Olev Remsu. Rahu rippus õhus

Olev Remsu jätkab mõtisklusi reisidelt usuliselt tähtsatesse paikadesse
"Mis oli aastal 1000 Läänemaailma suurim linn?" küsin ma turistidelt. Rooma, ütlete. Ajaloo teine (Aleksandria järel) miljonilinn Rooma oli maailma suurim linn (kui Aleksandria oli juba taandnud) aastatel null kuni 400, aastal 1000 karjatati Kapitooliumil, kust kunagi juhiti enam-vähem tervet teada olevat maailma, kitsi. Londoni ajad on alles ees. London saab maailma suurimaks linnaks alles aastal 1800. Kas keegi ei tule selle peale? See oli mullegi paras ootamatus, kui ma selle teada sain. Cordoba oma 200 000 elanikuga, alul Cordoba emiraadi, hiljem Cordoba kalifaadi pealinn Al-Andalusis, tänapäeva Andaluusias. (Muuseas, leidub kinnitusi, et maailma suurimad linnad asusid siis hoopis Hiinas ja Kesk-Ameerikas.)
Ma lihtsalt jumaldan Cordobat. Jumaldan! Jumaldan veel Rooma-planeeringuga enam-vähem hästi säilinud vanalinna ümber tänase katedraali, kunagise suurmošee ümber, Rooma silda üle Guadalquiviri jõe, veskeid sellel jõel, Rooma mausoleumi, Rooma linnamüüre, umajaadide termi, eriti kitsaste Deanes, Manriquez, Tomas Conde, Judios, Almanzor ja Romero tänavatega juudikvartalit, kristlaste kõrtse Plaza del Portol, kus kastis keelt teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast koos oma lahutamatu abimehe Sancho Panzaga, aga ennekõike ikka katedraalmošeed. Või tuleb öelda mošeekatedraali?
Räägime sellest, kui siin oli Meka mošee järel suuruselt maailma teine moslemipühamu. Liivakarva kastelliludus oli ümbritsetud sammastikuga, kaarjates, kahevärvilistes võlvides sammaste vahel sädeles rütm ja harmoonia. Ruudukujulist siseõue ehtisid palmid, need olid emiirid ja kaliifid lasknud ekstra tuua Damaskusest ja Bagdadist, et oleks nagu päris... Nii välis- kui interjöörisambad olid (Ida-)Rooma kristlike keisrite kingitus mošee ehituseks, need olid toodud Konstantinoopolist. Sisesammaste vahel näeme lakke vaadates mauri arhitektuuri pärli - lehvikkaart. Ja mustrid - uslev ornamentika. Need olevat kõik isemoodi, kordumatud. Mošee ruudukujulises siseõues vulisesid jahedaveelised basseinid, et usklikud saaksid end enne palvusele minekut puhtaks pesta.
Õues luuletasid poeedid araabia, heebrea, ja ladina-hispaania keeles, õpetlased õpetasid samades keeltes. Valitses usuvabadus, siin sõbrunesid kolm monoteistlikku usku - jadaism, sellest sirgunud kristlus ning neist mõlemast välja kasvanud islam.
Siin õpetas mitusada aastat enne Martin Lutherit arst ja hispanoislami filosoof Ibn Rushd (ladina keeles Averroes), et tee jumalani läheb mõistuse kaudu. Ja mitte ainult arst-filosoof, vaid ka faqih (šariaaditundja), qadi (kohtunik) ja ja sellesama mošee imaam, kes kirjutas loogika, füüsika, matemaatika, geograafia, astronoomia, psühholoogia, mehaanika alaseid traktaate, kes lõi averroismi. Sultan Ya'qub Yusuf I ajal (1163–1184) täitis kõrgeid riigiameteid, oli näiteks Marrakeši kaliif.
Ibn Rushd oli peripateetik nagu Aristoteleski, tema tõlkis Aristotelese teosed ladina keelde ning vaidles temaga. Tänu temale ja teistele islamifilosoofidele suuresti päranduski meile Hellase antiikfilosoofia, esimeste sajandi fanaatilised kristlased teatavasti hävitasid ju kõik tekstid, kus ei olnud juttu Jeesusest.
Araablased arendasid silmnähtavalt edasi astronoomiat ja Eukleidese, Archimedese, Aolloniuse ning indialaste Aryabhata, Brahmagupta loodud matemaatikat. Neil oli seda vaja usu jaoks. Koraan nõuab ramadaani pidamist ja palvetamist Meka suunas. Kuukalendri järgi on ramadaani alguspäeva ja lõpu välja arvutamine omaette number, õige palvesihi kindlaks tegemine aga paras pähkel.
