Elo Viiding: juba tohib oma töö eest raha küsida
Elo Viidingu debüütkogu "Telg" ilmus 1990. aastal, tema värskeim, viieteistkümnes kogu "Ainult armastusest" ilmus aastal 2019. Viidingu debüütkoguga samal aastal ilmus maailma ka Kristjan Haljak, kes debüteeris luuletajana mõni aeg hiljem -- tema esikkogu "Palavik" ilmus 2014. aastal, tema värskeim kogu "Illuminatsioonid" peaks ilmuma käesoleval aastal.
Kristjan Haljak: Sinu esimese luulekogu ilmumisest on möödas 30 aastat. Usun, et ei pane palju mööda, kui söandan oletada, et luule eesmärk ja funktsioon on selle aja jooksul nii Sinu kui ühiskonna jaoks mingil määral muutunud. Kui on, siis kuidas? Kui pole, siis ikkagi – kuidas?
Elo Viiding: Minu jaoks on märkimisväärne see, millega oldi nõus siis ning mis on levinud ja harjumuspärane praegu. Näide: kui ligi kakskümmend aastat tagasi sotsiaalsetel teemadel kirjutasin – ja mu luuletused olid tihti justkui omaette väikesed seisukohavõtud ühiskondliku kliima, valitseva moraali, mentaalsuse ja poliitilise olukorra kohta – siis mind hurjutati, naeruvääristati. Ma ei tea, kas elu oli siis nii hea, et ühiskonnakriitilisi tekste justkui ei sobinud kirjutada; luule pidi väljendama midagi argitasandist kõrgemat; olema pigem üllalt sisekaemuslik (või üllalt vältiv) – olime alles saavutanud "iseseisvuse" jne. Loomulikult on ka enne mind ja minuga samal ajal kirjutatud sotsiaalseid tekste, punktekste, vastupanutekste, aga mina ilmselt tegin seda vormis, mis eriti lugejale ja kriitikutele ei istunud: ma ei tahtnud lugejat soojade naljadega kosida, olin pigem irooniline, lõikav, mittetraditsiooniline, ja see häiris. Kunagi avaldasin arvamust, et luuletajad peaksid rohkem tasu saama oma töö eest – kui kirjastused nende tekstidega jõulu eel raha teevad (jõuluantoloogiad sõprusest, armastusest jne). Niisugused nõudmised polnud tollal hea toon. Luuletaja ei rääkinud rahast.
Praegu on inimesed, kes minu üle ironiseerisid, muutustega nõus. Juba tohib oma töö eest rohkem raha küsida! On tulnud isegi kirjanikupalk, sisuliselt küll paariaastane stipendium, mille ümber käib ka kära, nagu oleks tegemist auhinnaga.
Kirjanduses ei liigu kunagi suuri rahasid. Ja teatavasti makstakse kirjanikule tema mitme kuu töö eest sama palju kui näiteks automaatikule, tellerile või isegi õpetajale ühes kuus. Ka luule ja kogu peenkirjandus oli varem (ja on osalt ka praegu, vaadates honoraride suurust) nagu heategevus; see on alati olnud kuidagi õilsam kui elu ise ja niimoodi on seda ka käsitletud.
Ja kas oled ehk hetkiti tundnud, et luule ei tööta? Et enam pole tahtmist, vajadust ega tungi kirjutada mitte ühtegi luuletust?
Ikka olen tundnud, et ei tööta, aga vajadus kirjutada on millegipärast ikka – sellistel hetkedel võtan ette mõne väga erilise luuletaja - näiteks praegu loen ma pidevalt ainult Paavo Haavikkot, "elan temaga", kelle "Kogutud luuletuste" (Teos, 2012) eestikeelse raamatu tööjuht ma olen ja mis on jätk Pentti Saarikoski "Luuletustele" eesti keeles (Tuum 2012) ning mida ma samuti vedasin – ja siis kaob see tundmus kiiresti. Minu jaoks on Haavikko "võimalikkuseväli" erakordselt innustav. See paneb enda kirjutatu ka "tööle".
Mulle on luuletaja eetilisus, tema põhihoiakud, mida ma õhust tajun, tähtsamad kui ta keelelised vigurid, mingid läbinähtavad nõksud, millega ta tahab poolehoidu võita.
Mulle meeldib, kuidas oled kohati pilganud luuletaja "rolli" – või vähemasti teatavat romantilist, joomarluse, mandumise ja boheemitsemisega segatud väikekodanlikku müüti luuletajast. Kas nõustuksid väitega, et selle kuvandi või müüdi kaudu soovib ühiskond kodustada mässu – luuletajast saab narr, veiderdaja, kelle sõnu ega tegusid ei tarvitse tõsiselt võtta?
Aitäh. Olen nõus.
Üks asi, mis mind on alati häirinud kirjandusfestivalide ajal: kui näitleja kõrghetk on tema lavale astumine teatud kellaajal, siis kirjanikud kurnatakse enne esinemist täielikult ära –nad peavad, kotid seljas, ühest esinemiskohast või hotellist teise rändama, korraldajatega suhtlema, sööma ja jooma vahetult enne esinemist, katkiste mikrofonide ja olematu valgusega maadlema, ja mis kõige hirmsam, enne oma etteastet teisi kuulama, kuna kogukondlik reegel on see, et kõik kuulavad kõiki (isegi kui see väsitab või on, olgem ausad, sulle vastuvõetamatu jama).
Mulle väga meeldis, kuidas asjad olid korraldatud Oslos, kus ma esinesin kümnend tagasi ühel suurimal luulefestivalil seoses mu tekstide avaldamisega maailmaluule antoloogias "Värden finns ikke pa kartet". See kogemus jääb mulle eluks ajaks meelde.
Said piisavalt oma aega, süüa rikkalikult omal valikul kas üksinda või koos teistega, magada luksushotellis (kus asus muide Ingmar Bergmani lemmiktuba), teha korralikku peaproovi… Kõik selle nimel, et ka päriselt inimesteni jõuda. Pärast esinemist siis suhtlesid, puhkasid – kuulasid teisi, andsid intervjuusid. Sind koheldi austusega, sinu töö oli korraldajate jaoks oluline. Kõik teadsid, et sul on vaja keskendumisrahu ning mõttetegevuseks ja enese koondamiseks vajalikku puhkust. Sinult ei eeldatud, et sa pead enne oma etteastet tähelepaneliku kaasaelamisega teisi kuulama, kohver põlvedel, nägu higine. Olen väga tänulik tõlkija Irja Grönholmile, kes viis mind Saksamaale erinevatele raamatumessidele ja festivalidele,. Olen tänulik ka oma tõlkijatele – Turid Farbregdile, Peeter Puidele, Katja Meriluotole, Adam Cullenile, võrratule Eric Dickensile, kes nüüdseks on kahjuks lahkunud. Mul on hea meel, et nad on minu tekste tõlkinud sellepärast, et on nendega haakunud; ma pole olnud neile kohustus.
Sinu teoste puhul on tihti esile tõstetud seoseid psühhoanalüütilise traditsiooniga. Kas nt Freudi ja Lacani teooriate tundmaõppimine on pannud Sind teisiti kirjutama? Ja, mis veelgi olulisem, kas see on muutnud seda, kuidas Sina iseenda elu elad?
Inimene otsib ikka seoseid, kõik peab olema tema mõtestatud eksistentsiniidiga kuidagi seotud. On muutnud minu enda elu niipalju, et olen käinud enda elu ja reaktsioonid sellele vastavalt läbi, kohandanud seda oma lähisuhetele vältimaks suuremaid katastroofe. Ega oma elust, lapsepõlvest ja noorusest ei saagi teisiti aru, kui alles psühhoanalüüsiga kokku puutudes. Kõigile polegi seda vaja. Osa inimesi ongi lihtsalt tegutsejad, analüüs teeks nad haigeks. Neil pole seda soodumust, lihtsalt elamisest piisab.
Kui inimene suudab ise enda suhtes (enda vastas) see masin olla, siis on hästi. Milleks võiks psühhoanalüüsi vaja olla? Kindlasti mitte üksnes kirjanduslikeks mängudeks, enesearmastuse toitmiseks. Selleks, et ennast ebavajalikest emotsionaalsetest sidemetest, ja eeskätt näivustest, vabastada. Suuta toimida kas iseenda, teiste või ideaalis kogu ühiskonna heaks. Muidugi, ega lihtsamate näivuste paljastamiseks ei pea tingimata tegelema psühhoanalüüsiga.
Praegu olen üha enam kaugenenud endassesüüvimise väärtuslikuks pidamisest – mind huvitab psühhoanalüüsi asemel pigem see, kuidas inimene saab reaalselt toimida teiste heaks, kellel on vähem võimalusi – hingelisi, intellektuaalseid, materiaalseid. Mitte kogukonna – see on liiga kitsas mõiste; kogukond koosneb mõttekaaslastest, kes viskavad teistsuguste peale reeglina ninaga – aga toimida enesesse süüvimise (ja isegi ideedesse süvenemise) asemel just nimelt nende inimeste heaks, kes kannatavad teatavas mõttes ilmajäetuse all. Sotsiaalselt. Püüan seda ise oma praeguses elufaasis teha.
Küsimusi Kristjanile
Kas Sind paeluks rahvusvaheline tuntus, kuivõrd see kaunis luulevaenulikul ajal võimalik on. Kui Sa saaksid maailmas väga tuntuks, millistele teemadele Sa laiemalt tähelepanu pööraksid?
Rahvusvahelise arvamusliidri positsiooni ootamatut kättelangemist ma väikses keeles mõõdukalt krüptilisi ja mitte-angažeeritud luuletusi kirjutades tõepoolest väga kartma ei pea. Ei saa öelda, et ühelegi minu poeetilisele eeskujule säärast saatust tema eluajal osaks oleks langenud. Võib-olla varased sürrealistid.... Ent sedagi ehk üksnes tagasivaateliselt ning oma hiilgeaegadel jäid nad poliitilises plaanis ikkagi kõigest kommunistide sabarakkudeks. Siiski ei usu ma, et hakkaksin säärases hüpoteetilises olukorras kirjutama avalikumalt sotsiaalpoliitilist luulet kui seni. Eks katsuksin oma väiksel moel ehk siiski sõdida rumaluse, jõhkruse, nõmeduse vastu, nii mentaalsel kui materiaalsel tasandil. Ja propageerida seda vaikset, mahedat dekadentsi, mis käimasoleva ökoloogilise kriisiga nii hästi sobib. Ja ikka võidelda armastuse eest, erootilise armastuse, tolle armastuse eest, mida sürrealistid suvatsesid ristida hulluks.
Oled Sa ise ka teisi toimetanud või kas tahaksid seda teha? Või kuidas Sina seda protsessi näed; ilmselt ikkagi dialoogilisena, avardavana? Kas toimetamine pole isiksuse tuuma (kui sellist konstruktsiooni tunnistada) kallale minek? Kas luuletajal on üldse mingit eristatavat tuuma?
Ei ole teisi toimetanud, ent ei tunne selle mõtte vastu suuremat vastumeelsust. Toimetan enda tekste ise üsna pikalt ja tunnen sellest rõõmu. Tajun ka seda, et mõnikord pisut teises vaimuseisundis tekste üle lugedes on võimalik märgata kõlalisi, kujundlikke ja struktuurseid üksikasju, mis algsel kirjutamishetkel kahe silma vahele jäid. Säärase teadvusmuutuse esilekutsumiseks piisab juba heast ja pikast unest või paaritunnisest jalutuskäigust. Ent teised minu tekste ei ole eriti toimetatud. Kahe esimese raamatu puhul aidati küll tekstid välja valida, ent hiljem pole ka selles osas kellelgi suurt sõnaõigust olnud. Kuid kui jutt viia isiksuse tuumale, siis läheb asi keerulisemaks ja nõuaks juba pikemat, psühhoanalüütilisi ja filosoofilisi teooriaid põimivat käsitlust. Lühidalt võiksime ehk mängida mõttega, et mingisugust isiksuse tuuma polegi. Mõttelise tuuma koha peal on tühik. Ometi ei tähenda see seda, et mingit isiksust või subjekti kui sellist ei olegi. On, aga ta on paratamatult vastuoluline, mitmehäälne, tabamatu. Sestap üritan vältida elitaarset lähenemist, justkui oleks luuletaja kuidagi keerulisem või täielikum, tuumsem või pihustunum indiviid kui iga teine – muidugi kerkib siit ka küsimus, et kes on luuletaja ja mis on luule, aga jätkem selle praegu sinnapaika. Igatahes ei arva ma, et luuletaja pruugiks tingimata iseendast, enda ihadest ja motiividest ja tegudest paremini aru saada. Luuletaja võib olla täpselt sama juhm ja keeruline nagu iga teine.
Sa oled töötanud ka kirjandusõpetajana ja samas tegeled veel tõlkimise, kirjandusanalüüsi jms tegevustega. Kuidas need kõik sinu jaoks omavahel suhestuvad? Kas sa näed seost õpetamise ja kirjutamise vahel?
Usun, et õpetades avaneb võrratu võimalus lugejaid kujundada, vormida, harida. Anda neile kätte vajalikud koodid, et lugeda ka neid tekste, mida valitseva diskursuse raamides kiputakse krüpitilisteks pidama. Tõlkimist seevastu võib vaadata kui üht kirjutamise vormi, tõlgitud luuletus on uus luuletus, lihtsalt selline, millel kehtivad rangemad piirangud ja mille intertekstuaalsuse tase on viidud maksimumini. Kirjandusanalüüs – kirjandusest kirjutamine, teiste tekstide sisse süvitsiminek – aitab endagi tekste paremini tajuda, õpetab intuitiivsest harjumuspärast välja murdma: kas just paremini, aga kindlasti teadlikumalt kirjutama.
Aga missugune luule Sulle kõige vähem meeldib? Kas ka Eestis on sellist Milline on Sinu n-ö kreedo?
Laisk, igav, vaene luule, mis ei ütle mulle mitte midagi uut ega vormi vanagi ümber nii, et sünniks vaimustus. Sellist luulet on paraku igal pool. Hea luule on imetabane. Hea luule on võrreldav religioosse, psühhedeelse, kõige paremas ja avaramas mõttes erootilise kogemusega. Ma olen veendunud, et selline luule on võimalik, on olemas. Vastasel korral ma ei üritaks luuletusi kirjutada. Muidugi pean lisama, et mõnikord võib luule näida laisk, vaene ja igav ka üksnes seetõttu, et lugeja ei taba koodi. Seega pean paratamatult leppima, et mõnele näivad ehk minugi tekstid seesugused.
Sinult on ühes intervjuus küsitud kummalist asja – nimelt, miks Sul ühel aastal kaks raamatut ilmus. Ja Sa vabandad oma vastuses, et see oli halb kokkusattumus, esimese raamatu avaldamine lihtsalt venis. Aga kas Sul on kindel töötempo: kogutud ideed või elamused, nende läbitöötamine, assotsiatsioonide kirjapanek – kui palju see Sul aega võtab? Või kas aeg on üldse oluline? Kas Sa mõtled surmale?
Olen mõelnud, et ekstreemsetes vaimuseisundites – olles ehk liiga õnnelik või liiga õnnetu – on kirjutada raske, kui mitte võimatu. On öeldud, et mõõdukas nukrus sobib kirjutamiseks kõige paremini. Võib-olla on see tõesti nii. Sestap ei saa öelda, et mul oleks kindel töötempo. Teatud perioodidel kirjutan küll väga palju, siis järgneb vaikus, perioodid, kus ei kirjuta peaaegu mitte midagi, ehk üksnes mustandeid, mis esmapilgul näivad nurjunud. Ent hiljem võib just nendest poolikutest tekstidest, luhtunud kavatsustest sündida midagi huvitavat. Praegugi on mul mitu käsikirja pooleli ning käsikirjaga, mis hetkel kujundaja käes on ja peatselt ilmuma peaks, tegin tegelikult algust juba vähemalt viis aastat tagasi. Mis avaldamisesse puutub, siis arvan, et siin peaks ehk paraku küll teatavat piiri pidama. Juba puhtalt seepärast, et lugejad ega kriitika ei jõua lihtsalt kõigele reageerida. Aga surm? Surmale mõtlen küll ja leian, et igasugune hea kirjandus, hea luule peab mõtlema surmale, peab surmaga tegelema. See kuulub tollesama müstilis-erootilise kogemuse juurde, mida hea luulega ennist seostasin. Ent tõsi ta on, peamiselt mõtlen ma elule.
Allikas:
Estonian Literary Magazine Autumn 2020
Elm.estinst.ee
Toimetaja: Valner Valme