Olev Remsu. Maarja Magdaleena kahetsev pilk
Ajal, mil reisimine pole lihtne, võttis reisi- ja kirjamees Olev Remsu ette uue jutusarja vanadest reisidest, fookuses paik ja religioon. Tänases osas seikleb Remsu Maarja Magdaleena kannul.
Lunastaja Kristuse kiriku asemele rajatud välibasseinis käisin ujumas, kui Moskvas õppisin. Pakasega oli eriti mõnus. Nagu pea veest välja tõstsid, nii habe jäätus. Pidid uuesti vee alla sukelduma. Paiga ajalugu ma teadsin, lähedal, Kalinini prospekti alguses asus arhitektuurimuuseum, seal oli selle kohta terve stend. Esmalt siis juba nimetatud katedraal, mille Stalin lasi 1931. aastal lammutada, kavatses sinna ehitada maailma suurima palee. Korraldati rahvusvaheline võistlus, osales ka meie korüfee Edgar Juhan Kuusik (tema esitatud joonised olid kenasti eksponeeritud), võitis Le Corbusier. Stalinile tema projekt ei meeldinud, žürii liikmed lasti maha, korraldati uus konkurss, võitis idee saja meetri kõrguse Lenini kujuga 315-meetrisel stalinliku ampiiri stiilis hoonel.
Püsib versioon, et ehituse käigus oleks Lenin asendatud Staliniga. Aga ehitada ei saanudki, ei saanud vundamentigi kaevata, lase nii palju insenere maha, kui sa lased, ent ikka immitses auku salapärane vesi. Millest ei saanudki lahti. Nii rajaski Hruštšov sinna Stalini üle irvitamiseks basseini, kus mina ujumas käisin.
Kui ma Moskvas giid olen, siis viin rahva alati sinna kirikusse, räägin oma ujumistest. 2006. aastal oli selleks eriline põhjus – eksponeeriti Maarja Magdaleena säilmeid.
Selles mõttes olen protestant, et mind lihtsalt tülgastab nii õigeusus kui katoliikluses levinud säilmete kultus. Aga ma talitsen end, sisendan endale: mis on teistele püha, ei tohi olla vastumeelt, ole inimene! Ei tohi, olgugi et paljud kloostrid ja kirikud üle maailma kuulutavad, et just nende juures on hoiul selle või tolle pühaku säilmed. Maarja Magdaleena pea asub katoliikliku versiooni järgi Saint-Maximin-la-Sainte-Baume´i kirikus Provece´is, keha Vézelay basiilikas Burgundias. Õigeusklikud usuvad, et Maarja Magdaleena säilmeid hoitakse Áthose kloostririigis Áthose mäel, Áthose poolsaarel - Siimon-Peetri kloostris olevat käsivars, Docheiariou´s jalg, Esfigmenokseni´s ja Koutloumousiou´s teised kehaosad. Sealt toodigi säilmed Moskvasse, järgnes pikk-pikk tiir Venemaa ja Ukraina kirikutes-kloostrites. Meeletult palju inimesi sai õnnelikuks, tõvedest ja teistest muredest lahti.
Uskumine tähendab usku imedesse, muud usku ei ole.
Moskva Lunastaja Kristuse kirikus kuulsingi, kuidas üks korralikult rätiga kaetud peaga – Saatan peidab end ju juustesse – neiu helistas kellelegi, tundub et sõbrannale.
"Tule kohe siia, siin on Maarja Magdaleena säilmed," kutsus ta.
Väike paus.
"Kuidas sa ei tea?" imestas helistaja ilmselt küsimuse peale, kes see Maarja Magdaleena on? "Jeesus Kristuse naine!"
See neiu oli siis Maarja Magdaleenani jõudnud evangeeliumite asemel Dan Browni kriminaalromaani "Da Vinci kood" kaudu.
Minul ei ole õigus iroonitseda. Mis ma ise parem olen? Mina jõudsin Maarja Magdaleenani Andrew Lloyd Webberi ja Tim Rice´i rockooperi "Jeesus Kristus, superstaar" kaudu, Dana Gillespie imelise metsosoprani kaudu. Nõukogude Liidus keelatud ooperit kuulasime klassivend Raivo P. pool kodus, tema isa oli kõrge parteitöötaja, tema oli selle Soomest toonud. Nii need parteilased pesid endilt maha parteihäbi...
Milline taevalik hääl!
Seejärel panin mängu oma viimase kopika ja ostsin "Superstaari" vinüüli Plaadimäelt (Harjumäe tipult), täpselt ei mäletagi, kas saja või koguni sajakahekümne rubla eest. Ja siis muudkui ketrasin. Ketrasin ja armusin. Kõrvade kaudu. Milline vili on magus?
Moskva filmikoolis näidati meile (ka N. Liidus keelatud) filmiversiooni, Norman Jewisoni tehtut. Olin vähemagi kriitikameeleta haaratud-joovastunud, ei pannud tähelegi, et Maarja Magdaleena partiid laulab teine näitleja (Yvonne Elliman). Nii palju minu kõrvadest. Töntsid teised.
Seejärel tekitas erilise vaimustuse Madeleine'i kirik Pariisis. Kirik, mis üldse ei sarnane kirikuga. Ilma akendeta, nende asemel kõrgub ümber hoone 52 korintose sammast, valgus tuleb laest. Muidugi, ei jumal, ei Jeesus, kõige vähem veel Maarja Magdaleena, pole kuskil öelnud, milline peab kirik välja nägema. Selle on otsustanud inimene ise, Maarja Magdaleenale pühendatud Madeleine´i katedraali andis juhised Napoleon ise – olgu antiikkultushoone moodi!
Kas inimese sees ongi uskumistel vahet? Kahtlen selles. Ja kui jumal üldse midagi on kuhugi pannud, siis arvatavasti inimese sisse. Järelikult olgu usk väljaspool inimest – näiteks kultushooned – samuti ühtemoodi.
Madeleine´i katedraali erandlikus välisilmes on midagi tõmbavat. Eriti Napoleoni käsus. Maarja Magdaleena seostub otsekui Aphroditega. Nii mul kui Napoleonil. Ja valgest marmorist antiigi-moodi Maarja-skulptuurid katedraali sees ainult toonitavad sarnasust.
Ja just Madeleine´is paiknevat Maarja Magdaleena jälle ühed säilmed. Madeleine on pariislannade lemmikkoht abiellumiseks. Kas säilmete pärast?
Maarja Magdaleena pärast tiirutasin läbi ka Saint-Maximin-la-Sainte-Baume´i ja Vézelay, ainult Áthose mäele pole veel saanud.
Hea, kui on käimata kohti, muidu pane või nöör kaela.
Niisiis, ma lihtsalt ei saanud teisiti, kui tormasin Iisraelis pärast obligatoorsete kohtade – Hauakirik, Nutumüür, Petlemm - külastamist Migdalisse, kunagisse Magdalasse, Kinnereti ehk Tiberiase järve (piiblis Galilea meri) kaldal asuvasse külasse. Magdalast on mugandumise teel tulnudki Magdaleena nimi.
Mõnes mõttes oleme me ehk kõik Maarja Magdaleena kummardajad. Vähemalt need, kes lihavõtteid-ülestõusmist munapühadena tähistavad.
Legendi järgi kannatas keiser Tiberius ägedate masendushoogude all (nagu minagi!), mitte ükski vägi ei praavitanud teda, tohtrid laiutasid käsi. Siis kutsuti turult naisprohvet-tervendaja, kel Maarja nimeks, tema tõi kaasa muna, kuna keisri juurde ei tohtinud tulla ilma kingituseta. Naine oli vaene kui kirikurott, midagi kallimat polnud tal tuua. Kristlane Maarja (kes on meie armas Maarja Magdaleena) hakkas tegema kohe misjonitööd, rääkis keisrile igavesest elust.
Ja Maarja võttis keisrilt tusapiinad ära ning hakkas talle rääkima igavesest elust.
"See on võimatu," ütles Tiberius. "Enne värvub see muna punaseks, kui et pärast surma tuleb igavene elu."
Ja mida tegi muna? Vahetaski värvi, valge koor muutus punaseks. Seda imet nähes sai keiser igaveseks lahti oma tusapiinadest.
Mina püüan saada mööda maailma hulkudes...
Nüüd on Maarja Magdaleenale antud nii õigeusus kui katoliikluses tiitel – võrdne apostlitega. Hierarhia mõjub rahvale, sellega on arvestatud. Aukraad ise on tsipa veider.
Olen kohal.
Migdalis käivad põhjalikud arheoloogiatööd, kus siis veel, kui mitte seal? Hakati ehitama järjekordset hotelli, peamiselt palveränduritele, ja avastati iidse sünagoogi varemed. Iisraelis on nagu meil – nagu midagi sellist juhtub, nii töö katkestatakse ning asja uurima asuvad valvearheloogid. Elagu kultuur! Usutakse, et selles sünagoogis on jutlusi pidanud Jeesus ise. See oletus nakatab kõiki kuulajaid. Ja giiditar Mary, nagu rinnasildilt lugeda, naudib oma teate efekti. Lisab, et leiti ka Rooma kasarmu. Selle kasiinos olevat olnud nii Maarja Magdaleena kui tema tema õde Marta olnud lauljateks. Lõbustanud Rooma ohvitsere ka muu kui lauluga. Üha efektsemaks läheb! Sealt siis langenud, abielurikkuja naise tiitel Maarja Magdaleenale ning Jeesuse manitsus: "Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!" ja seejärel patust tervendus.
Mine tea, ehk oli Maryl õiguski?
Igatahes ägas Iisrael Rooma valitsuse ajal julma maksukoormuse all. Roomaski kehtis printsiip, et asumaad peavad emamaad ülal pidama, muidu ei ole neil mõtet. Tasuma vallutamise kulud, okupatsiooni all hoidmise kulud ja kõik muu. Nõnda on ajaloos ikka olnud kuni Briti impeeriumini välja. Alles N. Liit hakkas oma vallutusi ise ülal pidama. Paljusid, välja arvatud Baltimaad.
Juudid lihtsalt ei suutnud kaelkõrgeid makse maksta, nad müüsid orjusse oma lapsed. Ühe versiooni järgi oli ka Maarja Magdaleena orjusse müüdud, nii et ta hing ja keha olid peremehe omand. Koos kõige sellest tulenevaga...
Migdalis on nii katoliku kui õigeusukirik, viimase jaoks ostis Moskva patriarhaat juba 1908. aastal maatüki, see seisis kaua kasutamata, alles 1960ndail ehitas Vene välismaine õigeusukirik sinna pisikese pühakoja. Praeguseks on see Vene turistide Meka. Jumalateenistus toimub vene keeles, ja oo, mida ma kuulen! Naisansambel ikonostaasi kõrval rõdul laulab Maarja Magdaleena partiid tollest samast rockooperist.
Kuidas siis nii? Kirik sõdis ju tolle teose vastu, ja nüüd korraga on see saanud liturgia osaks? Kas sellega tunnistakse, et Maarja Magdaleena ja Jeesus olid lähedased, nagu lähtub ooperist? Sellest ei ole tõdemus, et Jeesus valmistas Maarja Magdaleena ette kristluse juhtimiseks? Ja äkki oli Maarja Magdaleena Jeesuse ristilöömise ajal tõesti temast lapseootel, nagu väidetakse "Da Vinci koodis"?
Muusika viib usu juurde. Suurvürst Vladimir jõudis õigeusuni (ja sealt edasi Venemaa ristimiseni) koraalide mõjutusel, ja tegelikult on muusika ajalugu kirikumuusika ajalugu. Ainult et usu juurde viib kõige hõlpsamini ajastupärane muusika. Ja Andrew Lloyd Webberi muusika on kahtlemata kaasaegsem, seega meie ajastu pärasem kui Bachi ja Beethoveni oma.
Tahate, ma vean kihla? Ütlen, et varsti tekivad Migdalisse Maarja Magdaleena säilmed. Nii katoliku kui õigeusukirikusse. Ütlen nii loogika sunnil. Klerikaalid lihtsalt ei saa teisiti, kui peavad nihverdama. Ma usun, et väga suur osa neist arvab, et säilmed ongi ehtsad, ainult pisike jagu neist on teadlikud petturid. Kust säilmed tuuakse? Taevast sajavad. Jumal kingib. Ja ainult kahtleja esitab küsimuse, kust? Uskuja usub ega kahtle.
Just katoliku kirikus tulen mõttele, aga mis siis, kui Maarja Magdaleena ei olnudki nn langenud naine, vaid lihtsalt kuulujuttude ohver? Meilgi räägitakse lauljannade kohta igasugust lora. Maailm ei ole muutunud. Ja kui ta Jeesusega ühes seltsis liikus, ju pidi siis midagi nende vahel olema. Justkui pidi...
Evangeeliumeis ei leidu sõnagi Maarja Magdaleena välimuse kohta. (Nagu ka mitte Jeesuse väljanägemise kohta.) Kummati teame kõik, milline Maarja Magdaleena välja nägi. (Sama kehtib Jeesuse puhul.) Ta on pühapiltidest täiskasvanuist kõige rohkem rõivasteta, ehk sellepärast on ta nii kuulus, et on tõmmanud meeste pilke? Ja kindlasti on ta pilk kahetsev.
Oleks äärmiselt huvitav välja selgitada, kuidas on tekkinud nii Jeesuse kui Maarja Magdaleena visualiteet. Ja kõigi teiste piiblitegelaste oma.
Kõigis neljas evangeeliumis tehakse Maarja Magdaleenast juttu, ent pole öeldud ei tema vanust ega sotsiaalset staatust. Ainult tema nime Magdaleena järgi oletatakse, et ta võis pärineda Magdali linnakesest. Muud infot meil ei ole. Magdal oli kaluriküla, seal oli peaaegu kõik seotud kalandusega. Kas ka Maarja Magdaleena perekond? Ehk polnudki Maarja Magdaleena lauljanna, vaid müüs hoopis turul kalu? Et ta ennast müüs, seda pole piiblis öeldud. Kust siis selline kuulujutt? Toonane naine pidi olema abielus (või lesk), muidu mõeldi temast halvasti. Naisel oli tema mehe nimi, linnanimi ütleb, et Maarja Magdaleena oli vallaline. Nii tundubki, et Maarja Magdaleena ei olnud kohustuslike ja pühades sidemetes. Sellest siis pahakspanu. Ja loomulikult puudusid obligatoorsed lapsedki.
Maarja Magdaleena pesi Jeesuse jalgu ja Jeesus andestas talle kõik patud. Millised? Automaatmõte ütleb paljudele, et kehalised patud. Mis su meelel, see su keelel (mõttes)!
Samuti evangeeliumite järgi nuttis Maarja Magdaleena ristilöödud (ja veel elusa) Jeesuse all, järelikult sidus teda Jeesusega tunne. Ka oli Maarja Magdaleena esimene lahti võetud haua juures ning nägi, et Jeesuse surnukeha seal enam ei ole. Markuse evangeeliumi järgi (16:9) olevat Jeesus Maarja Magdaleenast seitse kurja vaimu välja ajanud. Ehk oli Maarja Magdaleena psühhopaat? Igatahes olevat Maarja Magdaleenat näinud esimesena elusat Jeesust pärast ristilöödu surma. Vahest sellepärast nägi, et tervendatud Maarja Magdaleenast tulid kurjad vaimud tagasi?
Toonaste tõekspidamiste järgi olid haiged ise süüdi oma haigustes, need olid neile saadetud Issanda karistusena pattude eest. Õige peale hammas ei hakka, patutu tõppe ei nakatu! Jeesuse lugupidamises Maarja Magdaleena vastu näeme põhimõttelist headust, armastust, kuid samas ka mässamist kehtiva halastuseta elutunnetuse vastu.
Ka väljaspool piiblit on Maarja Magdaleenast juttu. Aastal 1945 – 1947 tehti tähtsaid religiooniavastusi, Nag Hammadist ja Qumranist leiti käsikirju, mis mõnes mõttes on tekitanud pöörde kristluse materialistlikus ajaloos. Leiti tekstid, mis kleerusele sobimatuse tõttu on kanoonikast välja jäänud, näiteks Tooma evangeelium, Filippuse evangeelium ja Peetruse teod. Filippusest saame teada, et Jeesus pidas Maarja Magdaleenat oma õpilaste seas kõige tublimaks, koguni ainsaks, kes, esitatud küsimuste järgi otsustades, õpetusest täiesti aru saab. See tekitab koguni kadedust teiste õpilaste seas. Need esitavad küsimuse, miks Jeesus Maarja Magdaleenat rohkem armastab kui meid teisi? Tõsiteadlaste erilisi vaidlusi on põhjustanud lõik, kus on juttu, et Jeesus suudles Maarja Magdaleenat, seejärel on osa tekstist kaotsi läinud. Nii diskuteeritaksegi, kuhu täpselt Jeesus oma usinat õpilast suudles?
Siit on tehtud julgeid järeldusi, et Jeesuse ja Maarja Magdaleena vahel oli armastus. Jällegi on tehtud tavaline viga, tänane arusaam on viidud minevikku, ning siis langetatud selle alusel oma otsused. Jah, täna tähendab Lääne tsivilisatsioonis suudlus, eriti suudlus huultele, armastust. Algkristluse ajal oletavasti seda, et õpilane on õpetusest aru saanud.
Kanooniline kirik on seadnud kohustusliku seisukoha – Jeesusel ei olnud üldse mehelikke suhteid naistega. Polnud seda, mis on meestele ürgomane. Ja miks ainult meestele? Mis on kõigile väga vajalik ja loomulik. Sest mõttes Jeesus vastandub kogu inimkonna kirgedele, ja igasugust juttu, nagu oleks see olnud kuidagi teisiti, vaadatakse ametliku kiriku poolt kui dissidentismi, mis vajaks vaata et inkvisitsiooni poolt karistamist. Kirg, see on haigus, millesse Jeesus ei olnud nakatunud. Jeesus oli puhas nagu Aadam enne õunahaukamist.
Nii et Maarja Magdaleena ja Jeesuse vahel ei tohi olla suhteid, õpetab kirik.
Olgu, mis ma targutan. Olen unustanud öelda, millega lõppes ekskursioon Magdali sünagoogi varemeil Migdalis, kus arheoloogid tegid oma pisikeste kühvlite ja pintsettidega kõrvetava päikese all ja hirmsas tolmus hoolsalt kaevamistööd?
Giid Mary lõpetas oma jutu tõeliselt efektse puändiga. Ta ajas rinna ette ning teatas, et tema on Maarja Magdaleena reinkarnatsioon. Seda ütleb talle süda, mis teatavasti alati tõtt räägib.
Sihtisin talle silma. Ma tean, et giidid võtavad endale tihti turistidele suupärase varjunime (et hiljem poleks eraelus tüli; mina nii ei tee), ent ma ei suutnud otsustada, kas see oli Maryl giidinipp või mõtles neiu seda tõsiselt? Ma ei hakanud ka seletama, et kristlus ei tea midagi hingede rändamisest, need on hinduismi ja budismi lood. Ja siin poleks ju ka midagi Mary kuulutust kummutavat. Hinduistlik või ka budistlik kontseptsioon reinkarnatsioonist ei piira taassünni valikut, protsess võib toimida ka kristlase nahas.
Veel tuli meelde, et Linnart Mäll õpetas – mitte hingede, vaid teadvuse rändamine; ka seda ei hakanud ma talle ütlema.
Usun, et paljud turistid rõõmustasid, et kohtusid Migdalis Maarja Magdaleena endaga, vähemalt tema inkarnatsiooniga. Ja mis seal vahet on? Ei olegi.
Toimetaja: Valner Valme