Me kasutame araabia numbreid, terminid algebra, siinus, tangens jne tulevad meile araabia keelest, nemad tegelesid irratsionaal- ja negatiivsete arvudega. Euroopa õukondades ja Bütsantsis olid ametis araablastest astronoomid-astroloogid, sest neid loeti spetsialistideks, kes asja tunnevad.
Näete siis, kuidas teadus osutab teeneid usule ja usk teadusele. Meie lahutame need kaks maailmatajumisviisi, araablased seda ei teinud.
See kõik käib Araabia kuldajastu kohta, mis kestis XI kuni XIII sajandini.
Ibn Rushd pidas sulesõda ortodoksse islamiga, mõistus kaotas, kirg võitis ning Ibn Rushd küüditati 1297. aastal pealinnast provintsi, nimelt talle tuttavasse Marrakešši, mis palju ei jäänud maha Cordoba hiilgusest. Juute ja kristlasi Cordobas ei puudutatud, nemad võisid oma töid teha, oma usukombeid täita edasi.
1236. aastal vallutasid Cordoba kristlased, maurikultuur lõppes, mošee pühitseti katolikukatedraaliks, algas vägivaldne kristianiseerimine. Kes ei võtnud ristiusku omaks, selle inkvisitsioon vangistas. Ent mitte kõik. Kastiilia kuningas Alfonso X hindas kõrgelt mauri ehituskunstnike tööd, neil kästi kaks päeva nädalas jätkata pühamu kaunistamist. Alles XVI sajandil, kui mustasalisus lõplikult võitis, alles jesuiitide ajal algasid suured ümberehitustööd, rajati välisseinad, milliseid mošeel ei olnud. Kõik oli avalik, jumalateenisusesd ei toimunud hämaruses. Katedraal ümbritseti barokkstiilis skulptuuridega.
Mis see siis oli? Jumalateenimine? Aga samas ka jumalateotamine. Kas üht jumalat saab teenida ainult teist jumalat maha tallates?
Pildid ja kujud on islamis keelatud, kuna igasugune visaalne konkreetsus häirib läbinisti abstraktset jumala-ideed. Seda, mis ehitati, võib leida kõikjal, aga seda, mis lammutati, mitte kuskil. Suure aja kaja pole siiski päris hävinenud, see elab raamatuis, varemetes ja mõttepiltides.
Mošee vapustab meie ettekujutust, kes on seda kord näinud, ei unusta kunagi, see haarab täielikult meie teadvuse, kirjutas Jorge Luis Borghes.
Mauri kaliifide valitsejapaleest sai inkvisitsioonikeskus.
Kõik teavad, et aastal 1492 avastas Kolumbus Ameerika. See aasta polnud õnnetuseks üksnes asteekidele ja teistele tolle mandri põliselanikele. Sel aastal langes ka Granada, juudid ja moslemid kihutati Euroopast välja. Sündisid salajudaism ja salaislam, nende avastamisega inkvisitsioon tegeleski.
Tänaseks on katolikukatedraali ette püstitatud sunniidimoslemi Ibn Rushdi skultptuur, filosoof istub seal nagu valitsejatroonil.
Jah, Ibn Rushdi ajal polnud judaismi, islami ja kristluse vahel mingit vaenu, jumal on ju kõigis üks – absoluutselt mittemateriaalne, absoluutselt ettekujutamatu, absoluutselt abstraktne. Algselt judaistlikud käsud-keelud on kristlusesse ja islamisse üle võetud. Ja Toorasse (Vana Testamenti) tulid nad Hammurapi seadustest. Erinevus on vaid stiilis, jutustamise viisis. Hauataguse elu kontseptsioon on kõigis uskudes, kui konfutsionism ja materialism välja arvata. Ja kas viimased ikka on usud?
Minu näen inimese tajus kolme mõõdet – ratio, emotio ja religio. Kui religio mõistmisel anda voli emotio´le, kui puhuda üles kirgi pisierinevuste puhul, siis on tulemuseks sõda ja vihkamine. Kui asju käsitella ratio vahendusel nagu tehti Araabia kuldajastul, nagu tegi Ibn Rushd, siis on alati rahu ja kuldajastu.
Toimetaja: Kerttu Kaldoja