Andres Ševtšuk. Elu ja äri Londonis ja Annelinnas ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Baar Lasnamäel.
Baar Lasnamäel. Autor/allikas: Vladimir Ljadov

Linna kogemine tema tänavail jalutamise teel aitab tekitada nõrku sidemeid – see avab võimaluse õnnelikeks juhukohtumisteks meie sotsiaalsete võrgustike niisuguste liikmetega, keda me väga tihti ei näe. Veel enam, jalutuskäik mööda tänavat, mis kubiseb mitmesugustest teenustest ja inimestest, tekitab ka "latentseid" sidemeid, nagu neid võiks nimetada – sotsiaalseid sidemeid, mida eelnevalt ei eksisteerinud, aga mis võivad tärgata juhuslikest kohtumistest, ettekavatsemata vestlustest või lihtsalt silmsidemest, kirjutab Andres Ševtšuk Vikerkaares.

Eluasemete käsitlus on vältimatult seotud laiema linliku kontekstiga, millesse on kätketud eluasemega seotud maakasutusviisid ja tegevused. Iga majapidamine sõltub oma ümbruskonna avalikust ruumist ja iga elanik vajab ligipääsu mugavustele, teenustele ja institutsioonidele. Jaekaubandus, toitlustusteenused ja isikuteenuseid osutavad ettevõtted – mida võib kollektiivselt nimetada "tänavaäärseks kaubanduseks" – mängivad linnapiirkondades elamise iseloomu ja kvaliteedi kujundamisel eriti huvitavat rolli.

Oma raamatus "Tänavaäärne kaubandus: kuidas luua elust pulbitsevaid tänavaääri"[1] esitan hõlmava analüüsi teguritest, mis kujundavad tänavaäärset kaubandust linnades ja naabruskondades. Väidan, et eduka ja õiglase tänavaäärse kaubanduse elluviimiseks on vaja olemuslikult multidistsiplinaarset lähenemist – et jaekaubandusettevõtete kobarad saaksid toimida, peavad nad asuma sobivas kohas; kaupluste ja isegi online-müüjate vahelised kontaktid peavad toimima; hoonetüübid peavad toimima; ligipääs, parkimisvõimalused ja jalakäijatevood peavad toimima; ja kokkulepete saavutamine kaupluste ning avaliku sektori partnerite vahel peab toimima. Ühestki sellisest eeltingimusest üksi jätkusuutliku tänavaäärse kaubanduse tekitamiseks ei piisa; ühise eesmärgi nimel peavad need kõik olema õnnestunud.

Ühel päikesepaistelisel pühapäevahommikul Londonis jõime naisega kohvi ja tegime päeva veetmiseks plaane. Me mõlemad pidime natuke tegelema sisseostudega – tema vajas kleiti mõnest talle meeldivast kauplusest, mina olin otsinud võrgus välja teatud kingad ja teksased, kuid tahtsin neid ise proovida. Me kavatsesime sõpradega pargis hilise hommikueine võtta ning pärastlõunal pisut meelt lahutada.

Majast lahkunud, kõndisime läbi naabruskonna lähimale kaubandustänavale – high street'ile, nagu Ühendkuningriigis peatänavaid nimetatakse – Upper Streetile. Me arvasime, et saame nii oma sisseostud tehtud, kuivõrd seal on lai valik riidekauplusi ning väike ostukeskus Angeli jaama juures. Ja tõesti, vaadanud oma telefonis Google Mapsi, leidsime terve hulga kauplusi, millest mu naine usaldanuks osta oma kleidi ja mina oma kingad ning teksased. Jalutasime mööda tervest eklektilisest äride valikust, teiste seas ühest lillepoest, kohalikust jäätisetegijast ning ühest pop-up disainibutiigist, aga ka mitmest pubist täis Arsenali fänne, kelle klubi kodustaadion ei olnud sealt kaugel. Pool tundi ringi vaadanud, olime mõlemad leidnud, mida otsisime.

Eduka ostlemise tähistamiseks kohtusime sõpradega, kes elasid sealsamas lähedal, ja sõime hilise hommikueine. Ühel hetkel läks jutt uuele Vene filmile "Leviathan", millest meie sõbrad olid hiljuti lugenud. See oli just võitnud Cannes'is Kuldse Palmioksa. Hakkasime arutama, kas mõni kino Londonis võib seda parajasti näidata. Et see oli sõltumatu festivalifilm, ei võinud loota, et see linastuks Odeoni, Vue või AMC tüüpi kinodes. Käe jälle taskusse Google'i järele ajanud, saime oma üllatuseks teada, et selsamal pärastlõunal linastub see Londonis viies eri kinos.

Valisime Curzoni kino SoHos, mida me ei olnud varem külastanud, aga kus linastus pidi algama 45 minuti pärast ja mis tundus suurepärane. Jalutasime metroo keskliinile ning umbes 30 minutit hiljem läksime maha Tottenham Court Roadil, mõnesaja meetri kaugusel kinost, ning jõudsime sisse parajasti avatiitrite ajaks.

Film oli hea. Väljumisega läks veidi aega, sest filmi süžee oli jätnud meid sügavalt mõttesse selle üle, kui uskumatult ulatuslik on korruptsioon postsovetlikul Venemaal. Kui me lõpuks välja Shaftesbury Avenuele astusime, meenus mu naisele äkitselt, et ta oli tahtnud hankida ka Erik Satie klaveripalade noote. "Kas peaksime SoHos mõne muusikapoe üles otsima või koju minema? Varsti jõuavad meie õhtusöögikülalised kohale," ütles ta. Otsustasime koju minna, avastanud, et buss number 38, mis meid otse kohale viiks, peatub kõigest ühe kvartali kaugusel. Ümber nurga keerates nägime äkki Foylesi – Ühendkuningriigi üht populaarset raamatukauplust. Kuna see asus otse bussipeatuse ees, otsustasime sisse põigata ja küsida, ega neil ei juhtu klaverimuusika noote olema.

Neiu leti taga soovitas meil vaadata muusikaosakonda, mis asus kolmandal korrusel. Läksime trepist üles, kõndides mööda kahest korrusest, mis olid tuubil täis kirjandust kõikjalt maailmast, ning jõudsime kolmandale korrusele, mis oli täis muusikaga seotud üllitisi. Üks teine müüja juhatas meid rea suurte metallsahtlite juurde ruumi tagumises otsas, mis paistsid paljutõotavad. Läksin nende juurde ja tõmbasin ühe sahtli lahti. See oli täis Bachi ja Brahmsi noote. Järgmine oli täis Chopini. Mõni kapp eemal olid Rahmaninov, Tšaikovski, Tubin. Ja siis, S-tähe all, avastasin ma terve kogu Satied. See oli täiesti ootamatu. Satie oli mu naisele meenunud kõigest viis minutit varem ja kumbki meist ei olnud osanud kujutleda, et võiksime siinsamas sattuda terve hulga Satie muusika peale. Naine valis oma lemmikpalad välja ning, noodid käes, laskusime tagasi Charing Cross Roadile ja sõitsime bussiga koju.

Läbi bussi ülemise korruse tuuleklaasi vahtides läbisime puudega palistatud tänavaid, mis kihasid äridest ja kõikvõimalikest rahvustest, kõikvõimaliku taustaga inimestest. Jagasime oma hämmastust selle üle, kuidas olime võinud kõik, mida vajasime, kõigest mõne tunni jooksul linnast kätte saada – me mõlemad olime saanud riided, mida otsisime; "Leviathan" linastus mitte ainult Curzonis, vaid veel neljas kinos; olime komistanud poele, kus müüdi Satie noote; tee peal panime tähele huvitavaid inimesi ja ärisid, mida me enne polnud märganud; ükski buss või rong, mida vajasime, ei olnud meist rohkem kui paari kvartali kaugusel; ja meil oli veel plaanis põigata läbi oma maja lähedal asuvast aedviljapoekesest, et osta sealt õhtusöögi juurde tomateid, virsikuid ja värskeid Iraani datleid. Arutasime, kas sel kõigel on midagi tegemist Londoni pretensiooniga olla kõige suurepärasem linn maailmas.

Napoleon olevat nimetanud Inglismaad poodnike riigiks. Kahtlemata kehastavad poed ja teenused, mida London pakub, ning nende mugav kättesaadavus jalgsi või ühistranspordiga, väga käegakatsutaval moel selle linna käepärasust, mitmekesisust ja üldist elukvaliteeti. Olen Londonis näinud poodi, mis oli ainult vihmavarjude päralt – seal oli sadade kaupa mitmesuguseid vihmavarje –, kauplust, mis müüs ainult kübaraid, ning taksidermisti äri, kus müüdi suuri loomatopiseid. Leidub restorane, mis spetsialiseeruvad Gruusia, Birma, Etioopia, Nepali või Singapuri köögile, aga ka peeni kaubamajasid nagu Fortnum & Mason või Harrods, mis meelitavad ligi inimesi kõikjalt maailmast.

Aga see laialdane kaupade ja teenuste valik ei ole sugugi kõik, mida tänavaäärne kaubandus pakub. Meie hommikune jalutuskäik läbi Londoni inimesi ja ärisid tulvil tänavate oli võimaldanud meil mitte ainult oma asjad tõhusalt ja mugavalt korda ajada, vaid oli viinud meid ka ühendusse paljude eri kogemustega, mida meil ei olnud plaanis otsida – inimestega, kel olid eri taustad ja huvid, pentsikuid asju müütavate äridega, värvikaist restoranidest õhkuvate vürtsikate lõhnadega, ootamatute vaatepiltide ja vestlustega. Victoria pargis einetades kuulsime ühest naaberlauast vestlust kellestki, kes pärib sihtfondi. Läbi oma naabruskonna kõndides olime naisega kiiganud inimeste majadesse ja imetlenud nende köögimööblit ning kõrgeid lagesid. Kinost väljudes olime põgusalt vestelnud kellegagi, kes oli pärit Venemaalt.

Kihavad teenustest rikkad tänavad on ühiskonna tihendajad, mis tõmbavad inimesi kokku sõltumatult nende rassist, klassist, vanusest või usust, olgu või ainult lühikeseks perioodiks. Erinevalt töökohtadest, perekondadest, poliitilistest organisatsioonidest või usurühmadest, millesse nad on sündinud või millega otsustanud liituda, ei koonda inimesi ja ärisid, kellega me linnatänavail kõndides kohtume, mitte ühised sugulussuhted, huvid ega uskumused. Kihavad tänavad viivad meid kokkupuutesse "teistega", kes ei jaga tingimata meie uskumusi, huve ega väärtusi. Dialoogilist sotsiaalset suhtlust soosides on tänavad osa sideainest, mis linlikku ühiskonda koos hoiab.[2] Mida rohkem nad sunnivad meid omavahel kokku puutuma, seda rohkem me üksteist mõistame ja hindame.

Tänavaäärne kaubandus Tallinnas. Peeter Langovitsi foto.

 

1977. aastal avaldatud kuulsas artiklis näitas sotsioloog Mark Granovetter, kui tähtsad on linlikes ühiskondades "nõrgad" sidemed.[3] Tugevate sidemete all pidas ta silmas sidemeid, mis meil on oma perekondade, kolleegide või teiste gruppide kaudu, kellega me igapäevaselt või -nädalaselt kokku puutume. Nõrgad sidemed seevastu kirjeldavad inimesi, kellega me kohtume või räägime kõigest paar korda aastas – konverentsil, mingil sündmusel või lihtsalt juhuslikult tänaval. Granovetter näitas, et sotsiaalse mobiilsuse ja informatsiooni üle ühiskonna levimise seisukohalt on nõrgad sotsiaalsed sidemed tähtsamad kui tugevad. Näiteks demonstreeris ta, et töökoha võivad inimesed leida ennem sellise isiku kaudu, keda nad kohtavad kõigest kord või paar aastas, kui kellegi kaudu, keda nad näevad iga päev.

Linna kogemine tema tänavail jalutamise teel aitab tekitada nõrku sidemeid – see avab võimaluse õnnelikeks juhukohtumisteks meie sotsiaalsete võrgustike niisuguste liikmetega, keda me väga tihti ei näe. Veel enam, jalutuskäik mööda tänavat, mis kubiseb mitmesugustest teenustest ja inimestest, tekitab ka "latentseid" sidemeid, nagu neid võiks nimetada – sotsiaalseid sidemeid, mida eelnevalt ei eksisteerinud, aga mis võivad tärgata juhuslikest kohtumistest, ettekavatsemata vestlustest või lihtsalt silmsidemest. Mõned neist esmakohtumistest võivad viia suhtluseni, mis areneb ajapikku nõrkadeks või isegi tugevateks sidemeteks. Mõelge vaid korraks vestlustele, mida olete algatanud võõrastega mõnes kaubamajas, restoranis, juuksurisalongis või tänaval. Seda tuleb sagedamini ette peatänavail ja teistes linlikes jaemüügikeskustes kui elurajoonide vaiksetel tänavatel, sest esimesed keskkonnad tõmbavad ligi palju rohkem kasutajaid ning pakuvad avalikke ruume, mis on loodud suhtluse soodustamiseks. Nii pakuvad äride ja teenusepakkujatega ääristatud tänavad linnaelanikele kahekordset hüvet – nad ei teeni mitte ainult utilitaarset funktsiooni pakkuda linna tarbijate klassile poode, teenuseid ja mugavusi, vaid on tähtsaks vahendiks ka latentsete sidemete ja sotsiaalse teadlikkuse ergutamisel.

Tänavaäärne kaubandus võib linnale ka majanduslikke ja keskkondlikke hüvesid pakkuda. Väiksemad ja mõnikord kohalikele elanikele kuuluvad poed linnatänavate ääres kalduvad tooma linnale suuremat majanduslikku kasu kui üleriigilised kaubamajaketid oma suurtes sarades. Märgatav osa väikeste, kohalike omandis äride sissetulekust voolab tagasi kohalikku majandusse kohalikelt pakkujatelt tellitud kauba, kohalikele töötajatele makstud palga ning poode ümbritseva avaliku infrastruktuuri parandamise kaudu, aga ka kaudsete investeeringutena töötajate tervise- ja pensionikindlustuse näol. Toidukaupade ostmine kohalikelt pakkujatelt, mööbli ja kontoritarvete soetamine kohalikelt müüjatelt või kohalike transpordi-, ehitus- ja hooldusfirmade kasutamine võib avaldada kohalikule majandusele tugevat positiivset võimendavat mõju. Üks uurimus, mis võrdles kohalike versus ketiraamatupoodide majanduslikku võimendavat mõju, leidis, et igast kohalikus raamatupoes kulutatud dollarist jõudis kohalikku majandusse tagasi 45 senti. Ketipoest seevastu leidis tee tagasi kohalikku majandusse kolm korda vähem – kõigest 13 senti.[4] Tüüpjuhul moodustavad jaetehingud vahetult umbes 7% kohalikust majandusest,[5] kuid ühes mitmesuguste varustustehingutega, mis linna ärisid ning toidu- ja joogikohti ja isikuteenuste pakkujaid varustavad, mõjutavad need märgatavamat osa kohalikust majandusest. Mida tihedamalt lõimunud on kohalik majandus, seda suurem osa tema rikkusest leiab tee kohalike elanike kätte.

Keskkonna perspektiivist kahandavad jalgsi ja ühistranspordi abil ligipääsetavad jaekaubanduskobarad linna energiakulu, hoiavad õhku puhtamana ning parandavad elanike tervist. Kui suurem osa külastajaid saabub ilma autot vajamata, kahaneb liiklusummikute oht, inimesed liigutavad end rohkem ning langeb fossiilkütuste tarbimine ühe elaniku kohta. 2009. aasta üleriikliku leibkondade rändeülevaate (National Household Travel Survey) järgi tehakse 70% kõigist autosõitudest Ühendriikides ostlemiseks, muudeks perekondlikeks või isiklikeks asjatoimetusteks või seltskondlikel ja meelelahutuslikel põhjustel.[6] Kui põhiosa neist retkedest saaks toimuda jalgsi või ühistranspordiga, suundumata liiga kaugele inimese kodust või töökohast, siis oleks võimalik teha suuri samme nii kasvuhoonegaaside emissiooni kui ka energiatarbimise vähendamiseks, võimaldades samal ajal võtta suurema osa linna maast ära autoteede ja parklate alt ning kasutada seda funktsionaalsete majanduslike sihtkohtade, avalike ruumide ja puhkealade loomiseks. Ja kui mingi piirkonna asustustihedus on liiga madal, et hoida elus kohalikku tänavaäärset kaubandust, võib hästi korraldatud ühistransport hõlbustada autovaba ligipääsu sellele ka naaberpiirkondadest.

Ometi on suhteliselt vähe kirjutisi, mis püüaksid seletada, kuidas tekivad need poodide ja teenusepakkujate mustrid, mis muudavad linnad nii mugavaks, nii rikkaks õnnelikest juhustest, majanduslikult nii tugevaks ja sotsiaalselt nii vastastikku sõltuvaks. Millised jõud kujundavad linna tänavaääri palistavaid teenusepakkujate kobaraid? Mis määrab selle, kui palju ärisid me leiame San Franciscos võrreldes Londoniga? Miks spetsialiseeruvad mõned tänavad raamatupoodidele ja teised ainult restoranidele? Miks kasutatakse mõningaid tänavaid seltskondlikeks ja puhkeüritusteks, mis lähevad märksa kaugemale kui lihtne šoping või lõunatamine? Ja mida saavad planeerijad, linnakujundajad ja avalikud teenistujad teha niisuguseid teenuseid ja interaktsioone pakkuvate tänavate soodustamiseks?

