Arvustus. "Piimahammaste" raskus ja helgus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Piimahambad" Autor/allikas: Whitefalk Films

Uus film kinolevis
"Piimahambad" ("Babyteeth")
Režissöör: Shannon Murphy
Osades: Eliza Scanlen, Toby Wallace, Ben Mendelsohn

2020 on olnud erakordne aasta väga mitmes mõttes - koroonakriis on andnud tõsise löögi igasugustele majandusharudele, kinotööstus sealhulgas. Kinoteatrid said tööd alustada alles suve alguses ning vaatamata igasugustele erikavadele ja soodustustele pole suudetud tavalist vaatajate hulka seni taastada. Siit tuleb otsida ka põhjust, miks filmid linastuvad tühjadele saalidele. Kunagi varem pole õnnestunud vaadata filmi täitsa üksi suures kinosaalis, nüüd see aga juhtus, vaatamata õhtusele linastusajale ja rääkimata sellest, et film ise, Shannon Murphy "Piimahambad" kuulub kindlasti aasta tugevamate levifilmide hulka.

Ei oskakski öelda, kas oleks filmi võtnud vastu teisiti, kui seda oleks vaadanud koos teiste vaatajate reaktsioonidega. Kui arvestada, et filmi turustatakse "komöödia" määratlusega, siis oleks kindlasti kostnud mõningaid naeruturtsatusi kohtades, kus tegijad seda ette näinud, praegu mõjus koomiline kõrvalliin pigem liigsena ja filmi oluliseim motiiv - inimelu ilu ja haprus, tuli paremini esile. 

"Piimahambad" räägib gümnaasiumi lõpetavast Millast (Eliza Scanlen) ja tema esimesest armastusest. Milla põeb vähki, kuid tema haiguse kulgu käsitletakse äärmiselt delikaatselt - kordagi ei tule sellest üksikasjalikult ega seletavalt juttu, haigus on koos Milla ning ta isa ja emaga nagu nähtamatu pereliige. Me ei tea, millal võib tulla viimane hetk, kuid see on kogu aeg ähvardavalt lähedal. Samas ei rõhu "Piimahammastega" debüteerinud Shannon Murphy loo sentimentaalsusele, pigem keskendub ta teismelise tüdruku maailma edasiandmisele  - seda eesmärki teenivad värvi- ja tonaalsusevalik hektilise montaažini, mis väljendab nooruslikku energiat, eneseotsinguid, pidetust.

Poeetilisust lisab stseenide päevikulaadne pealkirjastamine. Murphyl ja stsenarist Rita Kalnejaisil õnnestub oma esimese filmiga luua emotsionaalseid sõlmpunkte, mille pinge vallandub ootamatult, esmapilgul justkui kõrvalistes stseenides. Tundlikult ja loomupäraselt mängib oma rolli välja ka Eliza Scanlen, kelle karjäär algas telesarjast "Kodus ja võõrsil".

"Piimahambad" on armastuslugu, üleskasvamise lugu ja ühe perekonna lugu. Milla kaudu toovad Murphy ja Kalnejais vaataja ette raske problemaatika - kuidas jääda perekonnaks parandamatult haige lapse kõrval, mida see tähendab vanematele ja mida see tähendab lapsele endale, kellele ei olegi määratud suureks saada. Teisalt räägib "Piimahambad" meile antud hetkede kordumatusest, läheduse ja ühtehoidmise olulisusest ning püüdest unustada hirmu kaduvuse ees. Raske temaatika kiuste on lavastuses suudetud jääda helgeks, kaotamata ausust ja austust elu vastu. 

"Piimahambad" on omamoodi antitees kinode selle aasta päästerõngaks nimetatud Christopher Nolani ulmemärulile "Tenet", kus tegevus keerleb taas maailmasõja ärahoidmise ümber. "Piimahambad" on just selline väike indie-film, mis tavaliselt jääbki suurte varju, kuid kogub vaid tänulikke vaatajaid. 

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: