Kui kõrgel olid lauad ja laed, kui lähedal oli päike, kui lähedal taevas, kui kaugel aed, ma olin väike... – need luuleread on kõlanud aastakümneid Jõgeval peetavatel Betti Alveri luulepäevadel. Nii nagu poetess, on ka dramaturg ja lavastaja Karl Sakrits pärit Jõgevalt.

"Betti Alveri luule on minu lapsepõlve hariduse osa olnud sügavamalt kui mõnel teisel inimesel, ja kui Mirko Rajaselt tuli pakkumine, et oleks vaja lastelavastust, siis mu esimene mõte oli, et teeks luuletuse põhjal sõnatu lavastuse, et võtaks sellise hullu asja ette ja annaks kolmeaastastele anda aimu, mis see luule on," selgitas Sakrits.

"Luuletus ise kannab nii suurt emotsiooni ja lapselikku ahastust, mida ongi raske sõnadesse panna ning seetõttu sobib selline sõnadeta tükk hästi ja loodetavasti see ahastus tuleb sealt läbi, kuigi tegu on rõõmsa ja positiivse tükiga," selgitas osatäitja Kaisa Selde.

Töö käigus sündis luuletuse peategelase kõrvale ka õde ning lavastusse on põimitud ka trupi enda lapsepõlvetempe.

"See hakkas etüüdi põhimõttel pihta – tulime proovi, vihmavari oli siin ja hakkasime koos mängima, et mis sellega teha saab ja läksime süvitsi sellesse, milline Betti ise lapsepõlves oli. Ta oli ka hästi mänguline, kohati poisilik, ronis puude otsas ja oli selline kambaliider ning hästi tugeva iseloomuga laps," rääkis Sagrits.

Lavastuse on kujundanud Gerli Mägi, helilooja on Vootele Ruusmaa ning etendused toimuvad Noorsooteatri ovaalsaalis.