Maarja Kangro esimesest ooperikogemusest: selles oli midagi camp'i, mis mulle meeldis ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi /ERR

Kirjanik Maarja Kangro andis hiljuti välja libretoraamatu "Kaks pead" ja rääkis sel puhul saatele "Delta" ooperist, libretisti tööst ja oma uuest teosest.

Kaasaegset ooperit käis Kangro esimest korda enda sõnul vaatamas suhteliselt hilises eas – 19-aastaselt ja see oli Gian Carlo Menotti "Konsul" Estonias.

"Tohutult lõbus elamus. Algas fraasiga "Kas politsei – kes siis muu", mis ajas mind kohe itsitama. Ma olin seal koos oma vanematega. Nemad ei kippunud tekstist aru saama, aga mina kuidagi sain," meenutas ta.

"See oli tõeline elamus. Kogu see pateetika, mis teinekord läbi kukkus ja see traagika, mis autoritele ja teostajatele tahtmatult paistis mulle koomilisena," selgitas ta.

"Tollal ei olnud seda sõna camp vähemalt meil üldse käibel, aga sellise tunnetuse ma sealt sain. Selles on midagi lahedat. Midagi oli lahedat selles pompöössuses ja selles, kuidas neil on omad reeglid, kas või kummardama tulemise juures. Kogu see mastaapne camp'i element meeldis mulle väga."

Libretode avaldamiseni viis edevus

Raamatus "Kaks pead" on kokku viis libretot. "Ma olen tänulik Kristel Pappelile, kes kutsus mind eelmisel aastal muusikaakadeemia ooperiseminari esinema. Kui ma ei oleks seal pidanud ettekannet tegema, siis ma ei oleks kunagi enam juhtunud oma vanu libretosid üle lugema," märkis Kangro.

"Aga ma lugesin neid ettekande tarvis ja muidugi tärkaski kohe edevus. Leidsin, et need tekstid võiksid ka omaette sõnaliste teostena toimida ja tundus isegi kahju neid niisama rahva silma alt eemale vedelema jätta."

Ta lisas, et kuivõrd väljavalitud libretodes on kasutanud meetrumit ja riimi, võiks see olla midagi, mis võiks suuremat publikut lõbustada. "Mitte ainult lõbustada, sest seal on palju traagilisi momente, aga ma valisin raamatusse libretod, milles on olemas ka koomiline külg. Eks ta kokku ongi sageli üks tragikoomiline ettevõtmine."

Kangro selgitas, et raamatusse on jõudnud amüsantsemad tükid, kuigi kõigil on oma ühiskondlik kõlapind olemas. "Seal on just nimelt olnud võimalus esile tõsta teemasid, mis on mu enda jaoks tähtsad olnud. Aga valikuprintsiip oligi, et nad sobiksid omavahel kokku."

Tegelikult on Kangro kirjutanud rohkem libretosid kui raamatusse jõudnud viis libretot. "Olen kirjutanud kaks libretot Tõnu Kõrvitsale, aga need on sellised lüürilised, õrnad ja õhulised nagu Tõnu enese loojanatuur ja ma leidsin, et need oma laadilt ei sobi teistega kokku ja tekkis ebakõla."

Raamatusse jõudnud libretode puhul tajus ta enda sõnul aga ära, et eriti praeguses maailmas, kus inimesed on jälle hakanud riimi armastama ja inimestele meeldib laululine, meetriline tekst, siis miks mitte neid avaldada. "Mul on need juba libretode kujul olemas, anname välja ja vaatame, kas lähevad peale."

Ühiskondlikult jätkuvalt kõnekas materjal

Kangro rääkis, et on ise ka üllatunud, et kuigi need ooperid sai tehtud tükk aega tagasi, on nad ühiskondlikult jätkuvalt kõnekad.

"Siia raamatusse esimesena, avateoseks pandud "Kuked ja kanad" ehk "monument munejaKukele", mille ma kirjutasin Timo Steinerile, kanti ette juba 2008. aastal loomaaias, kusjuures see üritus oli mõeldud jääkaru Franzi mälestuseks ja Tõnu Kaljuste ja Ellerhein ning RAM oli need, kes selle kandsid."

Ta rääkis, et kuna peategelased, kes seal laulma hakkavad – Rainer Vilu ja Annely Peebo –, olid teada ning lisaks orkestrile oli kasutada veel kaks koori, teadis ta juba libretot kirjutama hakates nende komponentidega arvestada.

"Kui ma selle õige loo lõpuks ühest Leonidas Donskise raamatust leidsin, siis tajusin kohe ära, kuidas need pooled peavad seal jagunema." Lugu räägib 1477. aastal Baselis peetud kohtuprotsessist kuke üle.

"Vana, 11aastane kukk olevat munenud muna, mis tähendas, et tema sisse oli deemon läinud ja sellest munast võis ainult basilisk või kurivaim ise kooruda ja nii otsustatigi kohtuprotsessil, et kukel tuleb pea maha võtta ja seejärel ta tuleriidale heita," kirjeldas Kangro, kellele sai seejärel selgeks, et Ellerheinast saavad tükis fundamentalistid ja RAM-ist progressiivsete vaadetega kanad.

"Ma lahendasin selle võtmes, et põhimõtteliselt me näeme sellistes asjades sõgedust ja vana kukk sai sellest ka ise aru, aga kukk ise oli ka seda meelt, et kui ta suudaks muneda, oleks see ju väga tore," lisas ta.

Kangro tõdes, et see kõik toimus kuus aastat enne kooseluseaduse poleemikat, aga neil oli juba väga tugevalt selles ooperis need teemad tõstatud, et miks ei võiks ka kaks kukke olla tibukese vanemad. "Üldse kerkisid seal taustale LGBT-teemad."

Ta märkis, et kuivõrd klassikalise ja romantilise ooperi armastajad on traditsioonilisemate ning konservatiivsemate vaadetega, on neile seetõttu eriti tore ette anda teravama, tänapäevasema sotsiaalkriitilisema fookusega lugu. 

"Läänes on neid juba päris palju ka tehtud. Ikkagi loodetakse, et ooperil on ka kõlapind. Samas on see ka niivõrd suur institutsioon ja ettevõtmine, et tal peab toeks olema ka lugu, mis kõnetab ka tänapäevast vaatajat ja seisab hea ning inimestele kasu ja valgust toova sõnumi eest."

Kangro arvas, et raamatuni võiks eelkõige jõuda luulearmastajad, aga kindlasti ka muusikainimesed. "Neile, kes on neid tükke näinud ja kuulnud, võiks see mõjuda toreda meenutusena."

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: "Delta"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: