Siim Raie: kultuuriväärtuste hävitamine ei saa olla keskkonnakaitse eesmärk ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Linnamäe pais.
Linnamäe pais. Autor/allikas: Marko Tooming

Kultuuripärand on taastumatu ressurss – seda küll luuakse iga päev, aga seda, mis kadunud või hävinud, ei ole ajalugu võltsimata võimalik taasluua, ütleb Muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie.

Mitmel viisil eriline 2020. aasta on muutnud inimeste jõudeaja viitmise viise ja märkimisväärselt hoogustanud siseturismi nii pakutavate teenuste kui maamärkide ehk külastusväärsete paikade osas. Euroopa pärandivaldkonnas tegutsevad kolleegidki kinnitavad, et kultuurmaastikust on saanud tõhus vaheldus kodukontorile ning kohalikud muuseumid, külastuskeskused, galeriid ja vaatamisväärsused naudivad senisest enam tähelepanu. Ka ise olen kogenud, et nädalavahetustel on ilusa ilmaga Harjumaa rabaradadel, loodus- ja kultuuriobjektidel ummikud nii parklates kui käiguradadel.

Hetkel on maaõhk see, mis teeb vabaks ja aitab kasvõi korraks unustada viiruse tekitatud kütked. Mida enamatesse kultuurilistesse – inimeste jaoks tähenduslikesse paikadesse on võimalik hajuda, seda parem. Aga isegi maastik pole vaba vastandlikest ideedest ja huvidest. Ka vastandlikest avalikest huvidest.

 

Muinsuskaitset eristab looduskaitsest kaitstava väärtuse taastumatus

Väärtuslikumat osa inimese loodust kaitseb riik praegu muinsuskaitse kaudu ning looduse loodust keskkonnakaitse korras. Muidu sarnased ja väärtuse säilimise nimel kitsendusi loovad distsipliinid erinevad siiski ühes tähtsas aspektis - taastamine. Keskkonnakaitse taasloob potentsiaali liike ja nende elupaiku turgutades – taastatakse soid ning valatakse betooni, et teha haugidele soodsaid kudemistingimusi. Püütakse heastada varasemat kahju. Kui ressurssi saab taastada, siis seda tehakse ning see on paljudel kaitstavatel aladel seatud eesmärgiks, isegi, kui täna liigid või elupaigad puuduvad.

Kultuuripärand on aga taastumatu ressurss – seda küll luuakse iga päev, aga seda, mis kadunud või hävinud, ei ole ajalugu võltsimata võimalik taasluua. On vaid võimalik säilitada seda, mis meieni on jõudnud. Harvadel puhkudel, kuid kohati siiski need kaks avalikku huvi – taasluua looduspotentsiaal ja säilitada kultuuripärand, põrkuvad.

 

Vesiveskid on oluline osa meie mälumaastikest

Eestis on eri hinnanguil olnud ajalooliselt 700–900 jõgedel paiknenud vesiveskit, 1940. aastal loendati neid 759. Esimesed kirjalikud teated veejõul toimivatest veskitest on Jõelähtme ja Jägala jõgedelt – Rebalast, kust leiame täna ka vanimad põllud ja iidseid inimasustuse jälgi. Linnamäel asunud linn või linnus oli arvatavasti üks suuremaid muinasasulaid Eestis.

Muinsuskaitse all on nüüd 68 ajaloolist vesiveskit, nende hulgas üheksa veskit koos paisurajatisega ning vaid kolm hüdroelektrijaama, Tudulinna, Linnamäe ja Kunda, koos paisudega. Neist 21 on riigi mitmekordse kaitse all – loodus- ja muinsuskaitse, ehk paiknevad lõhejõgedel, kus on võetud sihiks tagada kalade ränne ning taastada elupaigad. Loodus- ja muinsuskaitselisi eesmärke on kalapääsude näol ühildatud 17 puhul 21st ning kalade ränne on tagatud kultuuripärandit ohustamata. Rajatud on eri tüüpi kalapääse – mõni töötab, mõni mitte. Muinsuskaitseamet on kaasa mõelnud sobivate tehniliste lahenduste leidmisel, tihti on lahendus leitud mälestise kaitsevööndis ning päris mitmel puhul on koos kalapääsuga euroraha eest korrastatud pais ning veski või konserveeritud nende varemed nagu näiteks Jändjal.

