Ja ta kaobki, vänderdab kergelt, ja on siis kadunud. Sinna, kus ta olla saab, vaikselt ja oma asju ajades, ja neid oma asju ajades ei ole ta väike, ei ole ka suur, või ehk on pigem suur, ta ajab neid oma asju. Juba taas heinamaa kaitsvate kõrte all.

Ma ei tea, kas ma usaldan sõnu, õigem oleks öelda, ma ei tea, kas ma usaldan kirjutamist, sest sõnu ma ju usaldan ja kirjutamist samuti, aga seda, kuidas kirjutades hakatakse sõnadega asja ajama, ma ei tea, kas ma seda usaldan. Kuigi teisiti ei saa ja ma tean ka, kuidas ma seda usaldan. Ja tekst on ju tehtud, et teda nähtaks, ja karihiir või põldhiir pole nõnda kõige parem võrdlus, aga see tunne, mis on, mis olla võib, võib olla nagu see väike loom, kes siis, kui ta leitakse (ikka heinamaalt, ikka heinamaalt!), tahab ära minna. Ja sinu, vaataja ning segaja ees, nii suure ees, kaob ta väike taguots rohtu. Sina, hiiglane, vaataja, oled vaid põrm ta kohal ja tema, sel hetkel pagev, on vaid liikumine su ees ja on see, kes liigub, tema olek ja olemus, hing ja elu. Ja ka tema keha on põrm, aga see on palju kaugemal.

Ma ei tea, mis on halastus ja mis on empaatia. Kuigi enda arvates olen mõlemat jõudumööda praktiseerinud, ei tea ma, mis need on. Need on rohkem, kui mu arusaamine lubab. Võib-olla on empaatia see, kui Pipi otsib Spunki. Ja kui leiab selle põrnika, siis teab, et see on Spunk. Võib-olla on empaatia laiemalt see, et sa tead, mida tähendab üks või teine, ja siis sa ka näed seda asjades või olukorras enda ees. See peab siis olema õigesti. See sinu teadmine ja nägemine. Ja see tähendab siis teise kannatuse mõistmist. Vähemalt mingit tajumist. (Aga ega ma väga palju ei suuda.) Halastus on ülepea tõeline vabadus, tõeline lend. Ma ei mõista sellest midagi. Aga ma saan aru, et see on olemas. See on nagu seljataha suunatud karje tulevikust. Mis seal ikka, loll on loll.

Aga kirsiõitest saan ma aru küll. Eile vaatasin saadet, kus 1996. aasta lõpus intervjueeris Urmas Ott Lennart Merd. Ja tõdesin, et isiksuste aeg ei ole praegune, 2020. aasta aeg. Praegune on keskpärasuse aeg, ideoloogia printside ja printsesside aeg, kadunud laulu aeg, surmalt naha koorimise ja üksijäämise aeg, kaotatud lootuste aeg, palve aeg, mida ei osata sõnastada. Mahajäetuse aeg. Ja maailm alles kukub oma kaldes. Ja ootus, ja imelik, et ka valmisolek, on ju alati sama.

Kunagi kusagil, ütleme et Jaapanis, vaadati kirsiõite sadu. Ja mõisteti nõnda, mida tähendab hetk. Ja mõisteti, kui väärtuslik on hetk, et selles on elu.
Siis, enne kui kirsiõitesajust sai kirjeldus ja teadmine, et seal on hetk, oli kusagil samurai, põllumees, mingi tüüp, kes seda lihtsalt nägi ja tundis. Ei olnud veel kirjeldust, ei olnud veel seletust.

Artikkel ilmus algselt ajakirjas Looming nr 6/2020.