Olev Remsu. Sahara-alune Etioopia ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Addis Abeba
Addis Abeba Autor/allikas: Scanpix

Mina maandun Etioopias, musta Aafrika pealinnas, Addis Abebas, Bole lennujaamas. Näete, keel komistas. Tegi seda harjumusest. Püüan termini "must Aafrika" asemel kasutada geograafia uut, poliitkorrektsemat oskussõna Sahara-alune, kuid harjumuse jõudu on raske murda, kirjutab Olev Remsu reisikirjas.

Mida teha Addis Abebas? Otsiks sealt esimest inimest, annaks talle terekäppa, aga tema jääb lõuna poole. Olgu, ahvipoega siit ei leia, kuid midagi antiikset ikkagi. Just siin püsis kaua muutumatuna ja ehtsana judaism, mille Seeba kuninganna Jeruusalemmast kuningas Saalomonilt kaasa tõi. Tõi kõige ausamal viisil, nimelt tema kõhus. Kõhus?

Juhtus see niimoodi. Seeba kuninganna oli Jeruusalemmas Saalomonil külas, Saalomon pakkus talle kingituseks briljante ja kulda, ehteid ja mürri, Seeba kuninganna keeldus kõigest. Saalo, ma olen sinust rikkam, miks peaksin ma sinu kingitusi tahtma? Tahad mind nendega orjastada, ma tean küll, keeldus Seeba kuninganna ning lubas, et ei võta siit mitte kihkugi.

Iseeneset mõista niisugune otsus haavas Saalomoni au. Tema lihtsalt pidi kinkima, muidu tema elada ei saanud. Kuningas Saalomon oli tark, kõige targem inimene maailmas. Tark ja kaval. Samas ka kõva naistemees. Ütleme viisakamalt, et alfons. Noh, kuningate asi. "Kui võtad, siis kuulud mulle, nõus?" pani ta Seebale ette lepingu. Nõus, vastas Seeba, kuna ta oli kindel, et ta ei võta midagi. Olid palavad päevad, olid palavad ööd. Saalomon pani Seeba voodi kõrvale kannu veega.

Aga mida ta nägi öösel, kuu valgel? Seeba kuninganna jõi kannust lonksu vett. Leping on leping. Ja paar kuud hiljem, siis, kui Seeba kuninganna tagasi koju jõudis, sündiski Etioopia judaism ühe vägeva poisipõnni näol. Tal oli kõik juba ilmaletulekul selge, ta oli sama tark kui ta isa. Ja judaism puhkes siin võimsalt õide. Axum – nii kutsuti toona Etioopiast - levitas seda monoteistlikku usku oma kolooniatesse Jeemenisse ja Eritreasse, nõnda oli siinkandis judaistlik kaugelt suurem territoorium kui Lähis-Idas.

Mitu tuhat aastat elati isolatsioonis, nii säilitati algne originaaljudaism, täpselt see, mida Jahve Mooseselt Siinai mäel nõudis, ilma et sünedrion oleks seda ajaga kohandanud.

19. sajandil, kui siinkandis tegutsesid kristlikud misjonärid, jäid need üllatusest keeletuks. Need ei ole ju õiged paganad! Need on monoteistid! Uskumatu! Kas oleme avastanud uue monoteistliku usu? Võttis tükk aega, kui tabati – see on judaism, kristluse isa. Üllatusi jätkus veel. Mõne aja pärast avastasid kristianiseerijad siin kristlased. Ka need olid siin oma kaks tuhat aastat enne misjonäride saabumist. Ja pärimuse järgi ristimistööd teinud siin apostel Matteus ise. Kes küll ei ole vist evangelist Matteus, kuid mine võta kinni, ehk ongi?

Nii et ka kristlus on siin peaaegu täielik algupära, vähemalt esimene tõmmis, igatahes ilma kiriku poolt aastasadade jooksul tehtud muutusteta.

Fantastiline tohuvabohu lennujaama ees parkimisplatsil. Mulle see meeldib (teate küll, vana hipi-hulkuri-mässaja asi).

Sa pead kõigi nende vahel oma kotiga rahvamere vahel trügima, otsima seda õiget, mis su Churhilli uulitsale viiks. Kuhu? Churchillile!