Lahendamata on Hellenurme vesiveski, Kunda ja Linnamäe hüdroelektrijaamade ning varemestunud Pada vesiveski tammiga seotud küsimused. Pada küsimuse lahendab tõenäoliselt loodus, ülejäänud kolmel puhul on aga omanik pidanud oma õiguste kaitseks pöörduma kohtusse, vaidlused on kujunenud väga pikaks ja kurnavaks. Pikaajaline vaidlus peaks olema üks märk sellest, et halduses on midagi valesti, kodanikud ei pöördu kohtusse, kui nad ei tunne, et nende õigusi on piiratud või neile pandud üle jõu käivaid koormusi.

 

Huve kaaludes tuleb lähtuda eelkõige olemasolevate väärtuste hoidmisest 

Kunda ja Linnamäe hüdroelektrijaamade paisude kultuuriväärtuses tööstusajaloo vaatest pole võimalik kahelda. Senistest näidetest, kus lahendused on leitud, erinevad Hellenurme vesiveski, Kunda ja Linnamäe jaamad ka selle poolest, et nad pole mitte ainult aja- ja kultuurilooliselt olulised, vaid toimivad siiani algses funktsioonis. Mälestised säilivad ja omanik saab täita säilitamiskohustust kõige paremini, kui õnnestub omandit käitada. Neil on kultuuriväärtusele lisaks kasutusväärtus.

Kuid nende paisude puhul ei ole senise teadmise järgi piisanud lahendusest, mis aitab kalad barjäärist üle. Elupaikade taastamiseks on lahendusena pakutud paisu osalist lammutamist ja paisutuse lõpetamist, mis mõlemad on käsitletavad kultuuripärandi ja sellele sobiva keskkonna ning konteksti hävitamisena. Pais paisutab ja kaarsilla moodi pais ei ole enam pais. Muinsuskaitseametile ei ole antud õigust kaaluda mälestise hävitamist - see on igal juhul lubamatu. Selle kaalumine keskkonnamõjude hindamise käigus oleks kohatu. Riik ei saa kaaluda või anda teadlikult luba hävitada oma kultuuripärand. Ühe seaduse või direktiivi täitmise eesmärk ei saa olla teise rikkumine.

Selliseks puhuks näeb avalik haldus ette huvide kaalumise – nii era- kui avalike huvide. Aga kuidas sa kaalud reaalset ainelist kultuuripärandit ja hüpoteetilist loodusväärtust, mida täna ei ole? Linnamäe paisust Jägala joani kaitstavaid kalaliike ei ela.

Neil harvadel juhtudel, kui looduskaitselisi ja muinsuskaitselisi eesmärke ei saa samal ajal täita, tuleb otsustada vastutustunde ja ettenägelikkusega, et me ei lõpetaks kõigile halvas olukorras, kus kultuuripärand on hävitatud ja loodus ka ei taastu. Neid näiteid, kus suurinvesteering ei toimi, on paraku liiga palju nii kalapääsu saanud jõgedel kui lammutatud paisude puhul (näiteks Valgejõel). Me ei tohiks olla õnnemängurid.

Keskkonnavaldkond on pöördunud lahenduse otsimiseks õigusanalüüside poole – mis nendivad, et vastavat kohtupraktikat napib nii Eestis kui mujal Euroopas. See on märk, et Euroopa Liidu liikmesriigid on suutnud väärtuste säilitamisel ja kaalumisel kokku leppida kohtuid kaasamata, leitud on mõistlikud ja optimaalsed lahendused. Keskkonnaeesmärkide sajaprotsendise täitmise nõue ei näita keskkonnavaldkonda just kompromissivõimelisena. Mõne potentsiaalse elupaiga kulukast taastamisest loobumine ei riku ega ohusta üldist pilti ja tasakaalu.

Valitsuse õigusaktiga kaitsekorralduslike eesmärkide muutmine või erandi tegemine on neil kolmel objektil vajalikud ja võimalikud nii EL direktiivide, kui Eesti seaduste kohaselt. Seaduse rakendajatel ei peaks olema raske hea halduse põhimõtteid järgides ja eksisteerivaid väärtusi kaotamata, teha otsuseid, mis võtavad arvesse ennekõike tänaste pärandiomanike huve, et meil kõigil oleks jätkuvalt kohti, mida külastada ja nautida toimivat vee jõul töötavat pärandit.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: