Temaatiliselt ja vormiliselt nõudlik ja katsetav stsenarist, kelle looming ("Adaption", "Being John Malkovich", "Eternal Sunshine of the Spotless Mind", "Synecdoche, New York") tihtilugu figureerib õigustatult viimaste kümnendite parimate nimekirjas, on ka sel korral serveerinud vaatajale pähkli, millest läbipuremine viib kas eksistentsiaalse kirgastuse või tülgastuseni.

Nimelt Iain Reidi samanimelisel romaanil põhineval pealtnäha sirgejoonelisel lool on sedavõrd kaval sisemine loogika, mis suudab integreerida põhiteemad filmi struktuuri, tehes kummagi avamisest spoilerdamise mõttes vägagi riskantse ettevõtmise. Loogika vaatamiseelne mittetundmine on aga "I'm Thinking of Ending Things" filmi puhul elamuse saamise ja ka paradoksaalselt mittesaamise alus. Loo osas olgu öeldud, et tegevustik jälgib noore paari - Noore Naise (Jessie Buckley) ja Jake'i (Jesse Plemons) - esmakordset külaskäiku noormehe maal elavate vanemate juurde. Noor Naine, kelle nimi on filmis põhjendatult muutuv, kaalub värske suhte lõpetamist, ning tuim, ennast läbivalt ebamugavalt tundev ja oma tagasihoidlikul viisil kummaliselt käituv noormees juhib sündmusi jahenevat suhet tunnetades. Autosõidult õhtusöögilauda ja sealt tagasi koduteele suunduv dialoogi ja sisemonoloogikeskne passiivne tegevustik hõlmab ka kõrvaltegelastena Jake vanemaid (Toni Collette ja David Thewlis) ning filmi progresseerudes järjest tihedamate niitidega looga seotud kooli kojameest (Guy Boyd).

Teemade osas olgu mainitud, et Kaufman jätkab meie ärevuse ja unistuste sisemise maailma kaardistamist ja ka Jordan Peele'i viidatud eksistentsiaalse kriisi vormimist filmi teemadesse ja struktuuri[1]. Filmis "I'm Thinking of Ending Things" käsitleb ta täitmatuid unistusi, vananemist, täitmatut armastust, üksildust ning fantaasia, reaalsuse, mälu ja meediasisu kokku sulandumist. Teemad avalduvad vihjamisi, andes vaatajale eriti esimeses kolmandikus kohati liigagi vähe konkreetset, millele oma tõlgendusi üles ehitama hakata. Tonaalselt juhindub film algmaterjalist, segades kokku ebamäärastena mõjuvaid registreid psühholoogilisest draamast õudusulmeni, millest viimase loodud pinge on kiire kaduma intertekstuaalse dialoogitulva ja tuima õhustiku alla.

Näitlejad aga manööverdavad komplekses vormis imetlusväärselt. Eriti Jessie Buckley, kes annab suurepäraselt edasi ärevust, eksistentsiaalset ja situatiivset ebakindlust ning Tony Collette, kes mängib häirivat emakuju ärevust tekitavalt, viies mõtted Ari Asteri "Pärilikule".  Ka Jesse Plemons elustab tuima füüsise alt ootamatult plahvatava frustratsiooni psühholoogilisi tagamaid usutavalt.

Aga nende esitusest ning poola operaatori Lukasz Zali ("Külm sõda", "Ida") esteetilisest, kuid samas ka ahistavast 4:3 kuvasuhtes kaameratööst hoolimata, mõjub vormiliselt ja kontseptuaalselt leidliku idee teostus kuivalt. Kuigi filmi sisemist loogikat on filmijärgselt kerge hinnata, ei kutsu filmi passiivne ja aeglane kulgemine, emotsionaalselt kauge karakteriehitus, lõtv pingekõver ning veniv pikkus taiese järkjärgult avanevaid kihte korduvvaatamisega avastama. Nii jäävad tõenäoliselt paljudele kahjuks sel korral Kaufmani talent ja ta eksistentsiaalsed mõtisklused varasematega võrredeldes nii emotsionaalselt kui ka intellektuaalselt kaugemateks.

[1] https://www.vulture.com/2017/10/100-greatest-screenwriters-of-all-time-ranked.html