Arvustus. Purjusolemise talumatu kergus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Järgmine ring" Autor/allikas: outnow.ch

Film kinos

"Järgmine ring" (Druk)

Režissöör Thomas Vinterberg

Näitlejad Mads Mikkelsen, Thomas Bo Larsen, Lars Ranthe jt

9/10

Thomas Vinterbergi filmid on kombanud erinevaid äärmusi. Kas täielik rock'n'roll, mis on rünnanud silmakirjalikkust Skandinaavia heaolumulli alustalades, perekonnas (Dogma liikumise "Perekonnapidu") ja kogukonnas ("Jaht" Mads Mikkelseniga), või siis klišeedes kondav turvalisus (õnnetult keskpärane rahvusvaheline koostöö "Kursk"). "Järgmine ring" on mõnes mõttes kui keskeas mehe naasmine nooruslike juurte juurde – hoop munadesse keskpärasele ja turvalisele argipäevale, aga samas ka märksa tõsisem mõtisklus selle üle.

Filmi keskmes on neli õpetajat, kes eri põhjustel oma tööst ja elust tüdinud. Ühel sünnipäevaistumisel tuleb jutuks Norra filosoof Finn Skårderud, kes väitis, et inimene on sündinud väikese alkoholidefitsiidiga ning optimaalseks toimimiseks tuleks seda juurde manustada. Mõeldud-tehtud, asuvad mehed teostama osaluseksperimenti. Alkomeeter põue, viski kohvitassi ja plasku tagataskusse. Peaasi, et juua ei tohi pärast kaheksat ega nädalavahetustel.

Alkoholist on tehtud üksjagu filme, mis kipuvad sageli üsna tuttavatesse rööbastesse põhja prantsatamisest ja teest lunastuseni. Üks selline näide on tänavune "The Way Back", milles Ben Affleck mängib lubava karjääri maha joonud korvpallitreenerit, kes asub noorte juhendamise kõrvalt oma elu remontima. Ei reeda kuigi palju, kui öelda, et vaatamata rohketele tagasilöökidele ootab ees viinakuradi seljatamine, elurõõmu taasavastamine.

Alkoholi rohke tarbimine ongi ühelt poolt teema, mille üle ei tahaks naerda. Eestiski purjutatakse pidurdamatult ning alkoholismi ohvritega tegelevad tervishoiu- ja sotsiaaltöötajad võivad rääkida ühe õudusloo teise järel ennast põhja joonud inimestest, kelle aju ja kognitiivne võimekus on sisuliselt piiritusse uppunud. Alkoholi ülepruukimine piirneb paraku ka tragöödiaga – surmasõitude ja koduvägivallaga. Ja sagedamini kui mitte on purjus inimesed lihtsalt kohutavalt tüütud.

Vinterbergi huvi pole aga alkoholi demoniseerida. Filmi valmimise ajal 19aastase tütre autoõnnetuses kaotanud lavastaja peegeldab laiemalt vägijookide rolli me elus ja pidevat kohalolu ühiskonnas, soovimata seejuures esitleda purjutamist probleemide algpõhjusena. Peategelane Martin on mattunud letargiasse juba ammu enne eksperimenti – sisemise põlemise asemel ta isegi ei hõõgu enam töös ajalooõpetajana, on jätnud selja taha kunagised unistused, vaikides leppinud teineteist vältiva abieluga.

"Järgmine ring" ei püüa selles olukorras moraliseerida või õigele teele osutada. Vinterbergi ja tema pideva kaasstsenaristi Tobias Lindholmi suhtumine tegelaste eludesse ja alkoholi mõjusse on tavapärasest kordades ambivalentsem. Joomist ei kujutata siin lihtsalt põrguteena, vaid ka võimaliku pääsemisena, kohati sedavõrd lõbusa tegevusena, et "Järgmist ringi" võiks nimetada intelligentse vaataja "Klassikokkutulekuks". Neli pseudoteadlast tiksuvad hommikust õhtuni väikese promilli all ja ennäe imet, esialgu muutub elu kordades värvilisemaks, tööst kaob rutiin ja tekib uus põlemine, värsked tuuled hakkavad puhuma ka isiklikes suhetes. Ühel hetkel jõutakse muidugi keerulisema küsimuseni, kui jätkusuutlik see kõik on.

Sündmusi kannab vapustav näitlejate nelik, kellele mõeldes Vinterberg loo ka paberile pani. Mads Mikkelsen on juba ammu Skandinaavia kindlamaid ekspordiartikleid, tema ekspressiivsus nii sõnade kui vaikustega, vilava pilgu, ebakindlate muiete, eemaloleku ja iga lihasega näos on hämmastav. Tegemist on väärilise järglasega mehe jõudemonstratsioonile "Jahis". Alla ei jää ka teine Vinterbergi püsinäitleja Thomas Bo Larsen, samuti "Jahis" kaasa löönud Lars Ranthe ega nii näitleja kui stsenaristina rohkem televisioonis töötanud Magnus Millang. Meeste lood ja eraelu saavad küll erinevas mahus tähelepanu, ent millal iganes nad ühte ruumi tuuakse, on seda puhas lust jälgida.

Näitlejate energiat aitab vaatajani tuua Vinterbergi filmidele omaselt pidevalt tegelaste lähedal ja sündmuste keskel liikuv käsikaamera. Pildikeele eest vastutab ülivõimekas Norra operaator Sturla Brandth Grøvlen, kelle tööde sekka kuuluvad näiteks Islandi absurdikomöödia "Jäärad", tänavu Berliini filmifestivalil kiitust kogunud "Shirley" ja muidugi ühe kahetunnise võttena üles filmitud "Victoria".

Vinterberg on öelnud, et "Järgmine ring" pole alkoholi, vaid elu pühitsus. Isegi kui alkohol on osa sellest. Mõnele vaatajale võib kohati veidi kerglane suhtumine vägijookidesse mõjuda vastutustundetult. Samas näitab Vinterberg, et ettearvatav ja turvaline Ikea- ja Instagrami-elu ei pruugi ei vaimsele tervisele ega lihtsalt elus olemise tundele sugugi paremini mõjuda. Ja kohati on "Järgmine ring" end lalisevateks tompudeks tankinud mehepoegade jahmerdamisega nagu tursaostustseen lihtsalt homeeriliselt naljakas. Ühel hetkel saabub muidugi järgmine päev, mil tuleb taas peeglisse vaadata ja elu üle tõsiselt järele mõelda. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: