Margaret Atwood

"Orüks ja Ruik"

inglise keeles 2003 ("Oryx and Crake")
eesti keeles 2004, tõlkinud Riina Jesmin
398 lk

Geenitehnoloogiline apokalüpsis ja inimese hind

Kuigi maailma kirjanduses ning ka siin nimekirjas on päris mitu tuntud kanadalast, ei suuda neist hetkel ükski konkureerida Margaret Atwoodiga (snd 1939). Pärast kirjandusõpinguid Toronto ja Harvardi ülikoolides avaldas ta oma esimesed luulekogud ning pälvis juba 1966 Kindralkuberneri preemia, mis on oma mitmete kategooriatega suure tõenäosusega kõige olulisem Kanada riiklik kirjandusauhind. Atwood on praeguseks avaldanud pea kakskümmend luulekogu ning ka eesti keeles on neist ilmunud valikkogu "Moondatute laulud".

Kuna luule paratamatult jääb üldises kirjanduspildis proosale tähelepanu poolest alla, tuntakse maailmas ka Atwoodi eelkõige tema romaanide kaudu. Tema tarbimisühiskonnakriitiline debüütromaan "Maitsev naine" ilmus 1969, Quebeci poliitikast ja kunstist rääkiv "Pinnaletõus" 1972 ning "Leedi Oraakel" mineviku eest põgenenud naistekate autorist 1976. Kõik need ja järgnenud romaanid said tublisti tähelepanu, kuid praeguseks on Atwoodi romaanidest kõige suurema populaarsuse pälvinud düstoopia "Teenijanna lugu" (1985), ajaloolis-psühholoogiline põnevusromaan "Pime palgamõrvar" (2000), 19. sajandil toimunud mõrvajuhtumil põhinev "Alias Grace" (1996) ja naiskunstniku loo läbi jällegi ajaloolist narratiivi pakkuv "Kassisilm" (1988). Valdav osa Atwoodi romaanidest on loetavad ka eesti keeles.

Seoses praeguseks kolmanda hooajani jõudnud Hulu populaarse telesarjaga on "Teenijanna lugu" andnud Atwoodi populaarsusele uue hoo ning ka mitmed teised tema teosed on ekraanile jõudnud või jõudmas. Lisaks varem mainitud raamatutele tuleks Atwoodi olulisemate teoste hulka lisada ka 2003. aasta "Orüks ja Ruik", mis õigupoolest on triloogia esimene osa järgedega "Uputuse aasta" ja "MaddAddam". "Orüks ja Ruik" on järjekordne Atwoodi ulmekaelementidega raamat, suuresti hoiatusromaan, mille põhiteema on geenitehnoloogia ohud ja inimeseks olemise filosoofilised küsimused. Raamatu keskne tegelane Lumemees elab veidras postapokalüptilises maailmas ning selgub, et kunagi on ta olnud poiss nimega Jimmy, kelle isa oli geenitehnoloog. Edasine on kohati üsna keeruline kirjeldus suurfirmadest, geneetikast ja ohtratest ühiskonna mandumise ilmingutest.

Atwood on kirjutanud aastate jooksul äärmiselt viljakalt väga erinevates žanrites, luulest lasteraamatuteni, lühijuttudest ulmeni ja libretodest graafiliste romaanideni. Ta on alati väga aktiivselt võtnud sõna ühiskondlikel teemadel, muuhulgas poliitika, looduskaitse, võrdõiguslikkuse ja tehnoloogilise arengu kohta, osaleb aktiivselt erinevatel konverentsidel ja raamatumessidel üle maailma. See kõik eirab stereotüüpset ettekujutust 80-aastase autori kohta. Margaret Atwood külastas Tallinnat 2015. aastal HeadRead festivali ajal. "Orüks ja Ruik" on taaskord telesarja planeerimise staadiumis. Atwood on küll pälvinud pika rea kirjanduspreemiaid ja audoktori tiitleid, kuid ühtlasi on ta Haruki Murakami kõrval üks tuntumaid kirjanikke, kellest Nobeli komitee seni mööda vaadanud.

Valeria Luiselli

"Lugu minu hammastest"

hispaania keeles 2013 ("La historia de mis dientes")
eesti keeles pole veel ilmunud

188 lk

Veider mehhiklane kogub kuulsate inimeste hambaid

Mehhiklanna Valeria Luiselli (snd 1983) on järjekordne näide kirju päritolu ja isikliku pagasiga autorist, kelle loomingus kajastub mitme kultuuri segunemise kogemus. Luiselli vanemad töötasid rahvusvahelistes organisatsioonides ning seetõttu elas pere vahepeal nii USA-s, Aafrikas kui ka Aasias. Algul õppis Valeria Luiselli hoopis kaasaegset tantsu, kuid läks siis Columbia ülikooli kirjandust õppima ja elab nüüd New Yorgis.

Valeria Luiselli on praeguseks kirjutanud viis raamatut, millest neli esimest hispaania keeles. Tema kaks tuntuimat teost on 2013 ilmunud "Lugu minu hammastest" ning esimene inglise keeles kirjutatud romaan "Kadunud laste arhiiv" (2019). Kuigi mõlema põhiteema on seotud Mehhiko ja mehhiklastega, on Luiselli järjekordne näide kirjanikust, kes kuulub mõlemasse kultuuriruumi.

Luiselli seni suurim ja ambitsioonikaim teos "Kadunud laste arhiiv" on äärmiselt poliitiline romaan, mille teemaks on illegaalne sisseränne USA-sse, eriti laste saatus selles. Sündmuste lähtepunktiks ja arutelu põrkelauks on valitud perekond, kes sõidab New Yorgist autoga Mehhiko piiri äärde. Perekond, kelle oma elu on isiklikus kriisis, avastab seal rändekriisi. Luiselli on töötanud vabatahtlikuna illegaalide laste abiprogrammides ning kasutab kuuldud-nähtud materjali ohtralt. 2019 pälvis Luiselli ka Macarthuri stipendiumi, mis on USA-s üks tuntumaid "tulevikugeeniuste" auhindu (selle pälvis mh ka Adam Driveri tegelane "Marriage Storys").

Ma olen maailma parim oksjonipidaja, aga keegi ei tea seda, sest ma olen väga diskreetne mees. Minu nimi on Gustavo Sánchez Sánchez, aga mind kutsutakse Kiirteeks, minu meelest heas mõttes. Pärast kahte rummi oskan ma imiteerida Janis Joplinit. Oskan tõlgendada hiina õnneküpsiseid. Ma võib panna muna laua peal püsti seisma, nagu Christopher Kolumbus seda tegi. Oskan lugeda jaapani keeles kaheksani: ichi, ni, san, shi, go, roku, shichi, hachi. Ma oskan selili ujuda. Aga see siin on lugu minu hammastest, ülevaade minu kollektsiooni kuuluvatest esemetest ning asjade suhtelisest väärtusest.

Kuigi "Kadunud laste arhiiv" on mitmetahuline liigutav lugu, siis pisut kergemalt poolelt sobib Luiselli juurde sissejuhatuseks raamat "Lugu minu hammastest", mis oma jaburusega võib arvamused üsna teravalt kahte lahku ajada. Teravmeelse kompaktse loo peategelane on Gustavo "Kiirtee" Sanchez, erineval teemal imelikke lugusid pajatav vanamees, kes tahab müüa oma kogu hambaid, mis väidetavalt on kuulunud kuulsatele inimestele. Saadud raha eest soovib ta oma kehvad kiksid asendada Marilyn Monroele kuulunud hammastega. Luiselli olevat raamatut kirjutades lugejate reaktsioonide hindamiseks käinud peatükke ette lugemas ühes Mexico City mahlavabrikus.