Olev Remsu. Mõtted nutumüüri juures ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jeesuse kui isiku kirjeldamine on teaduslik fantastika
Jeesuse kui isiku kirjeldamine on teaduslik fantastika Autor/allikas: Leonardo da Vinci

Ajal, mil reisimine pole lihtne, võttis reisi- ja kirjamees Olev Remsu ette uue jutusarja vanadest reisidest, fookuses paik ja religioon. Teine lugu tugineb sõitudele Iisareli aastatel 1998--2011.

Sa võid olla kui tahes kange kahtleja, antiklerikaal (usuorganisatsioonide, näiteks kiriku vastane) või agnostik või ateist, ent üht pead tunnistama – just judaism on kõige rohkem muutnud maailma. Alul ise, hiljem kristluse ja islami kaudu. Mõelgem, milline näeks välja meie, eurooplase elu ilma kristluseta? Ei kujuta lihtsalt ettegi.

Kuidas on suudetud maailm vallutada? Tanahi (Vana Testamendi) kaudu, mida vähesed on lugenud, kuid millest pea kõik on ühtteist kuulnud. Selle, anonüümse autorkonna poolt loodud teose tekst on täis metafoore, ja metafooridel on hirmus jõud.

Ent mis seal on metafoorne, mida tuleb võtta üksüheselt?

Maailma loomine on kindlasti metafoorne, ei saa ju puud ja taimed sündida varem päikesest. Ka ei saanud Saara ligi sajasena Aabrahamile poega tuua. Selge, sõna aastad on siin luulekeelne. Aasta võib tähendada lühemat aega, päevad (mil maailm loodi) pikki, isegi miljardeid aastaid.

Aga käsud – ära tapa, ära varasta jt, kuidas nendega on? Kas need on ka tinglikud? Kedagi võib, kelleltki võib, omadelt mitte.

Püha Vaim, kas see on metafoor või peaks olema nähtamatu (ja peaaegu) tajumatu reaalsus? Ja seda, et Kolmainu lahutamatu ja võrdne osa, Püha Vaim sündis Jumal-Isast?

Kuskil siin hakkab kumama kirikuvõimu poolt 495. aastal ketseriks kuulutatud Tertullianuse paljutsiteeritud maksiim: Credo quia absurdum (usun, sest on absurdne).

Aga kust läheb metafoorsuse ja bukvaalsuse piir?

Kas võiks tõsiusklik omaks võtta, et Mooseski pärib ahvist? Või koguni seda, et Mooses oli kunagi spermatosoid? Või peab tema seda juttu metafoorikaks nagu meie maailma loomist kuue päevaga?

Kas pole imelik, et judaismis peaaegu ei ole Saatanat? Kristluses käib võimas hea ja kurja võitlus (seesugune dualism on pärit  zoroastrismist, kust on kõikidesse uskudesse-keeltesse läinud termin paradiis), ent judaismis on Saatanal  tagasihoidlik roll. Kui kristluses on Saatan mässaja, siis judaismis on ta Jahve teener, kes tuleb oma isanda juurde kulpi lüües ning palub luba testida seda või teist inimest. Palun, annab Jahve talle loa. Kas võib veel, küsib Saatan teine kord. Ei, vastab Jahve.

Milles see testimine siis seisnes?

Võtame Iiobi. Ta on ideaalne inimene. Rikas, terve, tal on kümme last, ta aitab vaeseid, kõik peavad temast lugu. Siis aga hakkab Saatan teda Jahve/Jehoova loal kiusama. Saatan ütleb, et ta armastab sind ainult sellepärast, et tal läheb kõik hästi. Ta tuleb proovile panna. Ja Saatan teebki seda. Iiob kaotab kõik, ta lapsed surevad, kodu põleb maha, ta ise jääb haigeks, nõnda et mädapaised katavad ta keha. Kõik, isegi lapsed pilkavad teda. Ja see kõik juhtub laitmatu jumalateenriga. Aga Iiob peab vastu, ei kaota usku ning talle kompenseeritakse kõik. Ka lastekaotus. Huvitav, kuidas on see võimalik?

Jah, jube, võigas, ent jumala vastu judaistide Saatan ei mässa, nagu teeb kristlaste nimekaim ja ametivend.

Need veretööd toimuvad ühe usu sees. Sees. Meil armastatakse rääkida religioonide vahelistest sõdadest, isegi tsivlisatsioonide kokkupõrkest ja maailmakorra ümberkujundamisest. 

Judaismi sees pidasid Jeesuse ajal judaistide eri harud, saduserid ja variserid, veriseid kodusõdu, on kirjutatud 50 tuhandest tapetust. Saduserid tõrjuti kõrvale, peale jäid variserid, kellele niigi kuulusid soojad, tulutoovad kohad. Edasi vaenutsesid aškenazid ja sefardid, täna hoiavad teineteisest eemale hassidistid ja reformistid. Kristluses on tapetud inimesi vaid sellepärast, et teised löövad  risti ette valesti (kolme sõrmega jumala poolt ette nähtud kahe asemel; või siis vastupidi), kristlus on killunenud loendamatuteks kirikuteks ja sektideks, kes, pehmelt öelda, üksteisest sugugi lugu ei pea.

Kas pole religioonierinevused vaid ettekääne oma tapahimu rahuldamiseks?

Minu meelest on erinevused judaismi ja kristluse vahel täpe. Näiteks see, kas  Jeesus on jumal, kas ta oli Messias ja mõned lahkküsimused. Ei maksa sääske elavandiks puhuda! Judaismi ja kristluse ideoloogiad  langevad umbes 90 protsenti kokku. Varem, kui juudid olid kodutud, kui nad elasid kristlaste sees, rõhusid nad erinevustele. Et jääda iseendaks ja mitte sulanduda kristluses. Täna, mil juutidel on oma riik, toonitatakse judaismi ja kristluse ühenäolisust.

Ent igasugune mõtestamine eeldab vastandamise võimalust. Päris võimatu on mingit fenomene formuleerida, kui seda ei saa millegi teisega võrrelda. Nii ongi judaismi kirjeldamiseks hea kristlus, kristluse kirjeldamiseks judaism.

Mina näen Jeesuses antiklerikaali, kes võitles saduseride poolel pühade ülemuste, variseride vastu. Ta oli nagu omamoodi protestant, reformaator juutluses.

Nagu katoliku kirik teenis tohutut tulu indulgentside müügist (milline pettus vihastas Martin Lutherit), nii lõikasid süneedrioni liikmed muinasjutulist tulu Jeruusalemma Templi külastamisest. Esmalt pidi palverändur ennast puhtakse pesema, tänaseks on leitud üle 50 vanni templi  ümber, seal pesemine oli kallis-kallis. Teiseks kehtis templis ainult templiraha, selleks olid rahavahetajad, kelle lauad paiskaski Jeesus siinsamas templi ees ümber. Kogu ahnitsemist juhtis  Hannas, kes oli ülempreester Kaifase äi. Kaifas oli selles ametis 18 aastat. (Teised ca 4.) Jeesuse tegevus tähendas tuluallikate kadumist, nii nõudsid nad Pontius Pilatuselt mässaja surmamõistmist.

See mulle meeldib, et Jeesus oli mässaja. Ent ma ei saa lahti ühest kiuslikust mõttest.

Ma tean, et seda võib kvalifitseerida tagantjärele tarkuseks, kuid tuleb tõdeda – ei Jeesus ega apostlid ole kuskil hukka mõistnud orjust, koguni õigustasid seda. Ja sealjuures peetakse kristlust armastususuks. Nagu judaismi, islamit ja kõiki teisigi.

Kuidas sellest mõrust pillist lahti rabelda?

Hüva, konstrueerime niisuguse mõtte – kõik ebavõrdsuse vormid kätkevad meis endis, meie südames, meie hingehoiakus, meie egoismis, meie kadetsemises, meie auahnuses, meie omakasupüüus, ja seal, kus on armastus, seal saadakse lahti kõigest sisehalvast, ning nii Jeesus külvaski meisse armastust, mille võit vabastab maailma ülekohtust. Saage täiuslikuks nagu minu isa!, õpetas Jeesus. Ja võib arvata, et täiuslik inimene on lahti pahedest, ei taha olla orjapidaja, veel vähem soovib olla ori.

Ja paheinimesele on ette nähtud karistus – põrgu.

Võib lõputult vaielda predestinatsiooni ja vaba tahte vahekorra üle meie tegemistest ja meie mõtetes, ent päriselt vabale tahtele risti peale panna ei saa. Kui seda tehtaks, tähendaks see jumala kurjuse tunnistamist, sest kui absoluutselt kõik on jumala määratud, oleksid seda ka meie nõrkused-puudused, meie nuripool, kogu meie pahelisus. Järelikult ikkagi eksisteerib vaba tahe, mille kaudu Saatan meid oma püünisesse meelitab ning mille tasuks langeb meile osaks helvet. 

Aga siit kerkib juba ise uus küsimus: kas põrgupiinad on igavesed? Kas ma pean igavesti kannatama seetõttu, et olin loll ning lasin end lõksu püüda? See pähkel on eriti terav kristlikes konfessioonides -- nagu õigeusk ja suuresti (ent mitte sada protsenti) ka protestantlus --, kus puudub purgatooriumi-puhastustule kontseptsioon, nii et patused lähevad otse nõiakatlasse.

Usun, et ega siin ikka enne vastust tule, kui asi on isiklikult järele proovitud. Aga mis siis, kui sind otse paradiisi saadetakse? Siis jääbki teadmata. Kahjuks. Ei, õnneks.

Vaat, niisuguse mõtted keerlesid Nutumüüri juures ja pärast seda.

Aga seal tegime me Oti ja Reinuga ühe ehtsalt-puhtalt metafoorse teo – pistsime oma paberilehekesele kirjutatud soovid seinaprakku. Võibolla olin ma pisut ülearu üllameelne (või püüdsin kellegi Suure Jälgija silmis sellisena näida?), ent mina kirjutan eesti keeles – Valitsegu armastus! Usun, et arusaamise muret ei teki.  Ja poisid? Neil on omad soovid, mida ei tohi kellelegi öelda, sest muidu need ei täitu, ütleb meile ebausk siin ehk maailma suurimas usukeskmes, kolme religiooni – judaismi, kristluse ja islami – pühapaigas.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: