Arvustus. Nähtamatu painajalik õõv ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Samanta Schweblin
Samanta Schweblin Autor/allikas: Centro Cultural de España en Montevideo / Wikimedia Commons

Eliisa Puudersell kirjutab uues Värskes Rõhus Samanta Schweblini teosest "Nähtamatu niit".

Samanta Schweblin
"Nähtamatu niit"
Tõlkinud Ruth Sepp
Loomingu Raamatukogu nr 8–9, 2020

Argentina kirjaniku Samanta Schweblini apokalüpsisehõnguline esikromaan "Nähtamatu niit" (hisp "Distancia de rescate") nägi trükivalgust 2014. aastal. Tänavu kevadel, keset üleilmset isolatsiooni ning hirmu- ja košmaariärevust (millest nüüdseks on otsapidi saanud reaalsus), ilmus tekst ka eesti keeles. "Nähtamatu niidi" teemad on mitmekihiliselt ühendatud, mis avaldub teose painajalikus atmosfääris. Iga lugemiskorraga rullub üha jõulisemalt lahti niit, mis jookseb lõpuks tekstist välja ning näib meid nähtamatult siduvat. Ühelt poolt küsib romaan maailmas olemise kohta, teisalt tulevad mängu ühiskondlikud ja poliitilised teemad. Neid tasandeid ühendab hirmust ja õudusest tingitud äng, põlvkondlikud sootsiumit ühendavad mustrid ning keskkonnaprobleemid, mis on Ladina-Ameerikas endiselt aktuaalsed ja panevad inimsuse pärast muretsema.

Nii muutub teose pealkiri "Nähtamatu niit" igati tähenduslikuks. Autor on ühendanud õudusfilmilikult rõhuva, justkui lõppematu pingul niidi nii vormis kui ka sisus. Lõpus niit katkeb, saabub katarsis ja selgus. Nagu on saatesõnas kirjeldanud ka Ruth Sepp, käsitleb Schweblin teostes samu teemasid, tuues pinnale inimsuhete ja -psühholoogia lõputu keerukuse.[1] See muudab tema teoste olustiku peaaegu alati painajalikuks ja tumedaks.

Katkendlikus dialoogivormis üles ehitatud romaani tegevus toimub ühes hädises Ladina-Ameerika külas ning jutustab sellest, kuidas peategelaste, kahe noore naise – Amanda ja Carla – ning nende perekondade elu muutub õudusunenäolise miljöö ja saatuse tumedate keerdkäikude tõttu täielikult. Teost läbib Carla poja Davidi ja Amanda kiirabipalatis toimunud vestlus, seejuures on tõlkija saatesõnas dialoogi tabavalt iseloomustanud, nentides, et nad viibiksid justkui "elu ja surma vahetsoonis" (lk 76). Nii David kui ka Amanda ja tema tütar Nina puutuvad vee kaudu kokku saatusliku, geneetiliselt muundatud sojaubade väetamiseks mõeldud mürgiga ning haiglavoodil rulluvad lahti selle katastroofiga seotud lood. Palavikudeliiriumis Amanda üritab üksikasjalikult meenutada, mis üldse juhtus ja miks tema tütar kannatada sai. David aga suunab naist olulisimani, et katkendlikes meenutustes ükski oluline detail märkamata ei jääks: "täpne hetk peitubki mõnes üksikasjas" (lk 11). Mürgitus on reaalne kataklüsm, mis vallandab paanika ja hirmu ning muutub sisemiseks hävinguks.

Inimesed ainult süvendavad üksteise sõgedust, mitte ei leevenda seda. Individuaalne hullumeelsus, mida saadab hirm, võib muutuda ka ühiskondlikuks (ja vastupidi) ning Schweblin käsitleb kollektiivset hirmukülvamist oskuslikult. Ühel hetkel lausub Amanda Davidile: "Ma tahan öelda, et kui ma ei laseks end sinu ema hirmudest eksitada, oleks see kõik jäänud olemata. [---] Minu kaudu saab sinu ema oma sõgedusele üksnes kinnitust." (lk 34) Aga mida või keda üldse kardetakse? Kust hirm tuleb ja milles peitub selle jõud? Kas ja mil viisil saab oma õudu ületada? Nendele küsimustele püüabki "Nähtamatu niit" vastuseid leida. Näiteks tunneb Amanda hirmu selle ees, et ei suuda tütart ohtude eest piisavalt kaitsta, ja põrub seetõttu emana; Carlat painab aga kartus, et mingi tumeda jõu tõttu on David ära neetud ning see neede põhjustab kurja kogu külale.

Perekondlik hirmu projitseerimine on inimestele loomuomane – Amanda ja Carla hingesoppides pulbitseb pidev hirm, nagu midagi peaks kohe-kohe juhtuma. Eriti kõnekalt väljendub see Davidi küsimuses: "Miks emad seda teevad? Mida? Püüavad ohte ette aimata, mõtlevad päästekaugusele. Sest varem või hiljem juhtub midagi hirmsat. Mu vanaema sisendas seda minu emale kogu tema lapsepõlve, mu ema minule, kogu mu lapsepõlve, nüüd tuleb minul Ninaga tegeleda. Aga teil jääb kõige tähtsam märkamata." (lk 52) David ei ütle, mis on olulisim, ent seda võib aimata. Näiteks mainib Amanda mitmel korral sõna "päästekaugus": "… nii nimetan ma varieeruvat vahemaad, mis mind mu tütrest lahutab, ja ma tegelen selle arvestamisega vähemalt poole oma päevast" (lk 15). Eeldatav päästekaugus on aga pelgalt konstruktsioon – see ei hoia näiliselt kaitstud inimest reaalse ohu eest, vaid ainult süvendab illusoorset hirmu iseenese ees. Julia Kristeva lahkab oma essees abjektsioonist hirmu olemust ning leiab, et see on karje inimlikkuse järele.[2] See mõte näib kehtivat ka Schweblini romaanis, milles peitub ühtaegu vaikne ja kisendav humaansuseigatsus ning tolle hõllanduse eestkõneleja on David – väike poiss, kes üritab valehirmus liiga sügavale keritud niiti viimaks ometi katki lõigata. Näidata, mis on päriselt tähtis.

Peategelased Amanda ja Carla on neid ümbritsevas kaoses kaotanud iseenda ja seeläbi on nende jaoks tundmatud ka teised. Mitmel korral jookseb romaanist läbi motiiv, kuidas keegi vaatab iseennast või oma jäsemeid (eelkõige käsi) ega tunne end ära. Näib, et see on inimeksistentsi olemisviisile sügavalt omane. Teos algab motoga, mis pärineb Jesse Balli romaanist "Komandanditund": "Esimest korda üle pika aja langetas William pilgu ja nägi oma käsi. Kui te olete midagi sellist kogenud, siis saate aru, mida ma mõtlen." Eriti ilmekalt iseloomustab seda hetk, kui David astub pärast mürgitada saamist välja "rohelise maja naise" ehk posijamuti toast: poisi käed on mustad, vigastatud, ning segaduses "jäi ta oma käsi vaatama" (lk 21). Ravitseja jaotas poisi vaimu kahe keha vahel ära, sest uskumuse kohaselt saab ainult nii mürgist jagu saada, ja ühtäkki on David võõras nii endale kui ka oma emale, kes teda pojana enam ei tunnista. Tõenäoliselt võiks seda eelneva kontekstis tõlgendada kui ebainimlikku kataklüsmi, subjekti kunstlikku võõrandumist iseenesest, mis on samuti teost läbiv omamoodi paralleelne salaõmblus.

Romaanis on hirm niivõrd hoomamatu, et ainus, mida tegelased veel teha suudavad, on otsida õudsetele juhtumitele põhjust enda ümbert ja seest. Tegelikkuses pole need ajendid üldse tähtsad, mida rõhutab korduvalt ka David. Seetõttu on "Nähtamatu niit" pinev ja kohati isegi vastik. Niisugune tumedus on aga taotluslik mehhanism, millest saab kõikehaarav lugemisnauding: tekst töötab lugejaga täiel võimsusel. Näiteks võib tuua stseeni, kus Amanda seletab üksikasjalikult Davidile, kuidas nad Ninaga mürgitada said:

"See ongi. See ongi see hetk.
Ei või olla, David, midagi muud tõesti pole.
Nii see algab.
Püha jumal.
[---]
Ära jäta Ninat üksi. Nüüd see juhtubki." (lk 38)

Hirm haarab endasse ka lugeja. Näib, nagu vaataks David kirjeldatavat sündmust pealt, samal ajal kommenteerides Amanda lünklikke mälestusi, suunates naist hetkeni, mil ta mürgitada saab. Kuna Amanda on oma sõgedusest niivõrd haaratud, toimib Davidi hääl omamoodi katalüsaatorina ning juhib naise tähelepanu sellele, mida ta ise näha ei oska. Teksti muudavad pingeliseks ka katkestused, mis ühelt poolt mahendavad tempot, teisalt aga hoopis kiirendavad seda.

Nii võtabki romaan painajaliku õudusunenäo mõõtmed, kus killustunud mälupildid segunevad sellega, mis toimub päriselt. Näiteks ütleb Amanda keset vestlust äkitselt: "David, ma tunnen kätes midagi imelikku. Kätes? Praegu? Jah, praegu." (lk 43) Sedasorti ootamatused rõhuvad ja lisavad süngust, sest dialoogi lõppedes ei selgita Schweblin, mis Amandaga äsja juhtus, vaid jätkab keskse narratiivi jutustamisega. Jorge Luis Borges lahkab essees "Painajalik unenägu" košmaari olemust, leides, et see on kirjanduse üks kauneim ja seega vältimatu element.[3] Õudusunenägu seletab pelgalt rõhumistunnet, mitte hirmu ega selle põhjust. Muide, inglise keeles on teose pealkiri "Fever Dream" ehk palavikuline unenägu, sonimine, millest ei puudu õudusmoment ning mis võib Borgese järgi avalduda ükskõik kuidas. Otseloomulikult näeb teoses Amanda ka õõvastavat luupainajat, kus Nina kehasse on sattunud Davidi hing – tekib fantastiline õudusfilmi atmosfäär ja reaalsustasandid lähevad nihkesse.

Kristeva märgib, et kirjandus ei ole "tähtsusetu ääreala, nagu üldsus näib üksmeelselt arvavat, vaid meie sisimate ja raskeimate kriiside ja apokalüpsiste ülim väljendus".[4] See mõte resoneerib ka Schweblini loomingukreedoga: ainult kirjanduse kaudu on võimalik sukelduda kõige tumedamatesse ja painavamatesse teemadesse, "kõigesse tundmatusse ja sõnastamatusse, ning naasta seejärel tegelikkusesse mingisuguse uue teadmisega ja nii terve nahaga kui võimalik"5. Seetõttu tekibki teda lugedes tunne, nagu hakkaks õhk otsa saama, ning lugeja on jäetud täiesti üksinda painava õõva keskele, mis läbistab kõiksust ja mille eest ei saa põgeneda. See on aga kogu maailma haigus ja huum. Lõpuks, kui niit on katkenud, valdab sügav ja kõikehaarav paratamatuse- ja leinatunne – siis saabub tühjus. Sisemine valu on välja paisatud ja alles jääb üksnes rahunemine, kirjanduse ehe kaunidus.

 

[1] Ruth Sepp. "Samanta Schweblini toksilised maailmad" – Samanta Schweblin. "Nähtamatu niit", Loomingu Raamatukogu, nr 8–9, 2020, lk 75–76.
[2] Jorge Luis Borges. "Valik esseid" – Tallinn: Vagabund, 2000, lk 226.
[3] Julia Kristeva. "Jälestuse jõud. Essee abjektsioonist", lk 298.
[4] Ruth Sepp. "Samanta Schweblini toksilised maailmad", lk 75–76.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: