Olev Remsu. Nägin rahavahetajat
Olev Remsu jätkab mõtisklusi reisidelt usuliselt tähtsatesse paikadesse.
Ole sa kui tahes suur jumalasalgaja, ent Jeruusalemma Püha Haua kirikus haarab sind ülevus. Siin löödi Jeesus risti! Siin on tema haud, see on jumala tühi, sest siit tõusis ta üles oma isa kõrvale. Kurat ei kiusa sind ja sa ei tingi: kui löödi; kui tõusis; ja üleüldse pole see teaduslikult kindlaks tehtud, et just siin. Ja leidub neidki, kes ei usu Jeesuse olemasolu. Vähemalt jumalana. Meeleülendus on sind enda embusesse võtnud ja sa tahad küünalt panna. Ja su pojad tahavad. Kuna kõik, kogu see rahvatung paneb. Ega meiegi teistest kehvem ole. Võibolla aitab pandud küünal meil oma elunatukesega paremini toime tulla. Selle küünlaga on sama, mis jumalaga – kui pole, siis ei heida sulle ette ei uskumist ega küünlapanemist; aga kui on, siis võid ilma uskumata-ilma küünalt panemata valusalt vastu näppe saada. Ja pojad on veel suuremad küünlatahtjad kui sa ise. Küünlaid sul pole, ei peagi olema. Süüdata siin enda kaasa toodud küünal, see on sama, kui nosida restoranis tänavanurgalt ostetud pirukat.
Küünlaid müüb mustas vammuses papp lausa kimpude kaupa. Aga mis raha eest?
Väiklane oled, oi, kui väiklane! Surud käe ühte taskusse, seal on liiga suur kupüür. Teises samuti ülearu suur. Esimeses 200-seekline, teises 50-dollariline. Mis teha? Poisid nõuavad küünalt. Rahvamurd lükkab tagant, pead kohe otsustama. Olgu, saan oma väiklusest võitu, olen valmis andma suure raha, peaasi, et lapsed saaksid õnnistust.
Ulatasin 200-seeklise ja tõstsin püsti ühe sõrme – üks kimp, palun. Papp lõi valla oma musta sutaani hõlma, seal voodri vahel oli kupüüripatakas, noh, vähemalt pool vaksa paks. Kähku luges ta vajaliku raha tagasi. Sain kimbu, jagasime selle ära, kõik – Ott, Rein, Külli ja mina – saime panna küünla sinna, kuhu soovisime.
*
Öösel hotellis läks uni ära, lugesin kaasa võetud piiblit, täpsemalt Uut Testamenti.
Mida tegi Jeesus?
"Ja Jeesus tuli pühakotta ja ajas välja kõik, kes pühakojas müüsid ja ostsid, ning lükkas kummuli rahavahetajate rauad ja tuvimüüjate pingid. (Mt 21: 12) Ja nad tulid Jeruusalemma. Ja Jeesus läks pühakotta ning hakkas välja ajama neid, kes pühakojas müüsid ja ostsid, ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid. (Mk 11:15) Ja ta leidis pühakojas neid, kes müüsid härgi ja lambaid ja tuvisid, ja rahavatajataid istumas. Ja ta tegi paeltest piitsa ning ajas pühakojast välja kõik, nii lambad kui härjad, ja ta puistas laiali rahavahetajate mündid ning lükkas kummuli nende lauad. (Jh 2:14-15)
Sel rahavahetajal lauda polnud, tema seisis püsti.
Aga mis siis, kui keegi oleks hakanud teda välja ajama?
Kindlasti oleks too pahategija löödud risti. Politseisse viidud ja seal karistatud.
Mina aga veeretasin piiblit lugedes oma vanu mõtteid. Uues Testamendi ei ole ainukestki sõna Jeesuse välimuse kohta. Me ei tea isegi seda, kas ta oli pikk või lühike, rääkimata näoilmest. Ometi on pühapiltidel Jeesus peamiselt ühte palet, kui Hiina ja Must-Aafrika välja jätta (kus ta on jällegi enam-vähem kindlat nägu, ent muust maailmast erinevat kindlat nägu).
Kas see ongi uskumine, kui ma usun, et Jeesus ongi niisugune, nagu ma pühapildil-ikoonil näen?
Ja veel. Jeesus saatis oma apostlid mööda maailma sõnumit kuulutama, kuid miks ta ei teinud midagi selle sõnumi originaalsuse püsimiseks? See läks küll nagu jumal juhatas. Jutt Jeesusega seotud sündmustest levis suusõnul. Me kõik oleme lapsepõlves mänginud telefonimängu, istunud ringis toolidel ning sosistanud siis sõna naabri kõrva. Ja naaber on selle edasi sosistnud ja nii edasi, kuniks sõna jõuab algusesse tagasi. Ja see on totaalselt muutunud. Ometi ei ole see muutumine juhuslik, see on toimunud soovmõtlemise suunas. Mitmest suust käisid läbi Jeesuse tegemised enne, kui need evangelistideni jõudsid nind said üleskirjutatud? Kas me võime öelda, et Jeesus oli mõnevõrra lohakas? Või ükskõikne? Ja pärast valis kirikukogu paljudest evangeeliumitest välja neli keiser Constantinusele ja endale sobivat, redigeeris needki vajalikus suunas, ja nii see uuem pühakiri meil ongi.
Ja veel. Olgu, Matteus, Markus, Luukas ja Johannes on autorid. (Kui on... Aga vaidlema ei hakka.) Aga kes on Jutustaja? Kelle juttu autorid vahendavad? See vajaks selgitamist. On palju asju, mida autorid lihtsalt ei saanud teada – näiteks seda, kuidas ingel Gaabriel sosistas Neitsi Maarjale kõrva, et tema jääb lapseootele, kuigi ta pole mehega olnud. Allika esitamine tõstaks usaldusväärsust. Polem ju tegemist Koraaniga, mille dikteeris Muhamedile Jutustaja Allah ning mis siis pärast Muhamedi lahkumist kirja pandi. Selge, Jumal teab kõiki ja kõike, ent autorid mitte.
Ja üldse, tinglikkuse nivoo kõigub nagu moodsas proosas. Kord on Jumal ja Jeesus kõikvõimsad, siis jälle ei tule toime pisiasjadega.
Toimetaja: Valner Valme