Vesiveskid pole kunagi toiminud kalade rändeteedel püsivate takistustena. Veski töö seiskudes avati vesiväravad ja lasti kaladel jõe vabas voolus ujuda oma kudealadele ning sealt tagasi. Alles hüdroenergia tootmisega ja betooni laialdasema kasutuselevõtuga püstitati tamme, mis said ohuks jõgede tervisele ning neis asuvale elurikkusele. 100 aastat tagasi ei osatud Eestis energiat muul kombel toota kui loodust hävitavalt. Juhinduti mõttest: "Me ei oota looduselt armuande, vaid võtame". Samal ajal toimis Soomes juba eelmise sajandi alguses seadus, mis kohustas lõhejõgedele tammide ehitamise korral ka kaladele läbipääsude rajamist.

Eesti seadused lubasid rehepappi teha kuni Euroopa liiduga liitumiseni. Pärast polnud küll rehepaplus ametlikult lubatud, aga lasti ikkagi edasi. Euroopa Liidu koosolekutel visatakse viisud nurka, kammitakse pea ära ning noogutatakse nõustuvalt: jah, Eesti toetab ikka kah elurikkuse kaitsmist. Ometi kirjutab kodus kultuuri egiidi all tegutsev Muinsuskaitseameti kõrge ametnik, et oleme suutnud ehitada loodust hävitavaid rajatisi ja peame mitšuurinlikku elustiili jätkavalt elus hoidma ka 21. sajandil. Eksponeerime uhkusega kestvat looduse elurikkuse mõttetut hävitamist.

Muinsuskaitseamet nagu ei asukski tänaste inimestega ühises kultuuriruumis. Elatakse läinud sajandi algusaegses Eestis. Muinsuskaitseamet imestab, miks puudub Euroopa liidus kohtupraktika, et paljast kultuurihuvist püüaks keegi loodust hävitada? Vastus on lihtne – arenenud ühiskonnas ei tuleks mitte kellelegi see isegi pähe. Mis toimub Eestis nende inimeste peades, kes tulevad mõrvarlike paisude juurde vaatama paarikümnekiloste lõhede lootusetut betooni rammimist, et pääseda oma iidsetele kudealadele? Kas need inimesed teavad, kui palju muda suudavad samad tammid toota? Kas nad on näinud, mis on see muda teinud meie veekogude ja rannaaladega? Elusatest jõgedest ja rannaaladest on kujunenud mudased mülkad. Aga muinsuskaitseametnikud kõnelevad sellest kui meie oma kultuuripärandist.

Euroopa komisjon võttis tänavu mais vastu uue elurikkuse strateegia 2030, mille Eesti valitsus septembris heaks kiitis. Eesmärgiks on looduse hävimise peatamine ja selle inimeste ellu tagasi toomine. Ursula von der Leyen ütles, et looduse taas tervislikuks muutmine on meie füüsilise ja vaimse heaolu võti ning liitlane võitluses kliimamuutuste ja haiguspuhangutega. "See on meie kasvustrateegia, Euroopa rohelise kokkuleppe keskmeks ja osa Euroopa taastumisest, mis annab planeedile rohkem tagasi, kui ära võtab." Elurikkuse ja hästi toimivate ökosüsteemide kaitsmine ning taastamine on seega hästi oluline, et suurendada meie vastupanuvõimet – ennetada uute haiguste teket ja levikut.

Elurikkuse strateegia loob eesmärgi 2050. aastaks, mille tulemusena taastatakse kõik maailma ökosüsteemid, muutes need vastupanuvõimelisteks ja piisavalt kaitstuks. Maailm peaks omaks võtma netotulu põhimõtte: loodusele antakse rohkem tagasi kui võetakse.

Kalade vaba ränne tagab pääsu kudealade, toitumise, talvitumise, populatsioonide taastumise ja püsimise juurde. Paisude tõttu on kalad, nende elupaigad ja toitumisalad üksteisest eraldatud. See mõjutab kasvukiirust, toitumis- ning rändevõimalusi. Enamikel meie tähtsatest lõhejõgedest püsivad erinevatel eesmärkidel ehitatud paisud, mis on lisaks lõhele takistuseks teistelegi siirdekaladele, näiteks meriforellidele.

Paisude tõttu on lõhele ja siirdesiiale kättesaamatu kuni 90 protsenti, meriforellile ja vimmale kuni 75 protsenti ning jõesilmule ca 50 protsenti potentsiaalsetest sigimisaladest. Paisud on üheks peamiseks liikide arvukust pärssivaks teguriks.

Kuna paisutused mõjutavad looduslikku mitmekesisust hävitavalt ja tänane kultuur nõuab loodussäästlike lahenduste kasutamist, peab Muinsuskaitseamet tajuma kultuuriruumi tervikuna, mitte jääma kinni eelmise sajandi teadmistesse. Kultuur areneb edasi, seda peab märkama ja sellega arvestama. Ka tänaseks olematu majandusliku otstarbe ja suure loodust kahjustava mõjuga tammidel on ajaloos oma lugu rääkida, aga praegusesse päeva ei sobi jätkuv looduse kahjustamine ja hävitava töö reaalajas eksponeerimine.

Muinsuskaitsel on kultuuri arengu mäletajana ja mälestuste kaitsjana tähtis roll. Võttes ühe näitena vaatluse alla Linnamäe paisjärve ja hüdroelektrijaama, siis tulebki jutustada lugu, et on jõutud kohta, kus tehtud eelmisest ajastust järeldused ja astutakse uude ajajärku. Loodusväärtuste kaitsjad on valmis tegema kompromissi ja säilitama füüsilisest muinsuskaitseväärtusest nii palju kui on loodusliku tasakaalu seisukohast võimalik.

Kultuurinautlejatele võiks näidata paiga ajas muutumist vastavalt kultuuri arengule ja öelda, et tänaseks on elurikkust hävitav tootmine seisma pandud, vääriline elupaik kaitstavatele liikidele ja muule ökosüsteemile taastatud. "Kultuuriministeerium võiks jutustada inimese arengu lugu, mitte täie jõuga taaselustada üksikuid arengujärke koos kõige rumaluse ja kahjudega, mida see aeg meile pakkus," leiab Jägala Kalateed MTÜ tegevuse eeskõneleja Liivia Mahlapuu. Tahan temaga nõustuda.

Liitumine Euroopa liiduga algas 1996. aastal. Avastada 25 aastat hiljem, et keskkonna tuhandete aastate loodusläheduse taastamine oleks justnagu kultuurikuritegu, näitab siiski hindaja kultuuriarusaamiste piire.

Linnamäe hüdruelektrijaam asub suure potentsiaaliga lõhejõel. Hinnanguliselt võiks Jägala jõgi anda 8500-12600 laskujat ehk umbes 1200-1800 täiskasvanud lõhet. Soome lahe Eestipoolseks kvoodiks on käesoleval aastal 995 lõhet. Seega ainuüksi Jägala jõgi võiks anda rohkem lõhet kui terve meie aasta kvoot.

Maailmas on liikide populatsioon viimase 40 aastaga vähenenud 60 protsenti. Miljon liiki on väljasuremisohus. Me ei tea, milline on viimane kivi tolles doominomajas, mille eemaldamisel kukuvad kokku kõik ülejäänud. Seetõttu peame kõiki ohustatud liike ja elurikkust kaitsma, isegi siis, kui me seadusi ei loe. See ei ole mitte ainult meie kultuuri edasikandmise, vaid inimkonna ellujäämise küsimus. Euroopa liidu direktiivid on ülimuslikud ka muinsuskaitsele.

Linnamäe hüdruelektrijaam taastati 2002. aastal. Astumisega Euroopa liitu tekkis kohustus võtta Elupaikade direktiiviga kaitse alla teatud elupaigatüübid ja liigid. Jägala jõel moodustati lisas II nimetatud liikidele ja elupaiga tüübi kaitse ala – Natura 2000 ala. Määruse nr 73 § 2 p 16 alusel kuulub Jägala jõgi Jägala joast suubumiseni Soome lahte lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistusse. Lähtuvalt Vee seadusest § 40¹ lg 13 pidi tagama Jägala jõe lõigul kalade rändeks sobilikud tingimused juba 2013. aastaks.

EL direktiivist tulenevalt saab Natura alale ebasoodsa mõjuga tegevusi teostada ainult juhtudel, mille puhul on rakendatud direktiivi artiklis sätestatud erand. Erandit saab rakendada üksnes siis, kui tegemist on esmatähtsa ja erakordselt tungiva põhjusena, millega saaks õigustada olulist ebasoodsat mõju Natura alale, millele alternatiivid puuduvad. Seejuures peavad eelnevalt olema rakendatud hüvitusmeetmed ja valitsus andma nõusoleku. Hüvitusmeetmete rakendamisest peab teavitama Euroopa komisjoni.

Kui valitsus ütlekski, et pais peab jääma loodust edasi hävitama ja on ülitähtis säilitada, siis oleks see muinsuskaitse jaoks pool võitu. Aga edasi tuleb kogu kahjustatud biotoobi ulatuses luua/taastada samaväärne looduslik elukeskkond. "Sisuliselt tuleb kuhugi mujale ehitada uus lõhejõgi," arutleb Liivia Mahlapuu.

Linnamäe hüdroelektrijaama ülesehitamisele asudes ei teinud Muinsuskaitseamet ega vald ühtegi ettekirjutust, et elektrijaama hoone peaks taastatama algsel kujul. Eesti Energia kogus inimestelt raha Linnamäe hüdroelektrijaama taastamiseks. Kuid endisel kujul taastamist ei toimunud, hoone sai väikese ja tagasihoidliku kuju. Kalatrepp ehitati täiesti kinniseks, et see vett läbi ei laseks. Pais kaeti ja toestati uue betooniga. Ajalooliselt säilitati ainult kaks müürijuppi kummalgi pool paisu.