Sajad ja sajad suuremad ja väiksemad bussi moodi plekikolakad, kõik sõidavad jumal teab kuhu. Ja milline kirevus! Kõik loksud on võõbatud tulikollaseks või põlevpunaseks, millele (peaaegu et) ekvaatoripäike veel erksust juurde lisab. Kultuuriimperialism vallutab Etioopiatki. Bussisarnaste nähtuste külgedelt vaatavad grafiti sees vastu Lääne rockistaarid ja Hollywoodi tähed. Mulle tundmatud indiapäraste näojoontega kaunitarid ja adoonised on ilmselt Bollywoodi diivad, neid ma ei tunne.

Heldus, teie kultuur on paar tuhat aastat vanem kui Ameerika tänapäeva oma, ja teie matkite seda! Olete pealepressitud läänluse ohvrid! Aga joonistatud on täpselt, oskusliku käega. Isegi grafitit poleks teinud nagu amatöörid, vaid selle töö juudid.

Loomulikult oleks õigem elada sisse kohalikesse oludesse, kuid sedapuhku teen endale seatud reeglitest erandi ja võtan takso. Ja taksogi on kohalik...

Lonely Planet hoiatab, et taksojuhid ei tunne linna. Vastab tõele. Aga et ei oska sõita lennujaamast linnapeatänavale Churchilli avenüüle, kuhu olen endale broneerinud hotellitoa, seda poleks uskunud. Ega midagi, tuleb oma telefoni-GPS sisse lülitada. Aga mis see andmekasutuseteene maksab! Selle peaks ju taksoarvest maha võtma.

Mina olen siin esimest korda ja juhatan teed. Kas taksojuht on olnud siin minust palju pikemalt? Linn kasvab plahvatuslikult (nagu kõik Aafrika suured linnad), tõmbab endasse tohutult maainimesi, äkki oleme enam-vähem võrdselt võhikud, tema näiteks tuli eile?

Sohvergi näitab üles oma teadmisi, valgustab mind transpordivahendite terminoloogias. Esmalt näitab ta näpuga enda suunas. Tema on tsap-tsap. Marsakas, mis meile vastu tuleb, on ma-ta-tu. Külgkorviga mootorratas-takso on bota-bota. Vohh, sellega oleks pidanud sõitma! No jõuab, terve nädal on ees. (Kuidas ma mäletan? Loen endale need ja teised muljed siin ja igalpool mujal telefoni helisalvestisse.)

Ma ei ole veel kuskil nii palju lapsi näinud. See lööb meele helgeks ja tähendab linna jätkuvat kasvamist. Näib, et enamus lastest elab pappkarpidest hüttidest. Mis neist saab? Igatahes on vist kõigil peos mobiiltelefon, neid pole vähem kui meil, ehkki Etioopia kuulub väga vaeste riikide hulka. Ega midagi, pähemääristöö on olnud edukas ja tulus. Iga hüti ümber teenib pererahvast põllupeenar. Päris nälga vist ei jää... Ja igal sammul lapsed müüvad midagi, peamiselt küüslauku oma peenralt. Nii see perekond ots-otsaga kuidagiviisi kokku tuleb.

Suuremad lahvkad on lahti löödud palmi all. Ja kus mujal need olema peaksid? Ega ometi palmi võras?

Alexander Puškini ja Roosevelti uulits, näitan kätega, kas pöörata paremale või vasakule.

Kohal!

Mis puutub siis Churchill?

Üldiselt pole vist teada, et Addis Abeba on esimene pealinn, mis teise maailmasõja käigus nii-öeldi vabastati? Inglased lõid siit itaallased välja juba 1941. aasta juunis. Üks võõrvõim asendus teisega ning vähemalt taksojuhil on jumala kama, olgu tänavanimedeks või Homeros, Mao Zedong või Mussolini. Äkki ka teistel etiooplastel?

Puškin pandi nõukogulastele pugemiseks, siis, kui oldi Moskva ripats. Peab uurima, kas Lenini tänav ka oli?

Arve, mille juht tipib vana Nokia ekraanile, on nii odav, et seda on piinlik maksta. Kui siit GPSi kulud maha arvata, peaks juht mulle hunniku birre laduma.

Mulle on lätete otsimiseks soovitatud Jeesus Kristuse ja Viimsepäevapühakute kirikut. Järgmise päeva hommikul viib hakkajama juhiga takso mind sinna.

Oot, oot, kas on ikka kirik? Miks mitte sünagoog? Muidugi, ei Jahve ega Jehoova ole õpetanud, missugune peaks pühakoda välja nägema. Ammugi veel Jeesus. Arhitektuur on olnud inimese otsustada. Ja see ehitis, pagana pihta, on küll pool kirik, pool sünagoog. Diplomaatia?

Kakskeelne loosung uksel kohal õpetab – live true to the faith. Kuidas seda tõlkida? Elame usule truud olles? Küllap on amhara keeles sama. Amhara kuulub semiidi keelte sekka, samuti nagu heebrea ja aramea keel. Hüva, oleme truud! Aga mida teeb siis Pontius Pilatuse pilt vahekoridori seinal? Kas see on must huumor?

Jah, Juudamaa prokuraator on Etioopia kaitsepühak, ent tema suhted nii judaistide kui neist lahku lüüa püüdvate tulevaste kristlastega olid kõike muud kui sõbralikud. Pilatus andis nõusoleku Jeesuse ristilöömiseks ja kuigi ta pesi oma käed puhtaks, on ta ikka miinusmärgiga tegelane. Evangeeliumeis olevat esitatud tema kohta leebem versioon, ehtsad ajalooannaalid ütlevad, et ta oli kka päris võigas tegelane – käskis, poos ja laskis. Hüva, ei lasknud, tulirelvi veel polnud. Riputas ja raius.

Äkki tõi apostel Matteus siia Jeesus-loost omaversiooni, evangelist Matteusel on jälle oma versioon, mida siis kirikukogudel on hoolega lihvitud?

Ja kuskil 5.-7. sajandil toimus veel teine evangeliseerimine, seda tegid süürlased, kellest oli saanud võimas kristlik riik, võimsa misjoniga. Hetk enne islamiseerimist...

Ma näen Jeesusegi pilti, see on seinale pandud liturgiakalendri vasakus ülanurgas. Kahjuks on see üsna tänapäevane, isegi võiks öelda leierdatud.

Teatavasti ei ole üheski evangeeliumis ainukestki sõna Jeesuse välimuse kohta. Kummati teame me kõik, milline Jeesus välja nägi. Just seesugune nagu seal kalendri ülanurgas. Kuidas tekkis Jeesuse visualiteet? See on väga põnev, idakirikus määrati kohustuslikud kaanonid, läänekirikus anti kunstnikele vabad käed.

Mina lootsin siit leida midagi ürgset, midagi sellist, mis on joonistatud Rooma katakombide seintel. Näiteks ilma habemeta Jeesus, seda tahaks näha. Ehk altaril? Sisenen issanda tühja pikiruumi, näen eemalt altariristi, ei näe kuusnurka, ei näe menorahhi (seitsme küünla kandelaabrit), ent pole ka ikoone-pühapilte, nagu sünagoogides kombeks. Seinad on lagedad, lagedamad kui protestantidel.

Raskelt tabatav allhoovus ütleb, et see on sümbioos, judaismi ja kristluse, emausu ja tütarusus sümbioos. Judaiste on tahetud kristlusesse pöörata, ent nii mõndagi on alles jäänud.

Võib-olla ei teinud juba apostel Matteus esimesel sajandil oma misjonäritööd just eriti ihu ja hingega, aga vahest judaism hiljem ka taastas oma positsioone. Ja ka 19. ja 20. sajandi nii katoliiklikud, õigeusklikud kui protestantlikud ristijad pole tahtnud kohalikega otsustavalt raksu minna, löönud käega, las olla neil enda omapära.

Ma usun, et tean, kuidas käis judaistide ümberpööramine kristlusesse. Misjonär lihtsalt andis valida – kas sa tahad täita kümmet käski või 613 käsku-keeldu? Inimene on loomuldasa laisk, ja küllap selle peale rihitigi. Kristlikud misjonärid on rääkinud sedagi, et judaism tähendab Juuda kiitmist. Jeesuse reetja kiitmist... Kes oleks võinud arvata, et sellest kõigest sünnib 20. sajandi teisel poolel päris korralikku jama.

Tänapäeva Iisrael on teatavasti teokraatlik ja samas ka demokraatlik riik, vaimselt on see rajatud judaismile, õiguslikult Lääne vabadusprintsiipidele. Iisrael kutsub kõiki juute-judaiste oma algkoju, nahavärv, iseenesest mõista, ei mängi mingit rolli. Ka on rahvuse määramise kriteeriumid ähmased, ent üks on selge – sa võid olla ateist, ent sa ei tohi olla mingit teist usku. Paljud Nõukogude Liidust või ka endisest Nõukogude Liidust repatrieerujad tegid pabereid täites selle koletu näpuvea – märkisid ühte ankeedilahtrisse, et nad on kristlased. Ja kaputt. Pole tähtis, kas see vastas tõele või mitte, Tõotatud Maa, Rammusate Lehmade Maa, piir oli nende jaoks igavesti kinni.

Iisrael kutsub kõiki juute oma ürgkoju. Skeptikud küsivad: mis siis, kui 15–20 miljonit (pluss pereliikmed) USA juuti äkki tahavad tulla? Mis siis, kui miljonid Hiina juudid tahavad tulla (nende nii miljonitesse ulatuvat arvu peetakse spekulatsiooniks)? Mis siis, kui ka ülejäänud maailma juudid (umbes 10 miljonit) tahavad tulla? Meie riik läheb lõhki!

Siiani kutsub Iisrael lahkelt etiooplasi, nemad on Iisraeliks endale nimeks saanud falaša´d. See on geesi (etioopia ürgkeel, püha keel, samuti semiidi keel) keeles tulnukas. Etioopias on nad end mitu tuhat aastat pidanud beta Israel´iks, mis tähendab mu kodu on Iisrael.

Aga paljud falašad ristiti, nad võtsid vastu ju kristluse! Protestivad ortodoksed judaistid. Nad ei tohi tulla! On neid, kes ei näe etiooplaste tulekus religioosseid motiive, vaid tungi pudrumägede, lihapadade ja piimajõgede juurde. On neid, kes ütlevad, mida rohkem meid on, seda parem. Praeguse iibetendetsi jätkudes saavad araablased-palestiinlased varsti Iisraelis enamusrahvuseks. Iga judaist, olgu või tulnukas, aitab seda aega edasi lükata. Ja Iisralis elutseb umbes 100 000 mustanahalist illegaali, mõni tuhat legaalset falašat on nende kõrval köömes.

Falašadel on Iisraelis oma väikepartei, mille üks-kaks liiget kuuluvad koguni parlamenti. Sealt ja mujaltki kuuldub vastus – meid tehti vägisi kristlasteks, me olime salajudaistid edasi. Me üksnes täitsime kombestikku, kuna meid sunniti seda tegema, oleme olnud igavesti truud ainult Jahvele ja Moosesele, kellelegi teisele mitte.

Tuttav lugu, eks ole? Hispaanias ja Portugalis olid marraanid, Krimmis karaiimid-krõmtšakid. Nemad olid põranda all judaistid edasi, hoolimata jesuiitidest ja inkvisitsioonist, hoolimata Ottomani impeeriumi survest.

Iisraeli parlamendis ehk knessetis on koalitsioonil ja opositsioonil tihti peaaegu võrdselt kohti, kui üks või tagant ära langevat häält võib kaasa tuua valitsuse vahetuse. Falašade partei toetab valitsust, ent oma ühe või kahe häälega saavutab ta, mis tahab – järjekordse lennukitäie falašasid Etioopiast Iisraeli. Kui ei ole nõus, siis hakkame me opositsiooni toetama!

Varem toodi ainult judaiste, siis neid endisi judaiste, kes olid nende jutu järgi (mingeid pabereid loomulikult ei ole) vägivaldselt kristianiseeritud.

Mitukümmend korda on knesset otsustanud, et nüüd on lõpp, rohkem ei tule. Nüüd tulevad varemtulnute sugulased usutunnistusest sõltumatult. Oma täieõiguslike kodanike sugulased võtab ju iga demokraatlik riik vastu, ja demokraatlik Iisrael on, olgu või nui neljaks.

Ja ausõna, Jeesus Kristuse ja Viimsepäevapühakute kirikut meenutab mulle marrane ja karaiime. Siin oleks nagu salajuutlust. Siin oleks nagu kohvrite pakkimist, et kohe-kohe läheme oma ürgkoju, sinna, kust Seeba kuninganna meid siis tõi. Ei, mis pakkimist! Kuidas saab siin olla ei ühtegi hingelist? Samal ajal kui tänavad kubisevad rahvamurrust. Siit on ära sõidetud.

Tänan soovituse eest Addis Abebas külastada just seda pühakoda!

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: