"Ma ei ole kunstiteadlane, mul ei ole mingit haridust sel alal, aga ilu kõnetab. Kui vaadata pilti lähedalt, minna pildi sisse – mis selle taust on, kes on kunstnik, mida see pilt seletab, mis lugu ta mulle räägib – see on nagu raamatu avamine ja ma loen raamatust terve loo. See on enda harimine ka," rääkis Manitski, miks talle kunsti koguda meeldib.

Viinistu muuseumis on üle 1000 kunstiteose, neist püsinäitusel on üleval aga 450. Ülejäänud on pandud laoruumidesse. Lisaks püsinäitusele on kunstiteoseid aga ka õues, vanades mahutitünnides, konverentsisaalides ja koridorides. Nii on kohta hakatud nimetama ka Viinistu kunstisadamaks.

1989. aastal, mil Manitski Viinistusse naasis, ei osanud ta ettegi näha, et ühel hetkel kohta nii suur edu võib saata. Esialgu kasutati Viinistu ruume hoopis kalatööstuseks ja hoonetes askeldas 240 töölist. Kui aga 90ndate lõpul vene turg kinni läks, sai Manitski aru, et kalatööstusega on kõik ja selle asemel tuleb midagi muud hakata tegema.

Esimene näitus koosnes paarikümnest pildist, mis kõik pärinesid Manitski kunstikogust. "Jüri Arrak kutsus mind – see võis olla 1997. aastal – oma ateljeesse. Ma sain aru, et tal oli uut värvi pintsleid vaja osta, näitas üht pilti, näitas teist pilti. Minu kunstimaitse ei olnud nii arenenud, et ma oskaks midagi väga hinnata, aga siis sai esimene pilt temalt soetatud," meenutas Manitski, kuidas tema kunstikogumishuvi alguse sai.

Tulevikus plaanib Manitski Viinistu kunstisadamat veelgi edasi arendada. Muuseumi taga on praegugi tuhandeid ruutmeetreid kasutamata pinda ning keset küla on ka vana söökla ja pood, mida muuseumiga ühendada annaks. "Kas tulevad näitused või mingid muusuemi osad sinna, kodumuuseumid, kunstnikele töökohad, residentuuri tahaks ka Viinistule tuua, kus erinevate alade kunstnikud tulevad ja tegutsevad siin. Arenguruumi on," ütles Manitski.