Jaekaubanduse paigutusest ja jaemajandusest on palju kirjutatud. Kuid 20. sajandil keskendus suur osa jaekaubandust puudutavast uurimistööst kaubanduskeskustele – kõrgelt koordineeritud jaekaubanduse vormile, mis erineb mitmel tähtsal moel sellest tänavapõhisest kaubandusest, millest mina siin räägin. Kaubanduskeskused paiknevad vaid harva tihedalt asustatud linnarajoonides ning see muudab nad vähem sõltuvaks neid vahetult ümbritsevast ühiskondlik-ruumilisest kontekstist. Mis tähtsamgi, kaubanduskeskustes – asugu need linnas või eeslinnas – on jaemüügipind tüüpjuhul ühisomandis, mis võimaldab neil käituda üheainsa koordineeritud üksusena. "Kaubanduskeskus ei ole mitte ehitis, vaid juhtimiskontseptsioon, viis, kuidas ühine juhtimine paneb eri omanikele kuuluvad ärid käituma üheainsa ettevõttena," seletab John T. Riordan, Kaubanduskeskuste Rahvusvahelise Nõukogu (International Council for Shopping Centers, ICSC) kauaaegne juht.[7] Arendajad ostavad maa, rajavad hoonestuse ning rendivad seda siis eri hinnamääradega välja hoolikalt valitud kauplustele sõltuvalt sellest, kui palju kliente loodetakse igaüht neist ligi meelitavat. Eesmärgiks on luua optimaalne segu, mis maksimeerib keskuse kui terviku tulu ja pakub üksikkauplustele just nende vajaduste järgi loodud finantsstiimuleid keskusega ühinemiseks. Need kauplused, mis tõmbavad kohale kõige rohkem kliente – keskuse ankrud –, ei maksa tihti üldse üüri või saavad koguni mitme miljoni dollarilisi soodustusi ehituse, parkimisalade, siltide ja eesõigustatud ligipääsuteede näol. Omalt poolt tõmbavad need ankrud ligi arvukalt kliente ning kulutavad suuri summasid turundusele ja reklaamile. Väiksemad kauplused, mis lõikavad kasu ankrute kliendiülejääkidest, maksavad selle hüve eest kõrget üüri. Kogu üksus töötab nagu hästi häälestatud masin. Kui tulemus ei vasta omanike ootustele, saab üksikuid kauplusi otsekohe ümber kohandada, et viia nende toimimine taas vastavusse juhatuse ootustega.

Tänavaäärne kaubandus töötab hoopis teisiti. Seal on palju sõltumatuid kinnisvaraomanikke, puudub igasugune koordineeritud juhtimisstruktuur ning finantsstiimulid suurte ankurkaupluste ligimeelitamiseks, mistõttu tänavaäärne kaubandus toimib vähem masina ja rohkem taluturu moodi. Seal kehtivad teatavad reeglid, kuid muidu võib iga kauplus müüa, mida ainult soovib ja millal soovib, makstes oma pinna omanikule just niisugust üüri, nagu suudab välja kaubelda. Kaupluste vahele jääv avalik ruum – kõnniteed, autoteed, väljakud ja tillukesed pargid – kuulub tüüpjuhul linnale ning seda valitsevad avalikud õigusaktid, mis keelavad eraomanikel piirata ligipääsu või määrata, millised tegevused on lubatud ja mis mitte. Niisiis ei piisa linnatänavail nähtavate jaemustrite seletamiseks sellest, mida me teame jaemajandusest ja planeerimistegevustest kaubanduskeskustes.

Võtkem näiteks otsus, kus mingi kauplus avada. See, kas pealtnäha heas asukohas hooned või tänavad suudavad sinna kolida soovivaid jaemüüjaid majutada, sõltub väga paljudest teguritest – asukohast, ümbritsevast asustustihedusest ja sotsiaal-demograafilisest kontekstist, teiste äride pakutavast konkurentsist ning organisatsioonilistest mudelitest, mis võivad nõuda lähestikku asuvate kaupluste koostööd. Kuid osaliselt sõltub see, kus otsustatakse oma äri avada, ka arhitektuurilistest iseärasustest. Mitte kõik ehitisetüübid ei sobi võrdselt hästi äripindade majutamiseks, ja mitte kõik naabruskonnad ei sobi ühevõrra hästi äritänavate toetamiseks. Mina õppisin selle ära omal nahal ühe loomuliku eksperimendi käigus, mis toimus Tartus Annelinnas – elamurajoonis, kus ma üles kasvasin –, kui see Nõukogude Liidu kollapsi ajal 1990. aastate alguses läks üle tsentraalselt planeeritud jaemüügikeskkonnalt turupõhisele.

Annelinn on tüüpiline nõukogudeaegne elamurajoon, mis koosneb monteeritavatest betoonelementidest ehitatud 5- ja 10-korruselistest kortermajadest. Viis aastakümmet kestnud okupatsiooni ajal rajas nõukogude võim mitmesse Eesti linna rea magalarajoone. 1980. aastatel ehitatud Annelinn oli 1990. aastateks koduks umbes 35 000 inimesele. Inspireeritult Le Corbusier' ja Walter Gropiuse modernistlikest linnaplaneerimisideaalidest, paigutati eraldiseisvad tüüpprojektidega kortermajad üksteise suhtes täisnurkselt siksakitavatesse mustritesse, et maksimeerida igale majale osaks saavat päikesevalgust. Ehitised paiknesid autoteedest eemal ja kõik olid püstitatud ülisäästlike valmiselementide kokkumonteerimise teel.

Lisaks korterelamutele asus Annelinnas piiratud arv tsentraalselt planeeritud kauplusi, igaüks umbes 500–1000 ruutmeetrise pinnaga. Lõpuks teenindas Annelinna neli toidukauplust, mis lisati järk-järgult sedamööda, kuidas linnaosa laienes, ning üksainus majapidamistarvete kauplus, kus müüdi potte-panne ja muud selletaolist. Ei mingeid nurgapealseid veinipoekesi, aedviljalette ega sigaretikioskeid. Jaemüügipindade vähesuse tõttu pidi enamik perekondi poodi jõudmiseks päris kaugele kõmpima, ja kohale jõudes ei leidnud nad ikkagi suurt midagi osta. Täpselt nagu lugematutes teisteski magalarajoonides kõikjal N. Liidu hiiglasuurel territooriumil, nii oli ka Annelinnas selgesti puudus jaemüügiettevõtetest.

Pärast Berliini müüri langemist 1989. aastal ja Eesti taasiseseisvumist nõukogude okupatsiooni alt 1991 tegi Annelinn läbi kiire muutuse. Peaaegu üleöö pidi Eesti minema tsentraalselt sotsialistlikult plaanimajanduselt üle kapitalistlikule süsteemile selle vabade turgude, eraomandi ja äriettevõtlusega. Annelinna jaemüügiettevõtetele tähendas see, et nõukogude perioodi alavarustatuse kompenseerimiseks oli vaja turukorrektsiooni. Elanikud soovisid innukalt uusi poode ja mitmekesisemat kaupa, ja alles sündiv ettevõtlusturg vastas nende soovidele.

Esimesed märgid uuest jaemüügiruumist ilmusid kirbuturgude ja kioskite kujul. Müügilaua püstipanemiseks vabaõhu-kirbuturul või kioski avamiseks tänava ääres ei olnud vaja kuigi palju stardikapitali ja see võimaldas kauplejatel õnne proovida. Kioskeid toodeti soodsalt alakasutatud metallitööstusettevõtetes, mille oli jätnud endast maha ülemõõduline nõukogude tööstusmajandus. Püsivama ehituse odavate alternatiividena ei kujutanud kioskid äriomanikele erilist riski ja paljunesid sadade kaupa kogu linnas. Nende liikuv ja ajutine iseloom võimaldas kioskiomanikel ka vältida linnale kinnisvaramaksude maksmist.

Minu majast viieminutilise jalutuskäigu raadiusse ilmus umbes kuus eri kioskit, mis enam kui kolmekordistas minu perekonnale kättesaadavaid jaemüügipakkumisi. Lehtmetallist kokku keevitatud, uhkeldasid need suure akrüülaknaga esiküljel ning müütasid üllatavalt laialdast valikut toidukaupu – piima, leiba, juustu, liha, mahlu, maiustusi, sigarette ja alkohoolseid jooke. Mõnes valmistati ka võileibu ja hamburgereid friikartulitega. Hoolimata väiksusest oli nende kaubavalik etem kui parimas nõukogudeaegses toidupoes. Niisuguste kioskite ümber tärganud kuulsusrikast seltsielu on oma romaanides värvikalt kujutanud vene postsovetlike romaanide autor Viktor Pelevin.

Rõivaid ja aksessuaare müüdi kioskites harva. Neid pakuti hoopis kirbuturgudel, kus külg külje kõrval konkureerisid 50–100 müüjat, igaüks oma riideid täis kuhjatud laua taga. Üks kirbuturg, kus kasutati hädapäraselt püsti löödud puust laudu, avati parkimisplatsil mitte kaugel minu majast. Laudade kohale olid lahti veetud kilerullid, et kaupa vihma ja lume eest kaitsta. Särkide, pükste, talvemantlite ja teiste rõivaesemete valik kasvas plahvatuslikult tänu sissevoolule Poola ja Türgi veel suurematelt turgudelt. Inimesed ei olnud kunagi varem niisugust mitmekesisust ja valikut näinud ning ahmisid pakutavat kokku vastavastatud janus tarbekaupade järele. Kaupmehed arveldasid sularahas ja hiilisid maksude maksmisest kõrvale. Teenitud kasum ahvatles veel rohkem kaubitsejaid turule tulema.

Nii kioskid kui kirbuturud kuulusid ajutise jaetüpoloogia alla – odavad püsti panna ja asukoha osas paindlikud. Kuid ostlemisvõimalused, mida nad pakkusid, ei olnud võrreldavad tänapäeva Eesti tänavaäärsete äridega ega kaubandustänavatega. Kaupu vahetati raha vastu väljas suhteliselt külmas kliimas, läbi väikese akna või üle turuleti. Hinda andis sageli alla tingida. Mingit tagastamise või ümbervahetamise võimalust ei olnud – mille sa ära olid ostnud, selle sa ka said.

Kirbuturg Tallinnas 1990. aastal. Alamy.

 

Järgmiseks tulid pisut püsivamad keldripoed. Annelinna korterelamud olid üliratsionaliseeritud valmiselementidest kokku pandud betoonpaneelehitised. Esimene korrus oli poolkorruse võrra maapinnast kõrgemal, et jätta ruumi keldrite maapinna ligi paigutatud lintakendele. Tüüpilistes viiekorruselistes kortermajades oli ühe trepikoja peale 15 korterit, 3 korterit korruse kohta, ning rida väikesi keldribokse maa all. Tuleohutuse huvides oli keldritel olemas ka tagauks.

Nii korterelamute arhitektuuriline tüpoloogia kui ka asukohaplaanid raskendasid nendesse äripindade rajamist. Esimese korruse korterid olid selleks keelatud, sest neil oli ühine trepikoda veel 14 majapidamisega. Erastamise edenedes moodustasid enamiku korterelamute üürnikud kiiresti üürnike ühendused ja eelistasid oma trepikojauksed lukus hoida, et vargad, hulkurid ja huligaanid sisse ei pääseks. Mõte trepikojaukse lahtihoidmisest, et kliendid jaemüügikohale ligi pääseksid, läks sellega vastuollu. Samuti kärpis esimese korruse kõrgus maapinnast nähtavust, nii et kauplustel olnuks raske oma kaupa vaateaknale panna, isegi kui elanikud oleksid kauplusi lubanud.

Keldriruumid pakkusid kauplustele mõnevõrra paremaid võimalusi. Aga nende vaateakende nähtavus oli peaaegu sama halb kui esimese korruse korteritel – väike lintaken kõigest paari jala kõrgusel maapinnast ei olnud kaugeltki ideaalne kauba väljapanekuks. Problemaatiline oli ka keldriruumide suurus – pind oli kandvate paneelidega jagatud 10–20 ruutmeetri suurusteks boksideks, mis olid liiga väikesed isegi pereäride jaoks. Et aga keldritel oli maja tagaküljel teine sissepääs, mida ülemiste korruste elanikud ei kasutanud, siis oli võimalik lahutada poekülastajad ehitise elanikest ning lahendada nõnda üks tähtis turvalisuseprobleem. Kesisem tuleohutus, mis varuväljapääsu äralõikamisega kaasnes, ei tekitanud neil tormilistel aastatel erilist muret. Mõned toidukioskid kolisid püsivamale pinnale kortermajade keldrites. Keldripindu hõivasid ka üksikud riide-, kinga- ja aksessuaaripoekesed ning baarid.

Selgus, et keldripoodide äri ei lähe nii hästi kui kioskitel. Üks probleem oli selles, et kortermajad olid pillatud laiali suurtele haljasaladele, joondumata selgesti mingite tänavate ega käidavate kõnniteedega. Modernistlikes elamurajoonides on tavaliselt ehitiste all umbes 15–20% maapinnast. Ülejäänud maa moodustab avatud ruumi, kaetud murulappide, mulla ja jalgradade võrgustikega. Alale sisse viivad vaid üksikud autoteed, sest nõukogude planeerijad ei eeldanud, et kuigi paljudel elanikel võiksid olla autod. Kuid 1990. aastatel muudeti suur osa sellest avatud alast järk-järgult parklateks, sest autoostulube ei jagatud enam tsentraalselt ja autoomanike arv kasvas plahvatuslikult. See tähendas, et keldripoodidest ei liikunud mööda peaaegu üldse jalakäijaid. Jalakäijad kasutasid laialihargnevaid jalgradu ning kõndisid mõne konkreetse hoone eest läbi ainult siis, kui nad seal või mõnes naabermajas elasid.

Et lähikonnas ei olnud töökohti ega äritegevust ning ülemistel korrustel asusid vaid erakorterid, oli jalgsiliiklus neis rajoonides minimaalne, välja arvatud hommikustel ja õhtustel tipptundidel ning nädalavahetustel, kui elanikud kodus olid. Aeg-ajalt kasutasid lapsed ja vanaldased täiskasvanud töötundide ajal mänguväljakuid või pinke, kuid nende arvust ei piisanud kaugeltki keldripoodide elushoidmiseks, mis pidid saama kaetud oma igakuised üürimaksed ülakorruste korteriühistutele. Erinevalt kioskitest, mis asusid üldiselt heades kohtades, kannatasid keldripoed klientide vähesuse all.

Nõukogudeaegsetes mikrorajoonides olid ette nähtud kohad ka koolidele ja lasteaedadele (joonis 6). Hulk niisuguseid koole muudeti 1990. aastatel jaemüügipindadeks. Tüüpiliselt 2–3 korrust kõrged ja piinliku hoolega standardiseeritud, pakkusid need koolihooned suuri siseruume, mis ahvatlesid vastasutatud kauplusi, videomängusaale, juuksuritöökodasid ja puhuti baare. Ruumide suurus ja arvukus niisugustes hoonetes võimaldas kujuneda väikestel jaemüügikobaratel ning ahvatles suuremat klientuuri, kui mõni keldripood või kiosk üksi oleks suutnud ligi meelitada. Kuid koolihoonedki ei olnud jaemüügiettevõtete tegevuseks ideaalsed. Neil ei olnud põrandast laeni ulatuvaid aknaid, mis hõlbustavad väljapanekute uurimist, ja ühest poest teise jõudmiseks pidid kliendid läbima topeltkoormusega koridore või eri korruseid ühendavaid trepikodasid. Mis asukohta puudutab, siis olid koolid paigutatud nii, et sinna oleks lihtne pääseda kodudest, aga mitte tingimata tihedalt kasutatavatest bussipeatustest ega käidavaid jalgteid mööda.

Sel turukapitalismi sünni perioodil leidsid kinnisvaraarendajad Annelinnas, et raskusi on ka olemasolevate hoonete vahele ehitamisega. Erastamise ühe osana jagati korterelamute vaheliste avatud alade omandiõigus korteriühistutele laiali, nii et ehitistevaheline maa kuulus mitmele ümbritsevale majakonnale. Selle maa omandamine kinnisvaraarenduseks nõudis nõusoleku hankimist kõigilt ühistutelt, kellel selles oma osa oli – mis polnud sugugi lihtne ülesanne. Teiseks leidus modernistlikus "vaba plaaniga" linnaruumis väga vähe kohti, kus kauplustest oleks mööda liikunud piisav jalakäijatevoog ning olnuks samal ajal ka ligipääs ja parkimiskohti autodele. Enamasti oli ehitusruum liiga väike või varustusautode ligipääs sellele raskendatud.

Annelinn, Mõisavahe tänav. Ivo Kruusimägi foto.

 

Kui kioskid, kirbuturud ja üksikud keldripoed kõrvale jätta, ei tekkinud Annelinnas pärast nõukogudejärgseid ümberkorraldusi tõelist tänavaäärset kaubandust, ehkki nõudmine selle järele oli selgesti olemas. Selle asemel et olemasolevaid kortermaju kohanemisvõimeliselt taaskasutada või olemasolevate kvartalite vahele uusarendusi rajada, tekkisid uued äripinnad hoopis vanalinna ajalooliste tänavate äärde, mis pakkusid paremini kohandatavaid ehitustüüpe. Käidavate kõnniteede äärde jäävad vanade kvartalite perimeetrid anti kiiresti ja edukalt tärkavate jaemüügiettevõtete käsutusse. Ja suurtesse saradesse koondunud ostukeskused kerkisid elamurajoonide piiridele, liiklussoonte ja bussipeatuste lähedusse. Aga Annelinna elamutena kasutamiseks optimeeritud, kohandamatud hooned on tänapäevani kaubandusprogrammidele vastu pannud. "Meie kujundame oma ehitised, ja siis hakkavad nemad meid kujundama," ütles kord Winston Churchill. Ehkki vajalikud majanduslikud eeltingimused olid täidetud – ostusagedus, asustustihedus, madalad püsikulud ja kõrge jalakäijate ning ühistranspordi osakaal –, takistasid kohmakad hoonetüübid ning asukohaplaanid äride teket.

Annelinna lugu viitab tervele hulgale viisidele, kuidas ehitiste vorm ja tänavatüübid – siseruumide suurus, esimese korruse kõrgus maapinnast, ehitiste ja kõnniteede vahekord ning hoonesiseste ühendusteede süsteemid, aga ka ehitiste fassaadikujundus – võivad mõjutada jaekaubanduse elujõulisust. Sarnaseid näiteid sellest, kuidas täisehitatud keskkonna kujunduselemendid mõjutavad tänavaäärset kaubandust, võib leida kogu maailma linnadest ja tänavatelt.

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk

[1] A. Sevtsuk, Street Commerce: Creating Vibrant Urban Sidewalks. Philadelphia, 2020.

[2] R. Sennett, Building and Dwelling. New York, 2018.

[3] M. Granovetter, The Strength of Weak Ties. American Journal of Sociology, 1973, kd 78, nr 6, lk 1360–1380.

[4] Economic Impact Analysis: A Case Study, Local Merchants vs. Chain Retailers. Civic Economics, 2002. https://bit.ly/2LgvMXE.

[5] M. H. Shuman, The Small-mart Revolution: How Local Businesses Are Beating the Global Competition. San Francisco, 2007.

[6] Summary of Travel Trends: 2009 National Household Travel Survey. US Department of Transportation. Federal Highway Administration, 2009. http://nhts.ornl.gov/2009/pub/stt.pdf.

[7] N. E. Cohen, America's Marketplace. The History of Shopping Centers. International Council for Shopping Centers. Lyme (CT), 2002, lk 10.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: