideel me ebatäiuslikus maailmas esineda rohkema kui varjuna iseendast, s.t Platon ei uskunud oma riigi võimalikkust "siinpool ideid" –, siis suures plaanis on igasugused ettekujutused nt Valhallast või Elüüsiumi väljadest või mingisugusest paradiisist n-ö utoopiad. Sellised elukorraldused, kus me tahaksime viibida-elada, kus toimiks n-ö ideaalselt isikliku õnne/vabaduse ning üleüldise kogukondliku korra suhe.

Tõsi. Thomas More'i "Utoopiast" (1516) alates on seda vaadeldud siiski säärase ühiskonnakriitilise kirjandusžanrina (või teooriana), mille eesmärk on pakkuda omalaadset teostatavat alternatiivi, praktilist-kriitilist lahendust, mis aitaks meil inimestena koos toimida, ületades oma nõrkused.

Kui Thomas More'i teose puhul pole päris kindel, milline osa sellest on poleemika tollase elukorralduse ja moraalinormidega, milline aga isiklik ideaal, siis suures plaanis võime sama väita Tommaso Campanella "Päikeselinna" kohta, sest Campanella veetis suure jao oma elust tagakiusatuna ja vangistatuna. Ning sageli kirjutas ta traktaate, mis näitasid teda kallutatuna ühe või teise võimukandja poole, kes passinuks siis toda utoopilist-idealistlikku maailma ehitama, aga ühtlasi ka Campanellat ennast soosima-vabastama.

Kuidas oleks ta realistlikult saanud loota, et paavst või Hispaania kuningas või Prantsusmaa kardinal soosinuks peremudelit või õigemini paljunemismudelit, kus eugeenilistel eesmärkidel paaritatakse pakse peenikestega, kirjatarku mehi elujõuliste naistega (see ei kõlagi mulle nii halvasti), pakatavaid mehepoegi tagasihoidlikumate piigadega jne. "Päikeselinna" üks kesksemaid, poleemilisemaid kohti ja teemasid on kindlasti too tõuaretuslik vaade seksuaalsusele – arstide ja (NB!) astroloogide valvsa pilgu all toimuv, ühiskondlikult oluline soojätkamisprotsess. Võimalik kõigile, aga selgelt reguleeritud. (Kuskil mainib autor, et naisterahvastele on Päikeselinnas, solaaride maal üldiselt soovitatav või kasulik vaadata enne suguakti kuulsate, tähtsate meeste büste...)

Utoopiliste maailmade kirjanduslik või filosoofilis-teoreetiline (kui habras on nende kahe vaheline piir siin!) loomine (à la Karl Marx) jätkus vägeva lainena sotsialistide ja kommunistideni, teatavas mõttes modernistideni (ei saa nt öelda, et futuristid ei kandnuks utopistlikku vaimu, aga manifeste puistasid teisedki) – tõesti, utopism on kirjanduse üks filosoofilisem ning filosoofia üks kirjanduslikum žanr või alaliik.

See aga ei takistanud paratamatut. Nagu Platon ei näinud tegelikult oma riiki reaalsuses, nagu Marx nägi uut ühiskonnakorda pigem darvinistliku paratamatuse kui utopistliku ülesehitustööna (kõik teed viivad kommunismile!), nagu tõenäoliselt ei More ega Campanella ei näinud noid "ideaalmaailmu" lõpuni teostatavatena, kuigi nt Campanella päriselt elus (vangis olles ja peale aastakümnete pikkust vangistust) seisis tulevase ideaalühiskonna ehitamise eest – mil võiksime argumenteerida, et tema kaasaeg oli selles osas inimkonna üks lootusrikkamaid ja tumedamaid korraga: kõrgrenessanss ning inkvisitsioon kõndisid käsikäes, nende kannul irvitas juba nüüdisaegne korruptiivne panganduse ja poliitika verepilastus.

Kuna 20. sajandi jõhkrad sõjad ja pöördelised sündmused näitasid inimkonnale laias plaanis ära, kuidas "valgustatud monarhid" või "filosoofide valitsus" päriselt toimib – ühesõnaga, kuidas kantsiku- ja kirvemeestega varustatud ideoloogilise maskiga autokraadid päriselt töötavad –, siis pole meil enam võimalik lugeda nüüdisaegseid tähelepanuväärseid utoopiaid. Kõik võimalikud utoopiad on muutunud kõigiks võimalikeks düstoopiateks. Igasugune inimese tunnetuslikku või ideoloogilist või reproduktiivset või religioosset vms otsingut pärssiv masinavärk, mis aitab meid n-ö sipelgapesastada muutub ajapikku üha enamatele ja enamatele pärssivaks, siis rõhuvaks, siis hävitavaks.

Tulemus on, et loeme takkajärele iga säärast teost, tagasiulatuvalt, nüüdiskirjanduse raames ja mõjul, omamoodi düstoopiana. Miks on olemuslikult tähtis ja vajalik lugeda "Päikeselinna"? Esiteks tabab see ajavaimu ja on kirjanduslikult üle aegruumi ulatuv põnev väike eksperiment, loomulikult – ta on justnimelt "ajaline", mitte lõpmatult "ajatu" kirjandus, ja see teeb selle huvitavaks.

Teisalt töötab "Päikselinn" nagu Rorschachi test. Mis hakkab sind tolle ideaalühiskonna juures kõige rohkem häirima? Kas see, et "kallima" kui sellise kontseptsioon kaob? Et eraomandit ei ole? Või hoopis see, et astroloogia domineerib kogu ühiskonnakorralduse üle? Et mehi-naisi kasvatatakse üsna ühtmoodi ja neil on üldjoontes sarnased õigused-vabandused? Või see, et ühiskonda juhivad vaimuandelt suurimad-üllamad? Või hoopis see, kuidas lugu kandvad küsitleja-uudishimutseja hospitaliit ja talle vastav jutustaja genovalane (Kolumbuse laevakapten) jõuavad selleni, et kuna Päikeselinna solaarid on nii õppimisvalmid, siis küllap nad kristlust paremini tundma õppides selle ka kogunisti (vähemasti ta parimas osas) üle võtavad – ja kas see koht on kirjatükki sisse pandud kristlike valitsejate meelepaha leevendamiseks või tõsimeelselt-veendumuslikult?

Muide, Päikeselinna utoopiamaailm siin on ikkagi kirjeldatav ettevalmistava maailmana, ses mõttes ei erine ta oluliselt mõnest muust religioossest kontseptsioonist ning me võime tõlgendada Campanella kirjanduslikku ambitsiooni suurimana kõigist kirjanduslikest ambitsioonidest – püüuna luua oma religioon, oma ususüsteem. Nimelt, päikeselinlased-solaarid usuvad – kogu oma vooruslikkuse ja ülimalt kommunaalse-kontrollitud eluvormi juures –, et head hinged lähevad heade juurde ning halvad halbade juurde, et tegelik tulem selle elukorralduse järgmisel astmel, isikliku ja ühiskondliku (need on pea võrdsustatud ja samastatud) arengu püüdlusel on ikkagi järelelu.

Sellisena on "Päikeselinn" ühe oma aja piinatud hinge vangikongis kirjutatud appikarje õiglasema ühiskonnakorralduse poole.

Et kõigist utoopiatest saavad eranditult düstoopiad, pole Campanella süü: isegi oma ajas, oma isikuloo järgi annab ta meile mitu erinevat lugemis- ja analüüsivõimalust, rääkimata nüüd, mil vaatame tagasi tollasele kogu 20. ja 21. sajandi düstoopiakirjanduse raames. Jah, raamid tulevad Campanellalt. Tulevad Platonilt, More'ilt, Francis Baconilt, Karl Marxilt jne. Ja siis tulevad kõik Kafkad ja kirjutavad sellesse raami ühe inimese loo. Mis pole enam ebaisikuline Päikeselinna elurõõm ja ühiskondlik õitseng, vaid ühe tüdrukukese või poisikese lugu, kes sellesse maailma kasvab.

"Päikeselinna" lugemine on tõesti Rorschachi test – mida rohkem inimesi seda loeb, seda vähem peaks olema neid, kes tahavad utopistlik-kommunaalset-autoritaarset inimeksperimenti ellu viia. Peaks olema. Aga muidugi ei ole. Me juba elame kellegi Päikeselinnas, me juba oleme kellegi fantaasia vangid.